Piret Kivi: kui me ei taha Hiina maailmavalitsust, tuleb naasta Õhtumaade tõeliste väärtuste ja juurte juurde

Arvamus,
©Uued Uudised
Hiina on karmi ja kohati mõistmatu ajalooga suur maa, mille viimase 70 aasta sisse mahuvad nii “kultuurirevolutsioon” kui ka “suur hüpe”. Pilt on illustratiivne.

“Mõtlesin kirjutada paar sõna Hiina kohta. Kuna teema on mõneti tundlik, siis toon kõigepealt laiade pintslilöökidega välja ka oma veendumused. Ma tean, et tänapäeval on kombeks olla objektiivne ja sõltumatu maailmavaatleja (loe: teeselda, et isiklikud veendumused puuduvad), aga ma arvan, et mitte ükski inimene ei ole loomupäraselt objektiivne ja sõltumatu. Kõigil meil on turjal oma taak.

Mina tahan, et maailmas ei hakkaks domineerima Hiina ja hiinlased. Tahan olla õhtumaalane, õhtumaalaseks jääda ja õhtumaalasena ka surra.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Eelnev kõlas vast üpriski selgelt ning siinkohal võiksin ma klaviatuuri sõtkumise lõpetada? Ei või. Lihtsat pole siin midagist. Üritan kuskilt alustada.

Eesti meediasse on viimasel ajal ilmunud Hiina kui naeruväärne karikatuur. Tihti on tänapäeva Hiina segatud kokku varasemate aegadega. Sõna võtavad eksperdid, kes ei ole mitte kunagi Hiinas elanud. Enamasti ei oska nad ka hiina keelt. Mõnikord tundub lausa, et esimees Mao oleks nagu siiani veel elu ja tervise juures. Olen tugevalt sellise lapsiku mõtteviisi vastu ja arvan, et mõisted ‘kommunism’ ja ‘sotsialism’ on Hiinast rääkides tegelikult suhteliselt mõttetud.

Hiinlaste vaatenurgast on olukord palju otsekohesem. Tegemist on riigiga, mis oli kuni 19. sajandi keskpaigani maailma rikkaim. Soodne olukord saavutati teekaubandusega. Hiinlaste teelehed liikusid Õhtumaale ja Õhtumaa kuld liikus Hiinasse. Loomulikult Õhtumaale selline tasakaalust väljas kaubavahetus ei meeldinud. Seega üritati pidevalt Hiinale midagi müüa, mille peale vastasid hiinlased viisakalt: „Ei aitäh, meil ei ole midagi vaja. Meil on kõik olemas.“

Britid olid esimesed, kes otsustasid vingumise ja hammaste krigistamise lõpetada ning Hiinale õpetust anda. Õpetust anti viisil, mille eest pannakse praegu Narva sillal (ja mitte ainult!) käsi raudu. Mängu tuli India oopium. Oopium oli edukas narkootikum. Hiinlastele meeldis see väga. Rohkem kui poliitiline võim. Toimus ka sõjaline tegevus ning britid võtsid narkomuula võiduka hirnatusega maailmavalitsemise enda kanda. Teise maailmasõja lõpus asendusid nad muidugi ameeriklastega.

Hiinlaste meelest on praegune olukord anomaalia. Loomulikus ja tervislikus poliitilises kliimas domineeriksid maailmas nemad. Seda arvamust ei pea heaks kiitma – mina ei kiida –, aga seda peab mõistma ja arvesse võtma. Praegused meediakarikatuurid kommunismist ja totalitarismist ja teab veel mis -ismidest on lihtsalt rumalad ning Eestit heas valguses ei näita.

Aga kes ma üldse olen, et ma julgen siin niimoodi häbitult ülbitseda? Vastus on lihtne. Ma olen narkomaan. Noos, mida ma vajan ja ilma milleta muutun ma tavaliselt küllaltki kurjaks, on keeled. Kui ma õpin keeli, siis tunnen ma väga suurt naudingut. Kõikide maailma keelte seas, mida ma olen õppinud, on suurimat naudingut pakkunud mulle hiina keel.

See keel on suure tsivilisatsiooni keel. Tõeline keelte keiser. Mitte ükski teine keel ei ole suutnud viia mind nii kõrgetesse sfääridesse ja panna mu aju nii palju kordi plahvatama. Mäletan, kuidas tegin aastaid tagasi hiina keele A2-taseme eksamit. On raske kirjeldada naudingut, mida ma tundsin. Praegu õpin hiina keelt iseseisvalt ja plaanin mingil hetkel mõne toekama numbriga HSK (Hiina ametliku eksami) ära teha. Lihtsalt kaifi pärast.

