16.10.2020
Eestlane on maailma parim pitsa, multikultisortside „parim pitsa“ loosi ei lähe. Pilt on illustratiivne.
“Mulle õpetati koolis, et keskajal oli inimeste keskmine eluiga palju madalam kui praegu. Kahjuks ei palutud mul koolis kujutada ette mitte ühtegi ühiskonda, kus on kaks palgatöölist. Üks neist teenib kuus ühe mündi ja teine miljon münti. Mis on selle kääbusriigi keskmine palk? Kas see info teeb meid targemaks?
Akvitaania Eleanor (1122 – 1204) elas üle 80 aasta vanaks ning lõi selle saavutusega lõdva käega üle nii minu vanavanemad kui ka vanemad. Loodan küll ise aulikule Eleanorile ära teha, aga elame, näeme.
Eleanor oli tubli ja üllas naisterahvas. Väga rikas ja võimas ka. Ta käis isegi Pühal Maal ning oli sunnitud olema ka kuusteist aastat (1173 – 1189) vang, sest ta teisel abikaasal oli suuri probleeme (pere)vägivallaga. Õnneks lõppes Eleanori vangipõli pärast abikaasa surma, kui nende ühine poeg Richard Lõvisüda (1157 – 1199) oma ema otsemaid vabadusse lasi. Ema ja poja suhe jäi väga soojaks ning kui kuri hertsog Leopold (1157 – 1194) Richardi ära röövis (1192), siis tegeles Eleanor vapralt sellega, et oma poeg jälle vabadusse saada. Mingu kasvõi kõik ehted ja kalliskivid. Poeg tuleb päästa. Kui kaunis on emaarmastus!
Keskaja keskmise eluea tõi allapoole väikelaste suremus. See oli väga kurb. Üllad daamid ei tahtnud loomulikult silmi peast nutta ning otsustasid seetõttu hakata oma lapsi armastama alles siis, kui lapsed lippasid juba ringi ning rääkisid inimese moodi juttu. Selline strateegia säilitas rõõmsameelse loomuse.
Kus olid lapsed enne seda? Nad viidi amme juurde. See oli omamoodi sõim või lasteaed, sest ammel oli endal ka lapsi. Kuningas Richard Lõvisüda veetis oma beebi- ja mudilaseaja amme nimega Hodierna juures. Hodiernal oli lihane poeg nimega Alexander Neckam (1157 – 1217), kes oli sündinud Richardiga samal päeval. Alexanderist sai seega kuningas Richard Lõvisüdame piimavend ja mängukaaslane.
Alexanderist sai ka üpriski kuulus teoloog. Miks üpriski kuulus ja mitte väga kuulus? Ma ei tea, aga mul on hüpotees. Kõrgkeskaja suur staar on nimelt veidi varasem teoloog nimega Canterbury Anselm (ca 1033 – 1109). Tema varjust välja hüpata on raske.
Canterbury Anselm otsustas ära tõestada, et Jumal on olemas. Selleks tuli tal kõigepealt leida Jumala määratlus. Ta arvas – minu meelest täiesti õigesti –, et Jumal on see, millest paremat olla ei saa. Jumal on kõigest kõige parem.
Anselm jõudis järelduseni, et asjad, mis on ainult meie meeltes või ettekujutuses, on paratamatult halvemad kui samad asjad, mis on ka päriselt olemas. Kuna Jumal on kõige parem, siis peab ta paratamatult olemas olema, sest muidu ei oleks ta ju kõige parem.
Anselmi tõestus tekitas mõningates ringkondades hämmingut. Oli ka isikuid, kelle punane joon sai ületatud. Nende seast on teada munk Gaunilo, kes arvas, et sellise tõestusega saab tõestada ükskõik mille olemasolu. Minu mäletamist mööda kasutas tema oma näites maailma parimat saart.
Olen ise näinud tänapäevasemat tõestust, kus kasutati pitsat. Kuna ma olen 21. sajandi linnainimene (see ei tähenda küll, et mul oleks soov hakata Eesti 200 valijaks, selline soov puudub mul 200 protsenti), siis jään pitsa manu.
Maailma parim pitsa peab olema olemas, sest pelgalt ettekujutuses eksisteeriv pitsa ei saa olla sama hea kui täpselt sama pitsa, mis on päriselt olemas. Kuid pitsaga tekib kohe problemaatika, mida Anselmi kriitikud ei adunud. Tunnistan pea longus, et mulle maitseb kohutavalt tuunikala ja sibula pitsa. Olen isiklikult kokku puutunud inimestega, kes sellisest asjast aru ei saa. Ehk siis, mida tähendab „maailma parim pitsa“? Kas maailma parim pitsa on kõikide jaoks täpselt sama pitsa? Ei ole.
Jumal kui maailma kõige parem nähtus on aga meie kõigi jaoks sama. Jumal on üks. Puudub tuunikala ja sibula Jumal. Või nelja juustu Jumal. Või… saate isegi juba aru.
