03.03.2021
Mida kõike Euroopa Liidust peale ei suruta
“Eesti Vabariigi üks praegustest valupunktidest on kahtlemata ERR. ERR tegutseb ja toimetab maksumaksja raha eest ning on seetõttu kohustatud peegeldama ühiskonda nii nagu see on. Samuti on ilmselge, et ERR peab au sees hoidma Põhiseaduse preambulat, kus on ilusasti kirjas Eesti Vabariigi eesmärk. Kordan eesmärgi üle ning lisan, et kui seda eesmärki ei täideta, siis muutub Eesti Vabariik territooriumiks või firmaks. Lõpetab eksistentsi. Kas riigil, mida pole olemas, peab olema oma meediakanal?
„Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.” (https://www.riigiteataja.ee/akt/633949?leiaKehtiv vaadatud 03.03.2021).
Lisan ilmselget õudu tundes, et tänapäeva Eestis on juba ringkondi, kus loetakse Põhiseaduse preambula retsiteerimist või isegi preambulast rääkimist õõvastavaks äärmusluseks ning seega ebasoovitavaks ja sallimatuks tegevuseks. Sõna „preambula” tekitab krampis kodanikke. Kes oleks võinud uskuda?
Arvan, et minul ja teistel minusugustel tuleb alla neelata, kui tohutut kallutatust näitab üles erameedia. Muidugi, paluks aumeeste mängu! Kui esindate mingit maailmavaadet, siis väitke seda ausalt. Ärge valetage, et olete tasakaalustatud! ERR-i tegevust enam aga välja kannatama ei pea. Mida ERR mulle meenutab? Noh, sellist kümme ühe vastu kaklust. Ühel konservatiivil lastakse libaliberaalide seas natuke mõnikord alandlikult põgusalt piiksatada. Seejärel maetakse ta elusalt libaliberaalide laviini alla. Nota bene, mitte libalaviini alla! Laviin on ehtne.
Ometi pean mõnikord ERR-i tunnustama. Neil on tihti tasuta vaatamiseks väga häid välismaiseid filme. Eestikeelsete subtiitritega, mis on kahtlemata kaunis kingitus. Seda siis nn vabas Eestis, kus on siiani kinos filmid venekeelsete (!) subtiitritega. Miks? Kas keegi ei saa aru, et enamik õpib keeli ainult siis, kui neid on vaja? Ma õpetan praegu katalaani, ladina ja inglise keelt. Katalaani ja ladina keelt õpivad üksikud entusiastid. Inglise keelt õpivad suured grupid. Kas inglise keel on siis kaunim keel? Kindlasti mitte. Lihtsalt praktilises maailmas vajalikum. Samas on mul hea meel, et üksikuid entusiaste leidub. Jumal õnnistagu neid!
Muide, ka eesti keele vallas on üksikuid entusiaste. Olen isiklikult tutvunud isikutega, kes õppisid täiskasvanuna (!) nullist eesti keele ära ja nüüd räägivad seda nagu eestlased. Selliseid isikuid huvitab tavaliselt eesti kultuur või mingi aspekt eesti kultuurist. On muidugi kahju, kui ERR higipull otsa ees intervjueerib neid entusiaste, püüdes nagu näidata, et kõik võõramaalased on sellised. Ei ole. Enamik ei ole. Tahate eestikeelset Eestit? Muutke elu ilma eesti keeleta võimatuks või väga raskeks.
Vaatasin eile ERR-i lehel dokumentaalfilmi „Kollane on keelatud” (Kollane on keelatud | Jupiter | ERR vaadatud 03.03.2021). Tänase seisuga on see tasuta vaadatav veel 25 päeva. Kasutage võimalust, sest film vaimustab mitut moodi, teeb hetkeks õnnelikuks, aga paneb ka mõtlema. Suur tänu ERR-ile selle filmi tõlkimise ja näitamise eest!
Avastasin filmist ka huvitava paralleeli Eestiga. Filmi kangelane on hiina moekunstnik (ja milline moekunstnik!) nimega Guo Pei (http://www.guo-pei.fr/ vaadatud 03.03.2021). Daam kasvas üles Hiina kultuurirevolutsiooni „viljastavates” tingimustes, kuid, kuid kuid… Ja siin tulebki sarnasus Eestiga. Teda kasvatas vanaema. Vanaema käis nooruses kõvasti läbi keiserliku palee töötajatega. Tema kultuur oli keisri kultuur. Tema nägemus ilust oli õukondlaste nägemus ilust. Kui Guo Pei tahtis lapsena kollast kleiti, siis käratas vanaema: „Kollane on keelatud!” Tõesõna, ühes Robert van Guliku ajaloolises kriminaalromaanis, kus mõrvamüsteeriume lahendab legendaarne kohtunik Di, siseneb kohtunik hämarasse ruumi. Ainuke asi, mida ta näeb, on tundmatu isiku kollast värvi riided. Aju lülitab sisse kõige tähtsama nupu ning kohtunik langeb instinktiivselt põlvili. Kollast kandsid ainult keiserliku perekonna liikmed.
Kui vaatate Guo Pei moeloomingut, siis ei näe te selles kultuurirevolutsiooni. Te näete Qingi dünastiat. Olgu siinkohal antud Qingi dünastia (1644–1912) hümn: https://www.youtube.com/watch?v=bq5VCU5gYNs (kuulatud 03.03.2021). See oli mul vahepeal äratuskella meloodia. Maast lööb hästi lahti. Võib-olla natuke liigagi hästi, mistõttu olin sunnitud meloodiat vahetama.
