Piret Kivi: kiirustagem, muidu puuakse mõrva eest üles vale mees!

Inglise kriminaalromaanides ja krimiseriaalides on üpriski tüüpiline alljärgnev stseen. Politseil ja meedial on kõik selge. Käeraudades lohistatakse kuhugi kohkunud näoga isikut, keda esitletakse avalikkusele kui ohtlikku mõrvarit. Eemalt jälgib olukorda (ehk vaimselt nõtru politseiuurijaid) äärmiselt pädev eradetektiiv, kes võib olla nurgas käsitööd harrastav vanatädi (miss Marple), katoliku preester (isa Brown) või muidu omapärane (Sherlock Holmes). Eradetektiiv – nt Hercule Poirot – ütleb oma kaasvõitlejale ja innukale jüngrile: „Hastings, mu sõber, me peame kiirustama, sest vastasel juhul puuakse mõrva eest üles vale mees.“

Kriminaalmeelelahutuse ratsionaalsus kandub tegelikku ellu edasi väga halvasti. Raske on ette kujutada igati vikse ja viisakaid mõrvareid, kes tapavad kellegi ära ja ruttavad seejärel tennist mängima, ooperisse või kaunist serviisist teed jooma. Eeldan, et üldiselt mõrvarid sellised ei ole. Või rüüpab Ustimenko vanglas kell viis portselantassist teed? Ustimenko ühtegi klassikalisse inglise krimkasse ei sobi. Kohe üldse ei sobi. Muidugi, klassikalises inglise krimkas ei oleks Ustimenko mitte vanglas, vaid teispoolsuses, sest kohtunik oleks tema puhul pannud pähe musta mütsi.

Hiljuti taipasin aga, et kriminaalmeelelahutuse ratsionaalsus kandub tegelikku ellu edasi väga hästi. Millest ma räägin? Mitte eraisikutest. Ühiskondadest. Suurematest kooslustest. Ühiskondade tasandil on kuri ratsionaalsus ju täiesti olemas. Ühiskondade tasandil on täiesti olemas jälgid kuriteod (otse loomulikult ka mõrvad!), mille sooritajad on haritud, maitsekalt riides, lõhnastatud ning igati võluvad vestluskaaslased. Selles suuremas mängus tunnen end viimasel ajal täpselt nagu Hercule Poirot, kes pöördub kapten Hastingsi poole ning ütleb: „Hastings, mu sõber, me peame kiirustama, sest vastasel juhul puuakse üles vale mees.“

Mida teab sellel hetkel Hercule Poirot? Täpsustan küsimust. Kas Hercule Poirot teab sel hetkel, kes on tegelik mõrvar? Ei tea. Mida ta siis teab? Ta teab, et midagi on viltu. Mingid kivikesed mosaiiki ei sobitu. Või sobituvad sinna kuidagi liiga hästi, liiga kindlalt ja liiga ruttu.

Kas ma tean, mis on tegelikult koroonakriisi taga? Ei tea. Mõtteid muidugi on, aga tõendeid napib. Küll aga nägin ma üpriski ruttu, et midagi on väga viltu. Inglise kriminaalromaanides on mõnikord ratsionaalseid mõrvareid, kes kasutavad ära olukordi. Nt sureb keegi loomulikku surma. Saab aga hakata rääkima needusest ning tappa selle varjus keegi veel ära. On ka mõrvareid, kes tekitavad ise olukordi. Nt tapavad nad suvalisi isikuid, et luua mulje püstihullust sarimõrvarist. Suvaliste ohvrite vahele peidab säherdune mõrvar selle, kelle ta tegelikult soovis teise ilma saata.

Koroonamüsteeriumis kasutasid/kasutavad olukorda ära igasugused maskide ja testide kaupmehed. Ma usun, et nad teavad tõtt niisama vähe nagu minagi. Nad olid aga valmis olukorra lainetel õõtsuma. Veelgi enam, ka ise tuult ja tormi külvama, sest tüüne meri selliseid ärimehi rikkaks ei tee. Pole ka vaja olla Hercule Poirot, et mõista, et gripp ei saa järsku ära kaduda. Ainuke lahend on ilmselge: mingi osa positiivsetest testidest oli tegelikult vana hea gripp. Ehk tõbi, mille pärast ei olnud lähiminevikus vaja maskis ringi kooserdada, kohustuslikus korras kahtlaseid süste teha ega „nakkusohutuse“ tõendi puudumisel kohviku ukse taha kurvastama jääda. Koroonat lubati teatavasti kohvikus levitada ainult tõendi omanikel. Prügikasti visati vaktsiinide kõrgmood. Rätsepaülikond. Ehk läbipõdemine, mis on alati olnud maailma parim vaktsiin. Nägin esimest korda elus, kuidas tervenenud inimesed tormasid ummisjalu „vaktsineerima“. Miks? Kas rõugeid põdenud inimene soovis pärast tervenemist rõugevaktsiini? Ja siis veel teist, kolmandat, neljandat… rõugevaktsiini?

Koroonakriisi iseloomustas/iseloomustab surmaga ähvardamine (mina ei tohi inimesi surmaga ähvardada. Miks valitsus tohib?), pidev hirmutamine ja paanika, massihüpnoos (mis niitis ka mõistlikke inimesi), teisitimõtlejate alandamine ning lihtlabane valetamine. Kas „vaktsiinid“ hoidsid/hoiavad ära haigestumise ja leviku? Miks suruti eksperimentaalvaktsiine peale isikutele, kes ei ole riskigrupis? Miks tunnen ma isikuid, kes on „vaktsineeritud“ ja olnud ka koroonas? Miks pole mina aastaid haige olnud, kuigi olen „vaktsineerimata“? Miks survestati mind „vaktsineerima“, kuigi ma ei ole riskigrupis? Miks tahtis ühiskond ehk minu riik mind nõrgestada, piinata ja võib-olla isegi tappa? Miks? Tean vaid üht, sundvaktsineerijad peavad võtma vastutuse. Nende kuritegu ei tohi jääda karistuseta. Kriiskan kuni hetkeni, mil nad on vangikongis. Kuna nad on haritud ja tsiviliseeritud ja ilusasti riides ja lõhnastatud ja mida kõike veel, siis loodan, et livrees vangivalvurid serveerivad neile kongis portselankannust teed, kohvi ja kakaod. Ustimenkolik metallkruus on nende jaoks solvav.

Ukraina sõda paneks samuti Poirot pomisema: „Hastings, mu sõber…“ Ka seal on liiga palju logisevaid mosaiigikilde. Eesti Vabariigi valitsejate positsioon tundub põgusal esmapilgul nagu minu positsioon: Venemaa on agressor ja Ukraina on ohver. Kas aga Eesti Vabariigi valitsejate arvamus on minu arvamus? Esimene kurjakuulutav märk, et ei ole, on kahtlemata desertöörid. Kui Eesti Vabariik toetaks Ukrainat, siis oleks igati välistatud, et siin saaksid sõjapõgenike staatuses elada desertöörid. Kõik desertöörid saadetaks sellisel juhul tagasi Ukrainasse, kus Ukraina valitsus otsustab, kuidas nendega edasi toimida. Kuna Eesti Vabariik õõnestab desertööre toetades Ukraina kaitsevõimet, siis on midagi väga viltu. See näitab, et Ukraina sõja taga on veel midagi. Eeldatavalt mingi teine ja palju suurem sõda, millest minu mõistus praegu üle ei käi. Vaesed ukrainlased, kes peavad sellises sünges varjus oma vabaduse eest võitlema. Nad meenutavad mulle eestlasi Sinimägedes. Ka meie olime teise ja palju suurema sõja sünges varjus. Ometi ei muuda see sugugi fakti, et Sinimägedes toimus eestlaste teine vabadussõda. Sinimägede ajal oli olukord muidugi ausam. Selle teise ja süngema sõja osapooled olid teada. Suurte juhtide vuntsid viirastuvad paljudele veel siiani. Kes on praeguse suurema ja süngema sõja osapooled? Nad nagu oleksid meile teada (või kuidas?), aga mitte ametlikult. Miks?