Muidugi, kui Jumala viis olla parim on pitsa viisist olla parim juba juuretasandil erinev, siis kas Anselmi tõestus toimib? Mina pole selle otsustamiseks piisavalt pädev. On tarku inimesi, kes väidavad, et Anselmi tõestus on igati vinks-vonks ja nii hoida. On aga ka neid, kes teevad grimasse, pööritavad silmi ja vangutavad pead.
Miks ma aga Jumalast ja pitsast räägin? Sest mul tekkis soov kommenteerida totrusi. Ma tean, et totrusi tavaliselt kommenteerima ei peaks, aga kiusatus sai must võitu.
Puutusin hiljuti kokku eestlase määratlusega (Värisege, Anselm ja Gaunilo!). Määratlus on – nagu juba mainitud – oma hägususes totter, aga ma soovin seda Jumala ja pitsa abiga siiski kommenteerida.
Määratlus ise kõlab nii: “Eestlane on iga inimene, kes räägib eesti keelt, kannab eesti kultuuri ja määratleb end eestlasena.“
Näu ja kurrnäu!
Vaatan seda lauset lähemalt iseenda, Jumala ja pitsa võtmes.
Eestlane on iga inimene, kes räägib eesti keelt,
See on klassikaline sortside ja nende mõttekaaslaste määratlus. Selliste definitsioonidega rikastavad meie maailma ka teiste riikide sortsid. Üks ütles mulle, et ma olen katalaan. Kui ma vastasin, et ega ikka ei ole küll, siis oigas sorts: „Aga sa räägid ju katalaani keelt!“ Ja siis? Ma ei käi ringi ega küsi inimestelt, mis keeli nad oskavad.
Võin aga täie tõsikindlusega väita, et kõik inimesed, kellega mina lähemalt suhtlen, oskavad ka vähemalt ühte võõrkeelt peale eesti keele. Tihti rohkem kui ühte võõrkeelt. Kas see fakt muudab kuidagi nende rahvust? Ei muuda. Ei ole meie noored suunamudijad inglased ega Mosfilmi toodangut ilma subtiitriteta vaatajad venelased. Ei ole ja kõik.
Eestlane on ikkagi isik, kelle emakeel (!) on eesti keel. Salakavalamad sortsid ekslevad uhuu-radadel ning püüavad meile väita, et inimene võib olla kakskeelne ja mitme emakeelega. Võib-olla kuskil Indias mingil määral jah. Eestis ma kahjuks ühtegi kakskeelset või mitme emakeelega inimest veel näinud ei ole. Olen näinud palju inimesi, kes oskavad väga hästi võõrkeelt või võõrkeeli. Olen näinud ka palju kahekeelseid inimesi.
...kannab eesti kultuuri ja määratleb end eestlasena.
Kui lause esimese poolega sain hakkama oma jõududega, siis nüüd tulebki appi paluda Jumal ja pitsa.
Jumaliku määratluse kohaselt mõistaksime me kõik eesti kultuuri samamoodi ja eestlaseks määratlemist samuti samamoodi.
Pitsaliku määratluse kohaselt oleks määratlusi tohutult palju. Mulle tuunikala sibulaga ja sulle midagi ananassiga? Mainin kohe ära, et mulle ananassiga pitsa ei maitse. Sinna see pitsalik määratlus lõpuks kukubki, sest otsus peab põhinema pika aja jooksul välja kujunenud teadmistel ja väärtustel. Ananass on liiga uus pitsakate.
Jumalik määratlus tuleks minu meelest jätta kõrvale, sest väljaspool kehalist sfääri ei ole rahvused ja keeled olulised. Kuidas ma seda tean?
Mul oli vahepeal Kataloonias elades kombeks astuda hommikuti majauksest välja ja pöörata paremale. Seda tegin ma absoluutselt igal hommikul, sest paremal oli pood, kust sai ülimaitsvat köögi- ja puuvilja. Ühel päeval astusin majauksest välja, et pöörata paremale. Raha oli mul kaasas ning kavatsus osta maitsvaid asju oli vankumatu. Ainult et… mingi hääletu hääl või energia käskis mul pöörata vasakule. Tundsin lausa, kuidas see energia mind vasakule surus. Pea läks tühjaks, tahe nõrgenes ja vastuhakk oli mõttetu. Mind pöörati vasakule ning ma läksin poe asemel kohvikusse. Istusin kohvikus ning mõtlesin: „Miks ma siin olen?“
Vastuse oma küsimusele sain hiljem, kui mulle räägiti vägistatud, mõrvatud ja põletatud naistest. Tuli välja, et meie rajoonis tegutses ohtlik vägistaja ja mõrvar (https://cat.elpais.com/cat/2015/08/01/catalunya/1438449786_774559.html vaadatud 15.10.2020), kes elas küll tavaliselt vanglas. Mingil kummalisel põhjusel oli see isik vanglast lahkelt puhkusele lubatud. Igatahes kasutas ta oma puhkusepäevi nii nagu tema loomus talle dikteeris ning vägistas, piinas, mõrvas ja söestas tol päeval minu „paremal“ tsoonis.