Hiina keelt tudeerides puutusin välismaal kokku mitmete eurooplastega, kes on Hiinas elanud. Rõhutan  siinkohal sõna ‘elanud’. Turist ei koge kunagi seda, mida kogeb resident. Mind üllatas ja hämmastas alguses nende tohutu hiinameelsus. Mina olin aru saanud, et Hiina on eriliselt kuri ja paha riik, aga järsku olin ma väga tarkade ja meeldivate inimeste seltskonnas, kes jumaldasid Hiinat ja oma elu seal. Nende kirjelduste taustal hakkas Euroopa mõjuma igava, mõttetu ja muidu mülkana. Paradiis oli Hiinas. Kratsisin pead, et asjaloost sotti saada. Kas ma sain millestki sotti? Ei tea. Võin vaid kirjutada, mida ma tean.

Töötasin aastaid tagasi Barcelona lennujaama transiittsoonis. See oli minu jaoks väga huvitav aeg, sest kohalikele meeldib lõugu lõksutada rohkem kui mulle. Lõksutasin siis lõugu tähtsa politseipealikuga (mees jutustas mulle ka oma eluloo, kutsugem seda „Francost demokraatiani“), kahe turske erariietes terroristikütiga (tutvusime siis, kui ma neilt küsisin, miks nad iga päev reisivad) ja muude toredate tegelastega.

Mingil hetkel algas ka lõugade lõksutamine ühe vanema rootsi prouaga, kes töötas parfümeeriapoes. Minu suureks üllatuseks sain teada, et rootslane kolis Hispaaniasse elama Franco valitsusajal. Küsisin siis, kuidas tol ajal elu oli ning ootasin jubedat kirjeldust diktatuuri õudustest. Rootslane rääkis aga mulle, et elu Franco ajal oli nagu lill. Kõik oli väga odav ning ta on ka majaomanik Baleaaridel. Üritage praegu sinna maja osta! Peenraha eest enam ei saa.

Lisan siinkohal kiiresti, et Franco oli mingil hetkel huvitatud demokraatlike riikide rahast ning demokraatlike riikide kodanikele meeldimisest. Nende kahe eesmärgi saavutamise nimel hakkas ta arendama turismi ning lubas teiste riikide kodanikel elada Hispaanias vabamat elu. Teate, mida ma sellele rootslasele ütlesin? Ma ütlesin talle: „Sa oled ehtne rootsi bikiinitüdruk!“ Jah, tema sai Franco ajal Hispaania randades bikiinides ringi keksida. Väärikas rootsi proua hakkas kelmikalt naerma ja vastas: „Mina see olen jah!“

Kui keegi oleks mult anno 2010 küsinud: „Kas sa tahaksid elada Franco Hispaanias?“, siis oleksin ma röögatanud: „Ei!“ Minu jaoks kaalus demokraatia üles kõik majanduslikud eelised. Ka pärast rootsi bikiinitüdruku juttu jäin oma arvamuse juurde. Ei taha sellise hinnaga maja Baleaaridel. Mis oleks, kui seda küsitaks mult aga praegu. Langetan häbis pea, lakun saabast ning annan oma ausa vastuse: „Kohalikuna ei tahaks. Välismaalasena tahaksin küll, isegi väga, aga mitte viiekümnendatel.“

Millest selline kohutav meelemuutus? Peamiselt sellest, et demokraatia asemel on meile külje alla ujunud mingi kahtlane tont nimega liberaaldemokraatia ning sõnavabaduse kasutamine tähendab paljudel juhtudel sanktsioone. Eestis võib see tähendada mingi uue valgustunud eluviisi õpetamist, naeruvääristamist või lihtlabast karjumist. Kui ma avaldan Eestis ausalt oma arvamust, siis on kohe kohal nirvaanasse jõudnud isikud, kes soovivad mu hirme maandada (Mida ma täpselt kardan?) või kohe nirvaanasse jõudvad isikud, kes käratavad mu peale autoriteetselt (Kas ma olen koer?).

Sellises hirmukliimas elamine ja toimetamine ei ole enam eriti lõbus. Just sellest tekivadki järsku uut laadi mõtted. Järsku on loosis kaks kultuuriruumi, kus ühes on sõnavabadusega halvasti ja elumugavusi on vähe ning teises on sõnavabadusega halvasti, aga elumugavusi on päris palju. Praeguses poliitilises kliimas võtavad Franco kuldsed kuuekümnendad kindla võidu.

Arvan, et midagi sarnast toimub ka Hiinas. Paljud targad ja majanduslikult viletsamal järjel eurooplased saavad Hiinas oma unistuste elu. Minevikus võis see olla mõneti häiriv, nüüd aga enam mitte. Küsisin Hiinas elanud eurooplastelt sõnavabaduse kohta. Mulle jäi meelde üks vastus: „Poliitikast pole Hiinas kombeks rääkida. See on muide väga lõdvestav ja rahustav, sest aju ei tegele kogu aeg mingi jamaga, millel ei ole niikuinii lahendust.