Teine märk on venestamine. Ukrainlasi endid on ajalooliselt palju venestatud. Sellest ka suured probleemid. Eesti peab igati vältima venestamist. Seda nõuab Eesti Vabariigi eesmärk, mis on kirjas ka põhiseaduse alguses. Venelaste ja ka muude isikute, kelle peamine suhtluskeel on vene keel, sisseränne Eestisse peab olema null või nullilähedane. Kuna see nii ei ole, siis ei toeta me ju tegelikult Ukrainat, vaid hoopistükkis Vene imperialismi haarde laienemist. Arusaamatu on ka, miks on otsustatud kutsuda mingit osa venelastest ukrainlasteks. Sest nad elasid Ukrainas?

Minu sisemine Poirot karjub mulle kõrva, et sõjapõgenike seas on päris palju venelasi, Putini toetajaid ja neutraalseid isikuid. Kuidas mõtleb Ukrainas elav venelane (ka täiesti apoliitiline venelane!)? Ta mõtleb: „Ukrainas peab mu laps käima koolis ukraina keeles. Mina ukraina keelt ei oska ega tahagi osata, sest see on mõttetu talumeeste keel. Eestis saab mu laps käia koolis vene keeles. Paljud ukrainlased saavad pahaseks, kui ma vene keeles räägin. Eestlased võivad küll pahaseks saada, aga kallale ei tule. Siin on mul ka rohkem raha. Eesti keelt ma oskama ei pea. Saan vene keelega isegi riigiametites hakkama. Kui avan kohviku ja pakun koduseid ukraina roogi, siis pursivad naeratavad kliendid minuga vene keeles rääkida.“

Peavoolu hala „vaeste vene tudengite“ ja „vaeste vene töötajate“ teemal on võigas ning mõnitab Ukraina kannatusi. Vestlesin ca aasta või nii tagasi ühe „vaese vene tudengiga“. Erandina enamikest „vaestest vene tudengitest“, kes eelistavad aborigeenide ehk eestlastega suhelda inglise keeles (tõestage, et ma eksin!), oskas see „vaene vene tudeng“ juba päris hästi eesti keelt. „Vaene vene tudeng“ teatas mulle üleoleva armulikkusega, et Eesti Vabariik peab garanteerima tema lapsele („vaesele vene lapsele“?) vene keele õppe. Kujutasin kohe ette „vaeseid eesti tudengeid“, kes elavad välismaal. Kas meie oleme võimelised midagi nii julma põlisrahvale maheda naeratuse saatel näkku paiskama? Ei ole. Kui me tahame, et meie „vaesed eesti lapsed“ oskaksid eesti keelt, siis me õpetame neile seda. Kui leiame veel „vaeseid eesti vanemaid“ ja „vaeseid eesti lapsi“, siis võib-olla grupeerume ja teeme eesti keele klubi. Me ei ahista oma olemasoluga võõraid riike. Me ei käi teistes riikides riigiametites, arsti juures, koolis, poes jne eesti keeles.

Kolmas märk on Ukraina hävitamine. Ukrainal on pärast sõja võitu vaja inimesi, et riik uuesti üles ehitada. Mis saab aga Ukrainast, kui seal jäävad tühjaks või pooltühjaks tohutult suured maalapid? Viljakad maalahmakad. Eeldan, et need müüakse/kingitakse võõramaalastest plantaatoritele (Miks viirastus mulle siinkohal Teise maailmasõja idarinne? Kas elu ongi ainult pidev kordus?). Kuidas aga mõjutab selline karm muutus Ukraina iseseisvust ja ukrainlaste kultuuri? Mitte hästi. Kuidas toetame Ukrainat, kui soodustame Ukraina (maa)elu hävitamist?

Minu sisemine Poirot arvab ka, et praegu toimub Eestis genotsiid eestlaste vastu. Mis on genotsiid? Ei ole ainult tapmine. Karistusseadustiku paragrahv 90 (https://www.riigiteataja.ee/akt/184411?leiaKehtiv) ütleb muuhulgas: „samuti grupi liikmete asetamise eest elamistingimustesse, mis on põhjustanud grupi osalise või täieliku hävimise ohu“. Selle eest „karistatakse kümne- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistusega“.

