23.10.2020
Ükski ühiskond ei pea sellist narrust kinni maksma.
“Mul on homodest kõrini. Ütlen seda isikuna, kes on oma elu jooksul kokku puutunud vägagi inspireerivate homodega ning kes loodab ka tulevikus homodega tutvuda. Kellegagi on ju vaja kirjandusest ja kunstist rääkida. Paljud mehed, kes ei ole homod, võõristavad neid teemasid.
Olen raudkindlalt üks neist, kellele meeldisid ülikoolis Linnar Priimäe loengud ning kes on talle ka tema kabinetis suulist eksamit teinud. Tütarlast, kes tegi eksamit enne mind, sõimas härra Priimägi lolliks või millekski analoogseks. Mul oli väga inspireeriv pärast seda Priimäe grotti siseneda. Mind ta muidugi ei sõimanud. Ega ma ei andnud põhjust ka.
Luban endale siiski ühe pisikese kriitikanoole à la Püha Sebastian (härra Priimäe lemmikpühak?). (Pool)alasti meeste pilte oleks võinud loenguslaididel veidi vähem olla. Mitte et mul alasti meeste vastu midagi oleks, aga kaisukaruga nooruk viirastub mulle siiani.
Aga jah, tänu meie peavoolu tegelinskitele on mul kõikidest homodest peale Douglas Murray (kes on jumalik ja jälestab LGBT-seltskonda rohkem kui EKRE) kõrini. Aitab! Ei taha enam homosid. Homod, kõtt! Pakkige oma kodinad kokku ja kobige kohe meediast minema!
Räägiks seega vahelduseks kellestki muust? Kuid kellest? Isa, ema ja lapsed ei tundu ju enam sobivat. Nad olevat igavad nagu kiiktoolis sokki kuduv vanaema. Noh, mul oli au töötada külg külje kõrval kellegi palju krehvtisemaga kui üks lihtlabane regatijäätisemaiguline homo. Homod on nõrkadele. Minu endine kolleeg, kellega mul tekkis usalduslik sõprussuhe, oleks pannud batisttaskurätti kibedaid pisaraid itkema härra markii (maakeeli markkrahvi) enese. Pean silmas markii de Sade’i.
Millega siis mu endine kolleeg, kes oli tagasihoidlik blond naisterahvas, tegeles? Te ei pea edasi lugema. Ma olen teid hoiatanud.
Ta tegeles räige füüsilise vägivallaga. Selline eluviis viis ta otseteed prostituudi manu. Miks prostituudi manu? Sest nagu mu endine kolleeg mainis, on temasugustel maapealses elus kaks valikut:
A. Toimetada omavahel ja oma jõududega ning lõpetada haiglas.
B. Usaldada end professionaali võimekatesse kätesse.
Minu endine kolleeg valis variandi B. Ta kirjeldas mulle seda olukorda täpsemalt.
Ta valis naissoost prostituudi, sest ta ei julgenud lasta end mõnel mehel kotletiks peksta. Arusaadav. Ma ka ei julgeks. Prostituuti ei olnud tal õigus näha. Minu endise kolleegi silmad seoti kinni ning prostituut pidas talle kõigepealt oma töökabinetis loengu, kus ta kirjeldas detailselt, mis hakkab toimuma. Loengu ajal anti ka salasõna. Salasõna oli vaja, sest mõnikord ei kannata klient enam valu välja. Siis on võimalik peks lõpetada. Ma mäletan seda salasõna siiani. Mariposa (liblikas). „Appi! Ai! Päästke! Tapetakse! Ei taha enam!“ olid lihtsalt mängulised karjed. Ainult õhkõrn liblikas suutis oma tiibadel inimesi valuriigist tagasi koju lennutada.
Minu endine kolleeg salasõna ei kasutanud. Ta oli selle üle väga uhke.
