11.03.2021
Vapper “Eesti ema” Rõuges. Pilt on illustratiivne.
Riigikogu rahvastiku probleemkomisjoni esimees Peeter Ernits esines kõnega Reformierakonna järjekordse kuriteo, kõnealuse komisjoni kaotamise puhul.
“Neli aastat tagasi ütles mu hea pinginaaber Henn Põlluaas kuldsed sõnad: “Rahvastiku probleemkomisjoni loomisega me anname uue lootuse eesti rahvale.“ Täna, komisjoni likvideerides võtab Kaja Kallas selle ära.
Lõvide seas on sedasi, et karja uus juht tapab esimese asjana oma eelkäija kutsikad. Põhjus on lihtne, võõrad geenid tuleb iga hinna eest hävitada. Siis saab uus juht rahuliku südamega oma seemne kasvama panna.
Inimesed tegutsevad sageli täpselt sama moodi nagu loomad.
Peaministriks saanud Kaja Kallas polnud siin mingiks erandiks. Esimese asjana otsustas ta tappa oma eelkäija Jüri Ratase „lapse.“
Rahvastikukriisi erikomisjon on Jüri Ratase laps. Ratase jaoks oli rahvastikukriisi lahendamine Eesti riigi kõige tähtsam ülesanne. Niipea kui temast 2016 aasta lõpus peaminister sai, loodi Riigikogus rahvastikukriisi erikomisjon. Enne seda oli Jüri isa Reinu poolt kokku kutsutud Eesti rahvastiku toetusrühm. Sinna kuulumine oli saadikute vaba tahte avaldus. Olin seal nii mina kui ka Henn Põlluaas.
Riigikogu rahvastikukriisi erikomisjon sündis neli aastat tagasi, 14. veebruaril 2017.
„Uus valitsuskoalitsioon peab oma kõige tähtsamaks ülesandeks võtta meetmed rahvaarvu suurendamiseks,” teatas komisjoni loomisel Keskerakonna fraktsiooni toonane esinaine Kersti Sarapuu.
Me rõõmustasime Hennuga, et komisjoni loomise otsusesse sai sisse kirjutatud põhiseaduse preambuli lause: Eesti riik on loodud selleks et säilitada eesti keel, kultuur ja rahvas läbi aegade.
Samamoodi nagu oli märk parlamendis rahvastikukriisi erikomisjoni loomine, on märgiks ka otsus selle likvideerimiseks. Ja seda olukorras, mis pole põrmugi mitte paremaks läinud. Maa tühjenemine, koolide, kaupluste ja apteekide sulgemine, valdade liitmine ning võõrsulaste ühe suurem sissetoomine on vaid kriisi mõned ilmingud.
2005. aastal ilmus kaks märgilist artiklit. Rein Taagepera avaldas artikli „Demograafiline vetsupott,“ ja Siim Kallas „Lasteta maailma tragöödia.“
Professor Taagepera kirjutas:
„Vaja on loobuda möödahiilimise nõksudest ja tõdeda, et eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui kunagi Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamise lakkamist. On vaja meelekindlust uskumaks, et me suudame asja lahendamise kätte võtta.“
Siim Kallase essee rääkis moslemite pealetungist ja eesti rahva võimalustest sellele vastu hakata. Siim Kallas meenutas oma ülikooliaegset ägedaid väitlusi teemal, kas kaasaegsesse maailma on üldse mõtet lapsi soetada.
„Oli üks väitleja, kelle mõttekäik oli järgnev. Muretsed lapsed ja sul on igavesti mure nende pärast: kas nad ei saa liiklusõnnetuses viga või kas nad tulevad suusareisilt tervete kontidega tagasi. Teevad mõne pahanduse, sina kas vastutad või vähemalt heidab see sulle varju. Lähevad pankrotti ja neil on sinu raha vaja, et hädast välja tulla. Oled poliitik ja muretsed, kas ja kuidas sinu ümber toimuv võib sinu laste tegemisi kahjustada. Ühesõnaga, kui lapsi pole, on palju vähem muresid.“
Siim Kallase positsioon oli toona risti vastupidine: „Võib mõelda ka teisiti. Lasteta maailm on tragöödia vanaduses.“
Täna, kuusteist aastat hiljem rabeleme eestlastena jätkuvalt demograafilise vetsupoti põhja ja igaviku kollektorisse suubuva toruotsa vahel.
2005. aastal sündis Eestis 14 350 last.
2019. aastal sündis 14 099 last.
Meid, eestlasi sünnib aina vähem, sureb aga üha rohkem. See aga murendab võimalusi rahvusriigina toimetulekuks ja sunnib meid vääramatu jõuga avama väravad võõrtöölistele. Ükski maa ei jää kaua tühjaks. Maailmas sünnib igal aastal 70-80 miljonit inimest ja ülejääk otsib endale vaba kohta. Sisserändajate vajadus oleneb meie laste arvust.
Lapsed sünnivad armastusest. Riigi asi pole lapsi teha, riigi asi on luua nende saamiseks ja kasvatamiseks võimalikult head tingimused. Peaminister Kaja Kallase jutt, et rahvastikuprobleemidega tegelevate institutsioonide ülesanded võib rahumeeli erinevate ministeeriumite ja komisjonide vahel ära jagada, pole adekvaatne. Kui pole struktuure, mis päevast päeva eesti rahva jätkumise nimel tegutsevad ja kui puudub konkreetne vastutaja, kaob fookus. Kõigil on niikuinii mustmiljon muud asja ajada.
Iroonia peitub selleski, et samal ajal kui Kallase valitsus rahvastikuministri ja -komisjoni likvideeris, asutas Euroopa Komisjoni president Ursula von Leyen, kunagine Saksamaa pereminister Euroopa Komisjonis lausa eraldi rahvastiku asepresidendi koha.
Kuid tuleme tagasi tänasesse päeva.
Küsisin Jüri Rataselt, et miks ta lubas oma lapse tappa.
Poliitiline loogika oli labaselt lihtne.
Võimule saades jagasid Kaja Kallas ja Mailis Reps vorste. Üks vorst ehk erikomisjon meile, teine teile. Reps tahtis eesti keele õpetamise komisjoni, Kallas rahvastikukriisiga tegelevat komisjoni ei tahtnud. Milleks selline asi? Ja kaks naist olidki asja paika pannud. Repsil oli neil päevil ilmselt muudele asjadele mõelda, kui sellele, et ta läheb nii oma erakonna juhi vastu.
Neli aastat tagasi ütles mu hea pinginaaber Henn Põlluaas kuldsed sõnad: “Rahvastiku probleemkomisjoni loomisega me anname uue lootuse eesti rahvale.” Täna, komisjoni likvideerides võtab Kaja Kallas selle lootuse ära.”