Eestlaste koolide sulgemine nt Ida-Virumaal on just see kuritegu. Sest kuidas saab eestlane elada Ida-Virumaal, kui ta lastel ei ole eestlaste kooli? Ega hästi ei saagi. Millegipärast on aga igati paslik praegu toimuvat genotsiidi ignoreerida. Või ümber sildistada. Nt sallivuseks. Öeldakse sallivus, mõeldakse genotsiid. Nojah. Prantsuse revolutsiooni ajal räägiti ka vabadusest, võrdsusest ja vendlusest. Inimesed, kes vabadust, võrdsust ja vendlust ei tahtnud, olid pahad. Nad giljotineeriti. Paratamatult tekivad küsimused sedalaadi „vabaduse“, „võrdsuse“ ja „vendluse“ kohta. Muide, alles hiljuti olen hakanud aru saama Jane Austeni kuulsast romaanist „Uhkus ja eelarvamus“. Varasematel aegadel puudus mul selle jaoks infot. Jane Austeni nõbu ja parim sõbranna oli abielus prantsuse krahviga. Krahv giljotineeriti. Jane Austen sattus sellest šokiseisundisse, sest normaalsele inimesele selline jõhkrus normaalne ei tundu. Vahetult pärast seda tragöödiat kirjutas kirjaneitsi „Uhkuse ja eelarvamuse“ esialgse variandi. Mis on seega giljotiinisallivuslaste vastand? Raamatud, aiad, loodus, joonistamine, ratsutamine, peod, intelligentne vestlus. Maaidüll.

Inglise krimkades on mõnikord mitu kuritegu, mis romaani kulgedes põimuvad kokku. Ka koroonal on genotsiidimaik man. Võrrelge viimase aja sündimust nii kodu- kui ka välismaal. Miks on sündimus järsku väiksem (https://andmed.stat.ee/et/stat/rahvastik__rahvastikusundmused__sunnid/RV061/table/tableViewLayout2)? Kas vandenõuteoreetikutel, kes väidavad, et eksperimentaalvaktsiinid pärsivad viljakust, on äkki õigus? Või on süüdlased kuumalaine ja rahvastiku ootamatu vananemine? Kas me kukkusime kuuma vanadusse?

Teemasid, mis tunduvad omadega kiivas ja kreenis olevat, on järsku ülemäära palju. Hooman maailma asju puudulikult. Mõistus ei võta enam. Tunnen, et kõik on ootamatult kuidagi väga valesti. Tean aga, et isik, keda käeraudades minema lohistatakse, ei ole süüdi. Või pole ta süüdi sellisel viisil nagu meile väidetakse. Kust aga leida hädavajalikke tõendeid? Kuidas üldse lahendada kuritegusid, kui puudub ligipääs tõenditele? Ei tea. Võib-olla hakkab ehtsa mõrvari läheduses halb? Süütut inimest aga üles puua ei tohi. Seega, kui te ei tea tõtt, siis vähemalt ärge valetage mulle. Valetamine peab lõppema. Ma ei saa usaldada inimesi, kes valetavad ning kes pole isegi piisavalt nutikad, et hästi valetada. Sest kui ma neid usaldaksin, siis usaldaksin lolle valevorste. Mind selline „usaldus“ just ei õilistaks. Veelgi enam, selline „usaldus“ võtaks mu elult ära igasuguse mõtte.

Mõtlen praegu stsenaariumile. Eestit rünnatakse. Saabub EV kaitsevägi, et mind ohutusse kohta viia. Ma ei taha nendega kaasa minna, sest nad pooldasid sundvaktsineerimist eksperimentaalvaktsiinidega. Sõdurid sunnivad aga mind endaga kaasa tulema. Mis sellisel juhul toimub? Kas mind evakueeritakse või küüditatakse? Või on „tõde“ kirjas hilisemas ajalooõpikus?

Kui keegi teab tõde, siis olen kohe valmis seda kuulama. Eriti huvitab mind tõde koroona, eestluse, Ukraina sõja ja Õhtumaa kohta. Üldse ei huvita mind vene, „liberaalse lääne“ ja teab veel kelle valmis treitud propaganda nõdrameelsetele. Hüpnoosist ütlen jätkuvalt ära. Alustame küsimustest: „Mis on koroona? Miks toimus sundvaktsineerimine vedelikuga, mis pole isegi vaktsiin (sest ei takista nakatumist, haigestumist ja haiguse levitamist)?” Nendest küsimustest liigume sujuvalt edasi. Kuni jõuame tõeni. Kõige kohta.

09.08.2022 Anno Domini

Piret Kivi