Poliitikast võib aga Hiinas täiesti vabalt rääkida. Muidugi peab see toimuma eraviisilise vestluse ajal. Kooliõpetaja klassi ees mingi sõnavabadusega tegelema hakata ei tohi. Välismaalasest õpetaja saadetaks selle peale riigist välja ja rohkem ta viisat ega elamisluba ei saa.“ Ehk siis maakeeli, kui soovite Hiinas lobiseda kahest pullist, kes kasvatavad siili, siis eravestluse ajal laske käia. Samuti olen veendunud, et Hiina joomaurgastes on täiesti paslik laulda ka laule suguelunditest. Hiinlased on rõõmsameelsed inimesed ning on võimalik, et suudate purjus isikud üles rivistada ning lauluviisi üles võtta. Kui teid palgatakse aga lastele inglise keele tundi andma ning te võtate klassi ees üles samad teemad, siis… ma väga soovitan sellisest pullist hoiduda.

Mina olen igati valmis võitlema ehtsa Õhtumaa eest. Ma ei ole valmis võitlema Õhtumaa eest, kus moosipurkidele kleebitakse valesid silte ning kus möllavad ringi blõmmid, kirikutepõletajad ja muidu terroristid. Hiinale on muidugi praegune olukord kasulik. Mõnikord tundub mulle, et nad oleksid täitsa lollid, kui nad igasuguseid antifa tegelasi ei rahastaks. Võib-olla rahastavadki.

Ütlen vaid seda, et kui teie alternatiiv Hiinale on liberaaldemokraatlik front, sallivus, tühjad südamed ja sellised euroopalikud väärtused, millel pole Euroopaga mitte midagi tegemist, siis mina Hiina vastu sõna ei võta. Milleks? Annan parem kohe alla ja asun innukamalt hiina keelt õppima. Nuudlisupp maitseb mulle ka. Kui aga alternatiiv Hiinale on vana hea konservatiivne Õhtumaa, siis olen olemas ja asun Hiina vastu võitlustulle. Seega vajan enne otsustamist täpsemat infot Euroopa tuleviku kohta. Praegused tugevad taandarengud on jätnud mind kõhklevale positsioonile.

Euroopajärgne Euroopa on hakanud muret tundma Fu Manchu diskrimineerimise pärast (eesti keeles „Doktor Fu Manchu saladus“, Eesti Raamat, 1997). Nimelt peetakse Fu Manchule omistatud omadusi rassistlikeks. Noh, tegemist on kurjategijaga ja seetõttu ei saa ta olla kõige malbem isik. Ma ei pea vajalikuks vältida raamatutes hiinlastest kurjategijaid, sest ma ei pea vajalikuks vältida ka eestlastest kurjategijaid. Märgiline on aga Fu Manchu puhul see, et ta on tervelt kolm korda intelligentsem kui valged inimesed.  Kas ka see on rassistlik omadus? Või hoopis kompliment?

Mul on hea meel, et Fu Manchu on eesti keeles veel raamatukogude tolmustes hoidlates olemas. Olen viimasel ajal jõudnud veendumusele, et palju meeldivam on lugeda eestikeelseid raamatuid, mis avaldati N.Liidu ja Euroopa Liidu vahelisel ajal. Nendes on tihtilugu enam tarkust ja ei alluta jaburatele sallivusideoloogiatele. Sellised raamatud isegi lõhnavad paremini ja nurruvad käes nagu mõnusad kassipojad. Mõned kassid on muide suitsetajad ja kobakäppadest kohvisõltlased. Kahjuks viskavad raamatukogud selliseid raamatuid ohtralt minema. Tartu Linnaraamatukogu peaukse kõrval on väike ruum, kus asuvad prügikast-riiulid. Olen sealt leidnud palju head lugemisvara. Kas peame varsti hakkama jälle raamatuid ostma, sest raamatukogudel on uued sallivamad prioriteedid? Kes teab.

Minu kirjutatu taustal peaks olema näha, et olukord, mis on tekkinud seoses Hiina ambitsioonidega, ei ole lihtinimese jaoks sugugi lihtne. Kui te ei taha, et Hiinast saab uus maailmavalitseja, siis palun pöörduge tagasi konservatiivse maailmavaate manu. Hakake väärtustama Õhtumaa kultuuri ja Õhtumaa juuri. Hiina väärtustab oma kultuuri ja juuri ning naerab vaenlase üle, kes hävitab end ise. Sellise vaenlase leerist ei ole ülejooksikuid leida sugugi raske. Meil on veel natuke aega Hiina ülemvõimu vältida. Tehkem siis seda, sest kui me seda ei tee, siis sooviksin ennast tutvustada kui hiinameelset bikiinimoori. Parem juurtega Hiina kui oma juured minetanud Õhtumaa.

Hiinlased on oma võidus veendunud. Nad väljendavad seda sõnamänguga ‘baizuo’. See sõna koosneb märkidest ‘valge’ ja ‘vasak’ ning tähendab neid, keda Eestis tähistavad tühjad südamed. Sõna esimene märk on ka tugev vihje ebaõnnestumisele ehk millegi tühja tegemisele.

Piret Kivi

06.08.2020 Anno Domini

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused