25.03.2021
Paljud stalinismi kuriteod said tuge nende meeste kokkulepetest. (Foto: Scanpix)
„Tõde, ainult tõde…“ loitsis Mikk Mikiver üle 30 aasta tagasi; siis tundus, et tõeni jõudmine pole siinilmas keeruline.
Järgnevad aastakümned on näidanud, et vastupidi – see pole üldse lihtne. Olles puutunud kokku uurimistööga, söandan väita, et eriti keeruline on üles leida see tõde, mis kooskõlas ka teaduse endaga.
Kordan sageli TÜ legendaarse õppejõu Aleksander Elango sõnu ühest tema kirjast: „Kui Te kasutate teiste teadlaste uurimistulemusi, siis katsuge leida üles need, kel on meile midagi öelda, ja kelle uurimustel on jääv väärtus.“ Kuldsed sõnad!
Kuulun põlvkonda, kellel näiteks märtsiküüditamise hommik 1949 on siiani silme ees (teaduslikumalt – episoodilises kujundlikus mälus). Loomulikult oli see meie rahvale kohutav päev, kuid suur eksitus on arvata, et just meie olime stalinliku jõhkruse peakannatajad.
Teades, kuidas käituti me rahvuskaaslastega N. Liidus 1920-ndate lõpus ja 1930-ndatel, oli märtsiküüditamine lapsemäng. Aga nii toimiti paljude vähemusrahvastega, rääkimata venelastest endist. Kui me seda ei teadvusta, siis jõuamegi niikaugele, et nimetame end „Maailma kõige targemaks rahvaks“ (ühe ETV saatesarja pealkiri). Minul on siin küll häbi …
Kui Boriss Jeltsin keelustas Venemaal kompartei ja avas salajased arhiivid, oli käes aeg, kus tõde hakkas tasapisi päevavalgele tilkuma – raskelt, aga siiski.
Õnneks on paljud põhjalikud arhiiviandmetele toetuvad uurimused jõudnud ka meie emakeelde – lugegem vaid! Uusi võimalusi on kasutanud ka põhjalikud eesti uurijad (olgu Heino Arumäe või Kaarel Piirimäe, keda olen ise lugenud).
Ja selgub, et salastamisega ei tegelenud ainult nõukogude süsteem – ka Stalini head liitlased Roosevelt, Churchill, Eisenhower jt olid kuritegelike jõhkruste taga ning varjasid oma „liitlaste“ põhimõtteid-tegusid maailma eest.
Oma viimase aja lugemismaterjalist pean eriti vapustavaks ameerika ajaloolase Thomas Goodrich´i käsitlust „Põrgutorm“ (Natsi-Saksamaa hukk 1944-1947), mille tõlkis 2019 Lembit Zilinsky. Raamatu algmaterjal (mälestused, päevikud jne) on kirjas kümnel leheküljel, igas kaks tulpa.
Autor peab seda esmakordseks nn võitjate ajaloo ümberlükkamisel – ilmus 2010. See, mis avalikuks tuleb on kohutav. Viimaste aastakümnetel on mõndagi avaldatud Punaarmee metsikuste kohta idarindel (kui jõuti Saksamaa pinnale), kuid pea samuti käitusid liitlaste sõdurid-ohvitserid Läänes, eriti aga pärast sõja ametlikku lõppu mais 1945 – just vangilaagrites ja ka tsiviilelanikega. Rääkimata saksa suurlinnade süsteemsest pommitamistest eriti brittide poolt. Aga lugegem ise – nii saamegi targemaks!
Kuid hiljuti lõpetatud ligi tuhande-leheküljeline Jaan Krossi kirjavahetuse raamat muutis täielikult isegi minu suhtumist meie suurkirjanikku, aga see oleks juba omaette jutt. Kordan – praegu on aeg oma vaimu harimiseks eriti suurepärane!“
Peep Leppik, teadlasest koolmeister