Pärast sellist „puhkust“ tekkis ühiskonnas kohe elav arutelu teemal, et äkki mõned vangid ei peaks üldse puhkusel käima. Tervitan selliseid arutelusid ning tänan energiat, kes mu tol mõrvahommikul vasakule tõukas. Tähtis on aga nentida, et energia ja mina ei suhelnud mitte üheski inimkeeles ning rahvuseprobleemid arutlusele ei tulnud. Järeldan seetõttu, et mittekehalises maailmas ei mängi rahvused ja keeled mitte mingit rolli. Neid lihtsalt pole seal olemas.
Meie elame aga kehalises maailmas, kus rahvus ja emakeel on minu meelest lausa pühad. Seega pean paratamatult Jumala maailmast liikuma pitsa maailma. Näen juba, kuidas Eesti globalistid rõõmustavad. „Kätte saime su! Olemegi suahiili-, araabia-, ukraina-, vene-, inglise-, urdu- ja eesti emakeelega ehk tervelt seitsme (!) emakeelega eestlased. Eesti keeles oskame me öelda tere.“
Vara rõõmustate. Ei saand te mind kätte midagist. Vaadake, pitsa on üks väga kummaline toit. Olemas on pitsaurkaid, kust saab osta pitsat, mis tekitab puhast õudu. Sellise pitsa põhi on kui kõhus kääriv kleepuv kivi. Peale on sinna raputatud igat masti jubedusi, nt kilekotist sellist juustu, mis võib-olla ei olegi juust. Sellistes pitsaurgastes on tavaliselt lai sortiment. Pitsad kaetakse kõige ja ananassiga. Maksa juurde ning naudi ka lisajubedusi, mida ma siin üles lugema ei hakka. Peab järeldama, et sellistes kohtades hägustub ja laieneb pitsa mõiste märkimisväärselt.
Olemas on aga ka kohti, kus on menüüs ainult ühte või kahte liiki pitsat. Pitsa ise valmib nii nagu vanasti, tainas on jumalik ning kattematerjali valik on üliväike, aga ülimalt kõrge kvaliteediga. Sellise pitsa söömine on nauding ja peaaegu vaimne kogemus.
Üritan oma mõtted tasapisi kokku koguda. Eestlust, eestlasi ja eesti keelt ei ole olemas jumalikul tasandil, sest seal pole rahvusi ja keeli. See kõik on aga olemas kehalisel tasandil ehk tasandil, kus elame praegu meie. Meie tasandil on need mõisted ülimalt olulised. Kehalise tasandi sümboliks valisin pitsa. Sest vaadake, eestlus ei ole mitte kunagi räpane ja pime pitsaurgas, kust kostub mikrouuni piiksatusi, vaid vanaaegne pitsarestoran, mille ahju ei võõristaks isegi Richard Lõvisüda.
Pean seega mõistma lausekatke „kannab eesti kultuuri ja määratleb end eestlasena“ hukka. Sest kui me anname selle lausekatke kogu maailma tallata, siis on ta sama subjektiivne nagu maailma parim pitsa. On selge, et sortside sfääris võib maailma parim pitsa olla pitsa, mis sisaldab plastmassist juustu otse kilekotist, mille nätske taignatükk ankurdab su alakeha tundideks põrgu väravate külge ning mille rasvane kattematerjal paneb su lauba higiselt leemendama. Enne külma õlut või koolat sa ei rahune. Minu jaoks on eestlus aga ehtne pitsa. Selline pitsa ei ankurda ega evi rääsunud mekki. Ehtne pitsa teeb meele kergeks ja rõõmsaks.
Kehalise maailma asjade kvaliteet on erinev. Kui me jätame kõikidele isikutele liigist homo sapiens võimaluse ise otsustada, mis on parim või kes on eestlane, siis ilmuvad kohale ka sortsid uhuu-radadelt. Sortsid on valmis muutma kogu maailma ilu ja headuse suhteliseks. Kas te tõesti soovite oma põhiolemuse kallale lasta sortse?
Mina ei soovi. Minu jaoks on eestlased eesti emakeelega inimesed, kelle vanemad on eestlased. Selline määratlus aeglast (!) assimilatsiooni muidugi kunagi ei välista, kuid välistab nn „mitme emakeelega isikud“ ning võimaluse soovi korral rahvust vahetada. Mis soov see säherdune on?! Rahvust vahetada ei saa. Mina ei ole katalaan. Ma olen eestlane.
Mitte ükski rahvus ei kuulu jumalikku sfääri, sest seal rahvuseid ja keeli ei ole. Energia, kes mu mõrvari teelt kaugemale lükkas, võib seda kinnitada. Eestlane on maailma parim pitsa, aga sortside „parim pitsa“ loosi ei lähe. Sortsid söögu oma plastmassist juustu ja käärivat taignatükki kodustel uhuu-radadel. Ning kutsugu end ausalt sortsideks.
Piret Kivi
15.10.2020 Anno Domini