Piret Kivi: kes avaldab meelt, tehku seda riigikeeles

Arvamus,
©Uued Uudised
Kliimastreik Riigikogu ees – keegi soovib ökotsiidi stoppida.

„Nõbu“ on eesti keeles väga huvitav sõna. Peamiselt seetõttu, et ma ei tunne mitte ühtegi eestlast, kes seda sõna sundimatult vestluses kasutaks. Enamasti öeldakse ikka: „Nipitiri on mu onutütar/onupoeg/täditütar/tädipoeg.“ Paljud ütlevad ka midagi sellist: „Nipitiri ema ja minu ema on õed.“ jne, jne.

Teise astme nõbudest ei hakka ma rääkimagi. Säherdused olevused eksisteerivad ainult ajaloohuviliste peakoludes. Kuninglikke dünastiaid ilma teise ja kolmanda (!) astme nõbudeta juba läbi ei hammusta. Tavainimene ütleb lihtsalt: „Nipitiri vanaema ja minu vanaisa on õde-venda.“ Kolmanda astme nõod on vist eestlaste teadvusest hoopiski puudu. Või ütleb mõni hommikukohvi rüübates naabrimehele, kes tuli höövlit tagasi tooma: „Meie vaarisad olid lihased vennad.“? Noh, kui ütleb, siis tuleb naabrimees kohvile paluda ja talle koogitükk nina ette asetada. Ikkagi veresugulane ju!

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Olgu Issand meile armuline, kui juhtume lugema mõnda prantsuse romaani. Seal kurameerivad mõnikord õde ja vend. Ei ole vaja ehmatada. Õde ja vend ei ole jälgid perverdid. Prantslased lihtsalt kutsuvad esimese astme nõbusid mõnikord õdedeks ja vendadeks.

Meenuvad Dumas’ Louis XIV ja Madame. Esimese astme nõod ja teineteisesse otse loomulikult kirglikult armunud. „Kallis õde, ma armastan teid kirglikult!“ „Mina teid ka, kallis vend!“ Läheb vast vaja hetke, et hämmingust üle saada. Kas Madame ei abiellunud pärast Louis’ noorema vennaga? Eks ta seetõttu oligi Madame ((Mu) Proua). Louis’ noorem vend oli Monsieur ((Mu) Härra).

Meie vikerkaarelipuga peavoolule igati mokkamööda isik, sest ta oli… ei, see sõna ei libise mul enam hõlpsasti üle huulte. Mulle ka mokkamööda isik, sest Monsieur krõbistas hommikul voodis maitsvaid küpsiseid. Suuri, liivataignast ja moosiga. Praegu müüakse neid Prantsusmaal toidupoodides. Sõin neid ühe prantslasega, kes mainis mulle, et selliste suurte ja moosiga küpsiste isa on Monsieur isiklikult ehk siis Madame’i abikaasa ja nõbu.

Miks on aga Eesti peavoolus järsku sõna „nõbu“? Peamiselt vast seetõttu, et ingliskeelse sõna „cousin“ (nõbu) puhul ei tea me, kellega on täpsemalt tegemist. Kas mehe või naisega? Ei tea. Kas onu- või tädilapsega (lelle- ja sõtselastega ma teid parem segadusse ajama ei hakka, jään 21. sajandi kõnekeele piiridesse)? Ka ei tea. „Nõbu“ täidab ingliskeelse sõnaga sama funktsiooni. Ta teeb inglise sõna tõlkimise lihtsaks.

Ning on seetõttu mõnikord tähtis tõend otse kuriteopaigalt. Tõend, mis nõretab DNA-st ja mille näpud on sõrmejälgede võtmiseks juba tindised.

Eestis on kombeks avaldada arvamust. Mina teen seda siin. Mõni teine võtab kätte papitüki ja liigub meeleavaldusele. Mõni kolmas avaldab arvamust peavoolus. Referendum tuleb ka varsti. Kõik tundub olevat hästi. Tekib aga õigustatud küsimus: „Kes tohib Eestis Eesti ühiskonna kohta üldse arvamust avaldada?“

Minu arvates tohivad seda teha kõik eestlased ning ka kõik võõramaalastest Eesti püsielanikud, kes on vaimselt Eestile pühendunud.

Eestlased on isikud, kelle vanemad on eestlased ja kelle emakeel on eesti keel. Kes on Eestile vaimselt pühendunud võõramaalased? Need, kes näitavad seda oma tegudega. Milliste tegudega? Noh, eelkõige sellega, mis on kirjas meie põhiseaduse paragrahvis number kuus (https://www.riigiteataja.ee/akt/633949? Kehtiv, vaadatud 27.10.2020).

