20.06.2022
Tõeline Euroopa on vasemal poolel. Ja selleski on olemas väiksemad Euroopa osad, nagu Kataloonia.
“Hääletasin Euroopa Liitu astumise poolt. Mida oleksin teinud, kui teaksin seda, mida tean praegu? Oleksin hääletanud vastu (loomulikult emotsioonide pinnalt, sest kaua võib… kurat ja põrgu!) või jäänud neutraalseks (sest mida aeg edasi, seda vähem on mul fakte, et üldse otsuseid teha).
Kas olukorras, kus fakte tuleb otsida tikutulega ning kus kõige populaarsem ja odavam vorst on valevorst, on otsuste tegemine väga tähtsate ja tõsiste asjade üle üleüldsegi võimalik? On ikka. Aga koolisüsteemis seda meetodit enam ei õpetata.
Toon näite oma lapsepõlvest. Koolis räägiti, et keskaeg oli väga paha. Pime jne. Jumalat uskusid õpetaja sõnul ainult need, kes polnud veel täielikult inimeseks arenenud. Inimeseks olemise kõrgpunkt oli ateism. Tänapäeval väljendutakse mõneti kammitsetumalt ning hämatakse, aga natuke liiga paljude teadlaste ja õpetlaste jaoks tunduvad teaduslik maailmavaade ja ateism olevat endiselt sünonüümid.
Mina aga olin väike laps, kes jalutas ihuüksinda Tallinna vanalinnas, koltunud kaart käes. Uurisin kaarti ja avastasin aina uusi ja uusi tänavarägastikke. Mul olid silmad pärani lahti. Ühel pool oli õpetaja ja nõukogude „arhitektuur“ ning teisel pool oli… Teisel pool oli ilu.
Ma ei imesta üldse, et neomarksistid (kasutan seda sõna pika hambaga ja parema puudumisel) räägivad süüdimatult, et ilu on vaataja silmades ja muudki totrat. Üks viis hävitada on ju infiltreeruda ja muuta mõistete tähendusi. Selle seltskonna juhtmõte pole mitte olemine, vaid müstiline ja nõiduslik identifitseerimine. Pontule lüüakse silt näkku ja nüüd on ta Miisu. Pontu arenemislugu ei loe. Loeb see, et Pontu peab end nüüd Miisuks (sest „püha ja objektiivse tõe valdaja“ ütles talle seda) ning nõnda saame ka „meie“ Pontut Miisuks pidada.
Identifitseerimine on relv, millega tapetakse olemist. Käimas on halastamatu kultuurisõda ning vaenlane on ilu. Ilu aga on päriselt olemas. Kohtumine iluga tõstab kõrgemale. Teeb uudishimulikuks. Paneb otsima aina uusi ja uusi vastuseid. Ja tõusma aina kõrgemale ja kõrgemale.
Kahjuks kasutatakse ka konservatiivsemas tõlgenduses sõna KUNST kahe erineva nähtuse kirjeldamiseks. On olemas kunst, mille imetlemine pakub meelelist naudingut. Tegemist on pornograafia alaliigiga (võib-olla ma liialdasin oma karmis hinnangus hästi natuke, aga tegelikult mitte eriti). On aga ka olemas kunst, mis on ülev. Kunst, mis võimaldab suhelda kõrgemate sfääridega. Kunst, mis laseb hetkeks kiirrongi aknast näha vilksatust Eedeni aiast. Sellist Eedeni aeda, kus Siug ehk Madu on eemale lohistatud ning superliimiga puu külge kleebitud.
Tallinna vanalinn kuulus minu jaoks sellesse ülevasse kategooriasse. Ühtegi Siugu ehk Madu ma seal ei näinud. Pärast jalutuskäike Tallinna vanalinnas, mis ei äganud tol ajal maitsetute ettevõtete, turistide ja venekeelse möla all, sain aru, et õpetajad koolis valetavad. Valetavad nagu suitsevad valevorstid. Keskaegsed meistrid olid jätnud tõtt kuulutama oma kätetöö.
