11.10.2020
Rahakotirauad lahti
Valitsus on teinud 2021. aasta riigieelarve koostamisel ettepaneku tõsta pensione. Millised oleksid pensionitõusu majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed?
Esiteks, kuna Eesti pensionärid elavad suhtelises vaesuses, siis lisanduv raha tarbitakse ära – s.o. viiakse kohaselt ja täies mahus poodi. Enamik pensionäre käitub suhteliselt konservatiivselt, tõenäolisem on mitte e-kaubanduse kasutamine, vaid otsene poes või teeninduskohas käimine. Noored ostjad aitavad ostmisega e-kaubandusega tegelevaid töötajaid, pensionärid kauplusse palgatud kauba laialipaigutajaid ja kassiire. Lisanduvat pensioniraha võib käsitleda toetusena kaubandusettevõtetele, kes vajavad vähem riigiabi.
Teiseks, Eestis ostmisel tasutakse 20 protsenti käibemaksu, seega üks viiendik lisanduvast pensionirahast tuleb koheselt riigile tagasi.
Kolmandaks, lisanduv raha võimaldab pensionäridel paremini (kuigi mitte küllaldaselt) tulla rahaliselt toime. Seega väheneb laste ja kohalike omavalitsuste kohustus anda rahalist toetust pensionäridele. Võime ise maksta oma arveid aitab olla pensionäridel emotsionaalselt positiivne ning vähendab stressi.
Neljandaks, märkimisväärne osa pensionäride sissetulekust läheb ravimitele. Suurem rahahulk võimaldab ehk teha ka paremaid valikuid apteegileti ees. Käibe kasv võimaldab apteekidel paremini toime tulla.
Viiendaks, vanurid moodustavad üsna suure osa elanikkonnast. Panustamine vaesematele pensionäridele näitab reaalselt, et „kedagi ei jäeta maha ja kõikidest hoolitakse“. Vaesemad pensionärid on teinud tööd, mida on vähem tasustatud, kuid mis ometi ühiskonna funktsioneerimiseks vajalik (näiteks koristajad, sanitarid jne.). Solidaarsus aitab muuta suhtumist enda ja ühiskonna huvide vahekorad.
Pensionisüsteem, mis on suunatud omaenda pensioniosakute hulga suurendamisele (vaata II sammas), sunnib indiviidi valima talle suurimat palka andvat, mitte aga ühiskondlikult vajalikumat tööd. Ehk – „iseenese päästmine on igaühe enda asi“. Individualistlik lähenemine lõhub ühiskonna, sest keegi ei soovi end ohverdada. Tootlikkuse tõstmise nõue palgatõusu alusena pole paljudel juhtudel asjakohane, sest tootlikkuse tõus ei sõltu mitte ainult inimese enda panusest, vaid ka ettevõtte omanike tahtest investeerida tehnikasse. Näiteks, mis moel peaks haigla õde olema tootlikum, kui riik ei ehita tehnoloogilisemat haiglat.
Kuuendaks, vaesuses elav inimene on kibestunud, eriti vanemas eas, kui rahalise teenimise võimalused kipuvad kaduma. Olukord, kus „kaotada pole midagi peale ahelate prügikasti juures“ võib viia radikaalsetele poliitilistele valikutele. Nooremas eas kipuvad lootuse kaotanud vaeste valikud olema tänavatel mäslemine ja kauplusevitriinide põletamine. Vanuritel sellist märatsemisvõimekust pole, kuid valimisjaoskondadesse on nad võimelised tulema küll. Seega kõikidel ülejäänud rahvakihtidel (eriti jõukamatel) on hea, kui kibestunud vanuritest koosnevat valijaskonda oleks vähem.
Seega ei saa pensionitõusu puhul silmas pidada ainult eelarve tasakaalu, vaid ka kaasnevaid sotsiaalseid tagajärgi.
Alver Aria