Üha jõhkramalt peale suruv kommertsmaailm viib inimesi kaugemale maailma loomulikust mõtestamisest ja vaimsuse suunas liikumisest. Kõike seda tehakse märkamatult – lõbusa-lõõpiva või võltstõsise sõnapruugi saatel massimeedias.
Vaadakem TV-saateid (ERR-ski), kus valitseb meelelahutus-reklaam; pärast mõnd kelmikat jutuajamisi, mille sisugi teada-tuttav, (NB! Ja aiva korduvate inimestega) küsitakse lõpuks muuseas – kus teid järgmine kord näha saab? Ikka seal-seal – kohtume, piletid on varsti müügis! „Kaasaegse“ ideoloogia järgi tehtud ameerika filmitoodangust me ei räägigi. Jah, – nägemine (tajumine) võtab ise vangi – see kognitiivse psühholoogia põhitõde leiab kindlalt kasutamist.
Kui tahad inimese kombel mõelda, tunda sügavamaid emotsioone, siis tuleb tänapäeval seda ISE otsida – kes seda veel viitsib või oskabki? Siiski leidsin viimastel nädalatel mõne suurepärase asja. Ühel õhtul näitas ETV+ Andrei Kontšalovski (*1937) filmi „Postiljon Aleksei Trjapitsõni valged ööd“. Et filmi peab nägema, pole tast mõtet kirjutada.
Filmi autori, kes pikalt elanud USA-s, vaarisa on Siberist pärit kunstnik Vassili Surikov (kohe meenub kahekorruseline suure Siberi ahjuga palkmaja Krasnojarskis). Ta noorem vend Nikita Mihhalkov (*1945) on meil enam tuntud. Samas on tahtmine rääkida tema dokfilmist, mille tegi à propos oma vanemast tütrest Annast.
Loengutel olen tihti seda näidanud, sest filmides tütart 6-ndast eluaastast täiskasvanuks saamiseni, tulevad ilmekalt välja lapse mõtlemise arengu psüühilised iseärasused. Aga Kontšalovski enda postiljoni-film Põhja-Venemaa järve-äärsetest küladest-inimestest on meeletult poeetiline (kui see sõnagi veel kellelegi midagi ütleb).
Sain raamatukogust äsja ilmunud Aino Kallase „Rändava külalisraamatu“ (Eesti Raamat) Mall Jõgi tõlkes. Vapustav raamat, aga eriti vast põlvkonnale, kes ise palju näinud ja läbi elanud – kirjas on Aino Kalda elu viimase kümne aasta (1946-1956) sündmused-üleelamised. Vahel on päeva kohta vaid 2-3 lauset, aga igas lauses mõtteainet pea tundideks (keele rikkusest ärme räägigi).
Kui Oskar Kallas 1946 suri (viimased sõnad Ainole: „Armastan sind üle haua“), siis sai Aino Kallasest „kodumaata ja koduta inimene“. Seda oli keeruline taluda, kui enne olid aastakümneid tuntud-tunnustatud ja mitme kodu ning kodumaaga. Eesti meenutustes läheb ta ikka ja jälle Kassarisse (no kes ei läheks…).
Kui lisada, et Aino Kallas (kauni) naise ja emana kaotas enne oma lahkumist pere viiest lapsest neli (vaid Hillar jäi perega Londonisse), siis on inimlikumat tragöödiat raske ette kujutada… kuid milliste mõttekäikude ja sõnavaraga (väärikusega) ta seda edasi annab! Ja lohutust – see igivana tarkus! – andis vaid töö… Muidugi, lugeda tuleb ikka ise; hm! – kasvõi oma inimlikkuse kontrolliks!
Tõeliselt andis mõtlemisainet inimese üle ka Valda Raua „Üks elu“ (kirjastus SEJS, 2020), mis Ella Tomsoni koostatud – põhiliselt Valda Raua päevikute ja Anu Raua selgituste põhjal. Sügavuti ja delikaatselt avaneb siin vaimuinimes(t)e pikk ning keeruline elutee. Arvatavasti on seegi maiuspalaks just elu viimsesse veerandisse jõudnud inimestele.
Kordan ikka ja taas, kuis ema oma viimastel eluaastatel rõhutas – saage ka nii vanaks nagu mina, siis alles mõistate mind – sügava elutarkusega sõnad. Vaatamata kohati keerulistelegi peresuhetele lööb Valda Raua raamatus läbi pehme huumor ja teiste inimeste austamine, mida tänapäeval asendab üha labane-semutsev sõnapruuk oma ego rõhutamisega.
Tõesti, lugeda tuleb ikka ise. Loeme siiski vähe, eriti väärtuslikku, mida tuleb otsida, aga on ju puhkuste aeg – kasutagem seda inimlikult! Viimasel ajal olen kohanud auditooriumite kaupa (haritud) kuulajaid, kes pole näiteks Solženitsõni „Gulagi arhipelaagigi“ kätte võtnud. Aga kuidas me siis mõistame teisi inimesi, rahvaid ja ajastuid?
Kes kirjutas juba 19. sajandil: „Teaduslik kirjandus päästab inimesi võhiklusest, ilukirjandus aga toorusest ja labasusest“? Lugemise (resp semantilis-abstraktse teksti) tähtsust noore inimese kõlbelis-vaimsele arengule uuriti eriti 1980-ndatel USAs. Sealne suuresti tajumisele rajatud avalik kool (nii levisidki koomiksid!) töötas vaimse arengu (ka mõtlemine) vastu.
Tänu arvutitele on TAJUMINE (see psüühiline protsess on ülitähtis loomariigis) 21.sajandil muutunud valdavaks. Nii läkski inimkonna arukus (IQ) paratamatult langusesse – 7-8 standartpunkti viimase põlvkonna kohta (eesti gümnasistidel 11 aastaga isegi üle 8 (Merle Kõrgesaar, 2013).
PISA-ga meid lihtsalt lollitatakse. Sest tänapäeval ei tohi lapsi koolis enam väärtkirjandustki lugema kohustada! Raamatukogude töötajad väidavad (küll nelja silma all), et laenutuste üldarvu hoiavad üleval üksikud pered, kes laenutavad-loevad kottide kaupa. Aga teised (resp rahvas)?
Peep Leppik, teadlasest koolmeister