Hääletasin Euroopa Liitu astumise poolt, sest olin ja olen veendunud ja paadunud õhtumaalane. Mulle tundus korrektne, hea ja hüveline olla ka ametlikult osa Õhtumaast. Ma ei teadvustanud eriti, et vahepeal olid asjalood muutunud. Ja mitte paremuse poole.
Kui Eesti taastas oma iseseisvuse, siis oli see suur privileeg. Ma vist ei liialda, kui ütlen, et sellest süttis eestlaskonna südames palav soov toetada ka neid rahvaid, kellel seda privileegi ei olnud. Loomulikult ei olnud ma nii naiivne, et oleksin isegi tol ajal arvanud, et saame kõigi alistatud rahvaste eest sõjasarvehüüete saatel lahingusse kapata, kuid eeldasin lugupidamist ja vaimset toetust. Vastandumist imperialismile ja suuršovinismile. Tulgu see jälkus siis idast, läänest, põhjast, lõunast või galaktikast.
Euroopa ja Euroopa Liit EI OLE mitte ühegi valemiga sünonüümid. Olen nii mõnigi kord pidanud kuulama mõne Euroopa Liidu fanaatiku jutlust, kus fanaatik (või lihtsalt rammusa pudrukausi veerel istuja, kes räägib seda, mille eest rohkem makstakse?) räägib „euroopalikest väärtustest“ ning kasutab Euroopa Liidu asemel sõna Euroopa. Mäletan, kui kurjalt on mind vaadatud, kui palusin „euroopalike väärtuste“ definitsiooni. „Parim“ definitsioon, mille sain, oli ühesõnaline. See üks sõna oli – vist juba arvasite ära – sallivus.
Ei ole vist vaja enam mainidagi, et tegelikud euroopalikud väärtused, mille najal ehitati ka Tallinna vanalinn, kedagi ei huvita. Nägin unes Rooma senaatorit. Oli selline sooja südamega ja empaatiavõimeline tegelane lohvakas „voodilinas“. Senaator arvas, et isikud nimega kristlased võiks rahule jätta, las elavad nagu tahavad, kõik ei peagi templis Jupiteri ja sõprade ees koogutama jne. Minu unenäos sõimasid teised senaatorid sooja südamega senaatorit Roomafoobiks ja ohtlikuks äärmuslaseks. Vaeseke kangutati ametist lahti ja saadeti häbiga maapakku. Anno 2022 räägitakse vist (?) veel ajalootunnis hästi põgusalt („sest aega ei ole ja tuleb teha valik.“ See oli muide ühe noore ajalooõpetaja tsitaat) kristlikest märtritest.
Kahjuks katkestab õpetaja jutu alati liiga ruttu saabuv vahetund. Sest vastasel juhul ütleks ta, et kõige julmem kristlaste tapmine toimub praegu. Rooma riik oli praeguse kõrval köömes, nohu ja pealetükkiv haigutus. Vahetund vahetunniks, aga õpetaja ei ütle midagi, sest kui ta seda teeks, oleks ta sallimatu ja islamofoob ja nats ja raske iseloomuga ja… Nõnda kasvavadki üles pisikesed lapsed, kes mõtlevad, et kunagi hästi ammu olid kristlikud märtrid. Nad ei tea, et praegu on kristlikke märtreid märgatavalt rohkem kui noil ammustel aegadel. Koolisüsteem hoolitseb selle eest, et nad seda teada ei saakski. Kui need lapsed on uudishimulikud, siis uurivad nad ise asja. Võib-olla satuvad nad siia, kuigi õpetaja on muidugi „Uhuu-uudiste“ eest juba hoiatanud.
Kataloonia natsionalism põhineb nende kuldsel ajastul ehk keskajal. Keskaeg on katalaanide jaoks midagi väga positiivset. Nagu lõputu jalutuskäik Tallinna vanalinnas ning loomulikult ka sajandeid varasemas ajas. Kataloonia keelekorraldajad ei tegele jaburdustega, à la meie EKI, vaid tahavad, et inimesed säilitaksid ka keeleliselt sideme keskajaga. Katalaan suudaks keskajal elada, sest ta saab aru, mida räägitakse ning suudab ka vastu rääkida.