Möödusid aastad. Minu endine kolleeg hakkas arvama, et räige vägivald on muidugi ülimalt mõistuspärane ja meeldiv, sest sellest saab läbi minna ning jõuda nii sisemise rahuni, kuid ta hakkas aina enam ja enam hindama vaimset domineerimist. Ta leidis, et elu on väga raske ning kohati tõmbavad kohustused ta rihmaks. Sellistel hetkedel vajas ta tugevat isikut, kes võttis talt ära kõik õigused ning ütles talle detailselt ette, mida ta võib teha, milliseid riideid kanda ning mida süüa. See pakkus mu kolleegile pingelangust ja vaimset puhkust. Nii ta vähemalt neid asju mulle lahkelt seletas.
Kas mu endine kolleeg on minu meelest hälbinud isik? Jah. Kas ta on halb isik? Ei. Kas temasuguste eluviisi tuleks õpetada Eesti Vabariigi lasteaedades, sest lae all ahelates rippujad on sama palju inimesed? No kuulge!
Minu arvates on homoseksualism hälbiv eluviis. See ei tähenda nagu oleksid homod ilmtingimata halvad, kuid tähendab seda, et nende eluviisi ei tohi mitte kunagi võrdsustada mehe ja naise suhtega. Haigus ei ole tervisega võrdne. Punkt.
Aeg on küps interlüüdiks. Tutvustan uut lugu lasteaia õppematerjalist, mille kirjutasin ise. See peaks nõretama tuleviku vaimust.
Mari käib lasteaias. Lasteaias on väga tore. Eile oli pühapäev ning Mari lasteaeda ei läinud. Ta oli kodus. Ta otsis oma lapsevanemat number üks. Mari tahtis pannkooke süüa. Laps läks trepist alla keldrisse. Seal oligi lapsevanem üks! Lapsevanem üks kõlkus lae all konksu otsas. Ta oli pea alaspidi. Lapsevanem kaks andis talle innukalt nuuti. Põrandale tilkus higi ja verd. Lapsevanem üks kiikas lae alt oma kallist tütretirtsu ja hõikas: „Mari, ära sega! Meil on praegu tegemist.“ Mari jonnis natuke ja ütles, et ta tahab kohe pannkooke. Vanemad heldisid Mari palve peale. Head lapsed tahavad ikka pühapäeviti pannkooke. Mari on väga hea laps. Lapsevanem kaks päästis lapsevanem ühe ketist lahti. Käsikäes lonkasid nad vannituppa, et higi ja veri maha pesta. Vanemad kammisid peegli ees habemed ära, panid lillelised põlled ette ja läksid kööki. Seal tegid vanemad oma tütrele pannkooke. Pannkoogid olid maitsvad ja kohevad. Mari küsis vanematelt: „Kust lapsed tulevad?“ Vanemad ütlesid, et Mari tuli Ukrainast. Ukraina on hea maa. Seal on palju häid tädisid, kes elavad koos teiste heade tädidega samas majas. Ukraina tädid on omavahel sõbrannad. Nad teevad üksteisele pannkooke ja eesti vanematele palju häid lapsi ka. Mari kasvaski ühe väga hea ukraina tädi kõhus. Kui ta oli juba piisavalt suur, siis tuli ta ukraina tädi kõhust vupsti välja ning tutvus oma vanematega. Nüüd elavad nad kõik rõõmsalt koos ja söövad pühapäeviti pannkooke. Kõik on väga hästi.
See essee oli must huumor. Ma keelan Tervise Arengu Instituudil seda oma õpikutes kasutada, sest mine sa neid hulle seal tea. Hakkavadki äkki sadomaso pulle, kes kasvatavad siili, promoma. Muide, kui kaks pulli peavad koos elama, siis kas olukord ei kisugi kohe automaatselt sadomasoks? Vaene siil! Kuigi võib-olla tahavadki sadomaso pullid temasugust teravat (!) last?