Eestisse on tekkinud noori inimesi, kes jauravad midagi rahvaste sõprusest. Kas siis mina ei taha maailma, kus kõik on omavahel sõbrad? Loomulikult tahan. Kuid ma tean, et see soov ei ole sugugi realistlik. Ma tean, et selle sooviga ühiskondades kipub lõpuks olema palju vägivalda. Noored inimesed libistavad läbi bambuskõrre oma veganjooki ning kutsuvad minusuguseid arenematuteks, vanamoodsateks, globalismi kartvateks, hulludeks või lausa natsideks. Nad arvavad, et kui minusugused ära surevad, saabub maa peale paradiis. Mul on halbu uudiseid. Ei saabu see va paradiis nii kergesti midagist.
Üheks asjaks kutsuvad libaliberaalid minusuguseid veel. Nõukogude inimesteks. Seetõttu olekski neil hea see film Guo Pei kohta kohe ära vaadata ning mõtiskleda vanavanemate võimu üle. Mõtisklus võiks olla sügav ja tõsine. Sest vaadake, kui minusugused õppisid asju, siis olid need asjad suuresti Eesti Wabariigi asjad. Minusuguste õpetajad ja mõjutajad olid möödunud aegadest. Minu lasteaias pidid poisid kandu kokku lööma! Muidu polnud viisakas tüdrukutega tantsida. Olen ise veel oma silmaga näinud, kuidas pisikestele poistele õpetati kandu kokku lööma! Kandu löödi kokku möödunud maailmas. Selle möödunud maailma inimesed olid alles. Kas liikumine kandade kokkulöömisest suguorganilauluni on areng? Ei ole.
Sain muutusest ühiskonnas aru, kui üks noor ameeriklane õhkas: „Sul on nii ilus käekiri!” Mu käekiri ei ole ilus. Oskan aga vajaduse korral selgesti kirjutada. Libaliberaal oskab aga ainult pöidlaga mobla ekraani hõõruda. Kui ta peab midagi kirjutama, siis ilmuvad paberile kohutavad kraakjalad. Ta ei saa mitte kunagi sõbrale ehtsat kirja ega õnnitluskaarti saata. Sest ta ei oska kirjutada! Vestlesin ühe prantslasega prantsuse keeles. Prantslane õhkas midagi kõrgklassi kohta. See ei üllatanud mind, sest vaadake, okupatsiooni tingimustes sai õppida prantsuse keelt, mis tuli Eesti Wabariigist. Eesti Wabariigi prantsuse keel tuli aga keiserlikest õppeasutustest ning õukonnast.
Minu loo tuum? Nõukogude inimesed pole mitte minusugused, vaid hoopis libaliberaalid. Minusuguseid kasvatasid inimesed möödunud aegadest. Praegu kasvatavad inimesi aga… Vist ei pea puust ette tegema ja punaseks (!) värvima?
Nõukogude okupatsioon tähendas võimalust lugeda ja ennast harida. Tõeline elu toimus sisepaguluses. Me oleme suures osas selles hetkes tagasi. Hea uudis on, et raamatuid saab raamatukogudest tasuta ning terve internet on täis väärtuslikku õppematerjali. Halb uudis on, et tuleb õppida ignoreerima neid, kelle kasvatasid üles sovjetid. See ei pruugi olla kerge.
Minusuguste kasvatus tähendas muuhulgas seda, et me saime oma riikliku iseseisvuse tagasi. Eestlastel oli vabaduseks piisavalt vaimujõudu. Sellist vaimujõudu, mida ma Eestis anno 2021 enam ei näe. Praegune kasvatus tähendab ju uppumist mülkasse. Nõukamülkasse. Te vist ei taha teada, milliseid „väärtusi” õpetatakse praegu ülikoolides. Selliseid, mis on valmis terve Ukraina ja Aafrika rahvastiku vajaduse korral eestlasteks kuulutama. Põgusa vahepeatusega pluti-pluti punarahva kategoorias „meie inimesed”. Kes ei nõustu, on paha. Väga paha.
Paha Piret Kivi
03.03.2021 Anno Domini
2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.
1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.
2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.
3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.
4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).
5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.
6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.
9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.
10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.
11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.
12. Tammsaare, A. H. 1929. Tõde ja õigus II jagu. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.
13. Abe, Kōbō 1984. Härra S. Karma kuritöö. Jaapani keelest tõlkinud Agu Sisask. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu” Raamatukogu).
14. Nurm, E. 1943. Ladina keele grammatika gümnaasiumile. Tartu: Eesti Kirjastus.
15. Pu, Songling 1986. Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud. Vene keelest tõlkinud Andres Ehin. Tallinn: „Eesti Raamat”.
16. Kunder, Juhan 1985. Ahjualune. Tallinn: Perioodika.
17. Bisset, Donald 1979. Kõnelused tiigriga ja teisi jutte. Inglise keelest tõlkinud Evi Vanem. Tallinn: „Eesti Raamat”.
18. Andersen, H. Chr. 1999. Pöial-Liisi. Tõlkinud H. Tiidus. Tallinn: Varrak.
19. Luhaäär, Ingvar (Toim) 1992. Kuldne kroon Eesti lipul: intervjuuderaamat. Uku Masing, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sass, Einar Laigna. Tallinn: Olion.