Kui Eesti Vabariigi valitsejad ründasid Katalooniat, siis minu süda murdus. Kukkusin omadega vaimselt kokku, sest sain aru, et tegemist ei ole õilsate inimestega, vaid lihtlabaste vasallidega. Nende senjöör on HUI (Hea Uus Ilm). Neil puudub ajalooteadvus. Nad ei hinda Õhtumaad. Aga mida nad hindavad? Tundub, et peamiselt koledaid kaste. Kaste, mis on tihti ka musta värvi. Nendesse kastidesse veetakse väevõimuga tülpinud kooliekskursioone. Miks ei ole meil arhitekte, kes seisaksid papitükid käes avalikus ruumis? Arhitekte, kes protesteeriksid kastide vastu? Kas arhitekt ei pea teenima ilu? Kas arhitekt ongi tänapäeval vaid pelk prostituut, kes sirgeldab kohvipausi ajal järjekordse saatanliku risttahuka ning saadab tellijale oma kontonumbri?
Eesti Vabariigi põhiseadus on sätestanud riigi eesmärgi. Kui riik saadab Veneetsiasse vene, aafrika jne kultuuri koos EV presidendiga, siis millised eesmärgid on täidetud? Vabandust, näidati vist ka ühte eesti soost naist, kes söandas kellegi koloniaalvaldustes mõnda taimekest joonistada. Ta on süüdi. Kõiges.
Kas riik väärtustab Eestit ja Õhtumaad? Ei.
Ramon Llull on tehtud hispaanlaseks (https://kultuur.err.ee/836891/avatud-nimekiri-mida-hakata-hieronymuse-kaudu-tolkima vaadatud 20.06.2022). Millegi muuga ma O peal olevat rõhumärki seletada ei suuda. Katalaani keeles silbitatakse sõnu pisut teisiti kui hispaania (kastiilia) keeles. 16. sajand ja Verise Mary abikaasa jäid aga Llulli jaoks kaugesse tulevikku.
Llulliga on nüüd sedapsi, et minu teada pole keegi teda veel katalaani keelest eesti keelde tõlkinud, v.a. muidugi üks kole ja sallimatu nats ehk mina. Kas Eesti riiki ja Hieronymuse nime kaaperdanud seltskonda huvitas minu töö? Üldse ei huvitanud. Vähemalt nõnda mulle Kulka eksperdid teatasid. Olen seega nüüd kibestunud ja kade ja loll. Ja nats.
Tegelikult eriti ei ole, sest kui ma nooruses raamatuid ja kunstiteoseid oma ajju ahmisin, siis tutvusin ka möödaminnes autorite elulugudega. Jeerum, kuidas paljusid mõnitati ja alandati. Minu eluke on selle kõrval köömes ja nohu ja siis see pealetükkiv haigutus ka. Lihtsalt tuleb teadvustada, et ma ei ole eliitvähemus ehk homoseksuaalne neeger ja venelane. Sest kui ma seda oleksin, ohohooooo! Meri oleks kohe põlvini.
Isand Ramon, kes ei olnud ka homoseksuaalne neeger ja venelane, oli veel ülikõrges eas igati triksis ja traksis. Ei olnud depressioonis vaevlev vähese liikumisvõimega pensionär. Kaugel sellest! Ta tuhises laevaga Põhja-Aafrikasse (ise üle kaheksakümne!) loenguid pidama ehk misjonitööd tegema. Moslemid loopisid ta kividega surnuks. Ramon, kes oli muide suur araabia keele austaja (kuigi üks sõjavang, kes talle araabia keelt õpetas, üritas ta maha lüüa; mõrvakatse ebaõnnestus, seetõttu sain ka Llulli tõlkida), kuulutati märtriks. Õnneks oli vahepeal faktikontroll, kes teatas meile, et moslemid ei loopinudki tegelikult Ramoni kividega surnuks. Hingasin kergendatult välja, sest moslemid on head inimesed ja eliitvähemus. Ramon Llull suri faktikontrolli arvates pärast (!) kividega loopimist. Mingitesse vigastustesse. Ma ei näe suhet kivirahe ja vigastuste vahel.
Õnneks leidus kirjastus, kus oldi valmis minusugusega koostööd tegema. Need on head inimesed, kes ei ole mind kordagi näinud ja võib-olla ei näegi mind selles elus. Erandina Eesti Vabariigi ekspertidest otsustasid nad mind usaldada. Palun, et ostaksite neilt selle raamatu. Mina sellest enam tulu ei saa (https://www.torekirjastus.ee/pood/loomade_raamat/ vaadatud 20.06.2022).
Raamat ise on meeliköitev, sest näitab hästi 13. sajandi maailma ja mõtteviisi. Näitab ka seda, et on olemas 13. sajandil kirjutatud katalaanikeelne mõnus jutukas/raamjutustus (à la „Šukasaptati“, mis on ka eesti keeles muide olemas: https://www.ester.ee/record=b1261401*est vaadatud 20.06.2022). Kus on 13. sajandil kirjutatud eestikeelne jutukas/raamjutustus? Ja ometi võtsid rüvedad Euroopa Liidu vasallid, kes on muide eestlased (milline häbi!), õiguse Katalooniat mõnitada ja alandada. Katalaanidest poliitvangid kedagi kurvaks ei teinud. Peale paari minusuguse hullu loomulikult. Mäletan, et kunagi väga ammu arvati, et demokraatlikes ühiskondades puuduvad poliitvangid. Oh neid iidseid aegu!
Minu jaoks on Kataloonia iseseisvussoov püha. Seda soovi peab austama. Ajalugu vähemaga ei lepi.
Inimene, kes soovib päriselt Õhtumaad säilitada, väärtustab alati seda, mis on suutnud kesta kaua. Kataloonia lipp on ca 1000 aastat vanem kui Eesti lipp. Kataloonia lipu tegi oma käega Karl Suure pojapoeg!
Ramon Llulli raamatus tegutsevad loomad, kes on muidugi tegelikult inimesed. Peategelane on oranž emane loom (ei ole orav). Kõrgest soost. Tohutult võimuahne. Hea süda puudub. Hävitab halastamatult teisi ministreid, see tähendab kuninga nõunikke. Soolisest diskrimineerimisest pole ta kuulnudki. Peamiselt vist seetõttu, et see on ajaloolaste väljamõeldis. Aga lugege raamatust ise!
Kui mõni libaliberaal soovib Ramon Llulli eesti keeles lugeda, siis lasku aga käia. Tal on minu õnnistus. Ta ei tohi aga kunagi öelda: „Piret Kivi on nats ja foobik ja muidu nõdramõistuslik. Raamat on aga hästi tore.“ Altkäe komplimendid teevad mittestoikud vaimuhaigeks ja väsinuks. Seega peab libaliberaalne lugejaskond kasutama võimalust olla vait.
Püha Jüri (katalaani keeles Sant Jordi) on mitme kohaga tööl ja jõuab esindada paljusid erinevaid maid. Ka Katalooniat. Tuntud on stseen, kus Püha Jüri teeb lohemaole PCR-testi. Lohemadu on pikali ja Püha Jüri üritab suruda oda lohele ninasõõrmesse. Kahjuks oli testi tulemus positiivne ja asümptomaatiline lohe neutraliseeriti, et vältida koroonakollet. Lohemadu näeb läänekirikus ja idakirikus erinev välja. Läänekirikus on ta kindlasti košmaarsem vastane, sest ta on suur. Idakirikus on lohe palju kõhetum. Isegi mina julgeksin sellise solkme ninasõõrmes võib-olla vatipulka keerutada. Ostsin endale pärast tõlke valmimist tsaariaegse pisikese metallist reisitriptühhoni. Keskel on Püha Jüri hobuse seljas. Triptühhoni valmistaja on arvesse võtnud valgust. Püha Jüri ja hobune ei ole kurrulised ning seega hakkavad valguse käes helendama. Kurrulisele lohemaole teevad nad kaks null.
Valgus võidab.
Elagu Eesti Vabariik! Elagu Õhtumaa!
Visca Catalunya Lliure! Elagu Vaba Kataloonia!”
20.06.2022 Anno Domini
Piret Kivi