Homoseksualism on hälbiv eluviis. Kas kaks hälbinud inimolendit võivad armuda (või uskuda, et nad on armunud) ja leivad ühte kappi panna? Muidugi. Keelata ei saa. Kuid selline eluviis ei ole mitte kunagi võrdne mehe ja naise suhtega. Mitte kunagi! Mitte üheski lasteaias ja koolis ei tohi homoseksuaalset käitumist reklaamida ning lugeda homoseksuaalset suhet positiivseks peremudeliks. Jah, mingis keskkooli kirjandustunnis võib homoseksualismist möödaminnes pisut juttu tulla. Nagu võib juttu tulla ka härra markiist. Kuid ei tohi eluilmas väita, et sellised eluviisid on normaalsed ja head. Või paneme teid ketti ja anname piitsa? Kuni esimese vereni? Pisut rohkem? Pidavat olema puhas nauding ja rõõm.
Minu endine kolleeg aitas mul ükskord uudishimu rahuldada. Nimelt oli mul elus selline kahetsusväärne olukord, et keegi polnud mind mitte kunagi rusikaga löönud. Mul tekkis uudishimu (ehk hälbiv mõte!). Otsustasin paluda, et endine kolleeg lööks mind rusikaga. Tavainimene oleks sellise palve peale põgenenud või mind võõristama hakanud. Ma möönan ise ka, et mu palve oli vaimuhaige. Aga mu uudishimu oli väga suur ja see näris mind halastamatult. Endine kolleeg lähenes asjale rahulikult. Ta küsis: „Kuhu sa soovid, et ma sind rusikaga lööksin?“ Mõtlesin, et näkku ei taha, sest järgmine päev oli tööpäev. Kõhtu ka eriti ei tahtnud. Leppisime kokku, et ta lööb mind alale, mis jääb õla ja küünarnuki vahepeale.
Kolleeg tegigi seda. See oli kiire valusööst. Ma lendasin löögist põrandale pikali. Kolleeg ulatas mulle käe ja aitas mu tagasi püsti. Pärast tõmbus mul käsi siniseks ja lillaks ning ma mäletan, et ma olin selle üle üpriski uhke. Minu esimene ja ainuke rusikalöök! Ma teadsin järsku, mis tunne on, kui keegi rusikaga lööb! Võib-olla on see paljude jaoks hälbiv ja paljude jaoks ka naljakas, aga olen elanud terve oma elu nii, et mind on rusikaga löödud täpselt üks kord elus. Omal soovil ja pikali maha. Nii ilusat mälestust juba teistel ei ole! Aga jah, mälestus on hälbiv ja lasteaia õppematerjalidesse see kuuluda ei tohiks.
Miks mul aga selline haiglane uudishimu üldse tekkis? Miks mul enam selliseid soove ei ole? Kas ma langesin oma endise kolleegi lugude lummusesse? Kas markii jüngriks sünnitakse või äkki arenetakse teiste jüngrite propagandat tarbides? Õnneks ei olnud ma süütu lasteaialaps. Minu lummus algas ja lõppes ühe rusikahoobiga.
Lõpetan siinkohal oma vaenukõne ja raevukriiske. Palun riigil ja seega ka riiklikel haridusasutustel jääda hüvelisse maailma ning mitte promoda patte ja patoloogiaid. Me ei tea ju lõpuni, kuivõrd on hälbiv käitumine kaasa sündinud ja kuivõrd õpitav. Ma arvan, et ma ei ole homo, aga kindlasti olen ka mina mingites punktides natuke hälbiv ja vaimuhaige. Parem on, kui ühiskond reklaamib ja toetab ainult ilusat ja igavat peremudelit. Mitte vaimuhaigusi. Ühiskonna jätkusuutlikkuse mõttes või nii.
On oluline, et me kõik osaleksime referendumil. On oluline, et me pooldaksime seal seda, et abielu saaks olla ainult mehe ja naise vahel. On oluline, et mehe ja naise vahelisel abielul oleks edaspidi põhiseaduslik kaitse. Nii jääb eestlus vankumatult püsima. Oma hinge tuhmide tungidega saagu aga igaüks hakkama ilma riigi abita.”
23.10.2020 Anno Domini
Piret Kivi