On ju võimatu olla ühiskonnale päriselt pühendunud, kui ei osata selle riigi keelt, kus elatakse, või töngatakse seda vaevu. Ma ei kujuta ette, et ma lähen Rootsis Rootsi ühiskonda puudutavale – ja edu korral Rootsi ühiskonda muutvale (!) – meeleavaldusele, aga ise ma rootsi keelt ei oska. See oleks ju veider, piinlik ja täiesti arusaamatu. Mida on mul Rootsis kobiseda, kui ma pole osa sellest riigist? Turistil oleks paslik mokk maas hoida ja oma riigi eluolu üle muretseda.

Eestis aga asjalood nii ei ole. Arvamusi avaldatakse ka võõrkeeltes. Narmendavate papitükkidega kliimavõitlejad läksid must mööda ja rääkisid omavahel inglise keeles. Homod, kes soovivad Eestis nui neljaks abielluda, ei oska mõnikord sõna „abielluda“ eesti keeles kirjutadagi. Saime teada, et mõned neist soovivad „abieluda kõigega“. Eesti rahvusriiki sellised isikud eeldatavalt ei soovi (kuigi ka rahvusriik peaks „kõige“ alla käima?).

Nende tegevus on põhiseaduse preambuli vastane (https://www.riigiteataja.ee/akt/633949? Kehtiv, vaadatud 27.10.2020), sest kuidas kavatsevad need isikud säilitada eesti rahvuse, keele ja kultuuri läbi aegade? Eesti rahvust mõnitades? Eesti keelt mitte kasutades või halastamatult mutileerides? Laiendades eesti kultuuri mõistet narmendavate papitükkide, vikerkaarelipu ja siniste juusteni? Ei, nad ei veena mind.

Eestlased jaatavad lauseid nagu roomlased. Eesti keel lubab pöördelist tegusõna korrata. „Kas sa tahad minuga abielluda?“ „Tahan.“ Inglise keeles tegusõnaga sellistes lausetes jaatada ei saa. Peab jaatama abitegusõnaga, mis asendab terve lause. „I do.“ See on eksamitöödes lõks, millesse mõned ka kukuvad. Üks variant on alati „I want.“ (Ma tahan) ning eestlasele tundub see igati mõistuspärane. Aga vat ei ole.

Mõned abielluvad Las Vegase õnnekabelites. Nad on purjus ja liiguvad abiellumispaigani roomates. Või peaaegu. Hommikul ärkavad nad üles ja avastavad, et nad on võhivõõra isikuga seaduslikus abielus. Selliseid romantilisi õuduslugusid on olnud ka Eesti meedias. Mida pole aga olnud, on fakt, et ilma õige vastuseta abielluda ei saa. „Mõmm-mõmm.“ minu teada ei sobi. Ka purjus ja roomav abielluja peab ütlema eestlaste jaoks kummalise „I do.“ Siit moraal: tahad välisriigis abielluda, õpi selle riigi keel ära.

Inimene, kes avaldab Eestis arvamust ja/või meelt nähtuste kohta, mis puudutavad Eesti ühiskonna arengut ja tulevikku, peab olema eestikeelne. Vastasel juhul on tegu aeglase ja julma vallutussõjaga (https://forte.delfi.ee/news/teadus/keegan-mcbride-ma-nagin-millist-valu-kulvab-inimestele-eesti-praegune-valitsus?id=91446658 vaadatud 27.10.2020. Lause artiklist: „Mul on nõbu, kes just sel nädalal kihlus oma poisssõbraga. Mul on veel üks nõbu, kes on transseksuaal.“).

Tänan nõbu, kes mu selle teemani juhatas. Nõbu, kes näitas, et lugesin tõlgitud sõnu.

Võtan oma mõtted kokku. Eestis tohiksid arvamust avaldada ainult eestlased ning need võõramaalastest Eesti püsielanikud, kes on Eestile pühendunud ning näitavad seda oma tegudega. Eelkõige põhiseaduse paragrahviga number kuus, kus on ülima selgusega kirjas, et Eesti riigikeel on eesti keel. Eestimaa meeleavaldustel kõlagu seega eesti keel ja valitsegu eesti meel. Võõrkeeltes avaldagu võõramaalased arvamust/meelt oma kodumaal. Eestis olgu (pool)umbkeelsed viisakad ja vait. Nad ei ole kodus.

Ei tohi Eestit vallutada, kallis lehma lellepoeg! Vabandust, lehma nõbu!”

27.10.2020 Anno Domini

Piret Kivi

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused