14.01.2021
Muudatusettepanekud, mis näitasid Riigikogu mandumist. Pilt on illustratiivne.
“Meite (F)riigikogu meenutab mulle ühte mu tagasihoidlikest meelelahutustest. Meelelahutuse nimi võiks olla „Kuidas pääseda kohustusest olla vandekohtunik?”
Mängivad seda mängu netis Ameerika Ühendriikide kodanikud ehk isikud, kellel võib aeg-ajalt tekkida püha kodanikukohustus tegeleda mõne mõrvarionu või ka leebema kurjamiga. Või õnnetu isikuga, kes polegi tegelikult kurjam, kuid on sattunud seaduse hammasrataste vahele. Või hästi natuke kurjamiga, kes on muidu hästi tore inimene, aga pärast kuritegu šokis ja kahetseb kõike. Võimalusi on mitmeid. Isegi ehtsa inimsööjaga on võimalik kohtusaalis tutvuda. Möönan, et inimsööjaga mitte just eriti tihti. Aga võimalus on täitsa olemas. Ameerikas kindlasti suurem kui Eestis. Seal on rohkem inimesi.
Mängu käigus leitakse üldiselt, et kõige lihtsam viis oma kohusest kõrvale hiilida on näidata selgelt välja, et ei suudeta olla erapooletu. Muidugi võib selle strateegiaga ka vindi üle keeleta.
Väga lõbus oli ühe vandekohtuniku heietus, mis kõlas umbes nii: „Sain kutse. Mul oli tööl tähtis projekt pooleli. Läksin kohtumajja. Kaitsja küsis mult, kuidas ma suhtuksin võimalusse saata 19-aastane nooruk eluks ajaks vangi. Ütlesin, et see on tal suurepärane mõte ning saadaksin noormehe suurima heameelega elu lõpuni vangi. Lisasin, et ma vihkan kõiki kaitsjaid, sest nad kaitsevad kurjategijaid, kes on jälgid olevused. Prokurörile ütlesin ma, et ma vihkan kõiki politseinikke, sest ma käisin välikontserdil, kus politseinikud kiusasid mind ja ei lasknud mul rahulikult muusikat kuulata. Prokurör küsis mitut politseiuurijat ma tunnen. Pidin möönma, et mitte ühtegi. Olin sunnitud nõustuma prokuröri täpsustusega, et ma vihkan patrullipolitseinikke ja ei vihka politseiuurijaid, sest ma ei tunne ühtegi. Lõpuks valiti mind vandekohtunikuks. Tundub, et kaitsjale tegid minu vastused nalja ning ta sai aru, et ma valetan. Noh, polnud tegelikult kõige hullem kogemus.”
Üks asi on väga selge. Vandekohtunikuks valimine on ametlikult väga tõsine asi. Seadus nalja teha ei luba. Valetamine võib kaasa tuua kriminaalsüüdistuse. Seega soovitatakse kõrvalehiilijaile, et nad räägiksid ainult oma tunnetest ja väärtusmaailmast. Ootamatud valefaktid, à la „Mu kolm parimat sõpra on politseinikud ning ma jagan nende arvamusi kurjategijate kohta” võivad kaasa tuua küsimuse: „Mis nende politseinike nimed on?” Ning kui sellele küsimusele enam vastata ei suudeta, siis on väga suur jama. Väga suur jama. Kohtus valetamisesse Ameerikamaal soojalt ei suhtuta.
Me eeldame vist kõik, et Eesti Vabariik on ehtne riik ja et meie Riigikogus toimub tõsine töö. Seega tuleb seal esitatud allkirjastatud pabereid võtta mitte nagu nalja, vaid nagu mitte-nalja. Kui Riigikogu saadik esitab kirjalikult ettepaneku liituda Venemaaga, astuda NATO-st välja, kinkida Eesti Vabariigi territooriumi mõnele teisele riigile, võtta kasutusele rubla jne, jne, siis on täiesti ametlikult (!) tegemist millegi väga tõsisega. Näiteks riigireetmisega.
Oravad keerasid vindi üle nagu tõrges vandekohtunikukandidaat, kes on loll. Tark ja tõrges vandekohtunikukandidaat ütleb ju lihtsalt: „Ma ei usu surmanuhtlusesse kui karistusse.” Ja näed, ei lastudki Ted Bundy üle kohut mõista. Olen veendunud, et Tedi vandekohtunike selektsioonis oli päriselt selliseid kodanikke. Mõned ütlesid, et nad ei usu surmanuhtlusesse, sest nad tõepoolest ei uskunud sellesse. Kindlasti oli ka neid, kes ei tahtnud lihtsalt Tedi üle kohut mõista ning valetasid. Nad valetasid hästi, sest uskumusi on ülikeeruline kontrollida. De facto võimatu. Ka seetõttu, et uskumused võivad muutuda.
Täna usun, et Ted tuleb hukata. Homme enam ei usu. Ja vastupidi. Võib-olla oli algvalikus mõni muidu surmanuhtlust pooldav inimene, kellel oli palju tööd ning kes pidi pidevalt lapsi lasteaeda ja trennidesse tassima ning koera ja papagoiga arsti juures küüsi lõikamas käima. Lisaks tuli veel keeta ja vaaritada, pesta aknaid, triikida pesu ning kloppida vaipu. Ootamatu kutse tegeleda Ted Bundyga oli nagu kirss kõrbenud koogil. „Ma ei suuda!” röögatas vaipa kloppiv töökas inimene, kellele surus karmi kutse pihku kurvalt nina luristav kirjakandja. Samal ajal kraapis tööka inimese sääremarju teravate küünistega papagoi. Kriimud veritsesid ja tuikasid. „Jah, kullake! Ma panen kohe aja papagoide pediküüri kinni! Aga millal ma siis Bundyga tegelen? Kust ma selleks aega leian?” „Valeta!” sosistas pesemata kardinaid nuhutav tuul.
Nõnda läkski töökas vandekohtunikukandidaat oma esimesele intervjuule. Prokurör heitis talle üle prillide terava pilgu: „Kas te usute surmanuhtlusesse?” Tööka inimese kurk kuivas ja ta peopesad tõmbusid higiseks. „Valeta ja saad kiropraktiku manu!” sosistas töökale inimesele tema valutav selg. Tööka inimese keel niisutas kuivavaid huuli. „Valeta ja saad minna turule värsket juurvilja ostma!” sosistas töökale inimesele rasvavolt kõhul. Töökas inimene neelatas. „Valeta ja sa näed oma lapsi!” sosistas talle süda. See oli viimne tilk karikas.Töökas inimene pungitas silmad suureks-suureks, tema nina kasvas kolm millimeetrit pikemaks ning ta ütles: „Ei!” Ja nõnda ei pidanudki ta vandekohtunik olema. See oli nii lihtne. Kohtumaja trepist jooksis ta alla lenneldes. Ted jäi koos naha ja karvadega teistele.
Mingites olukordades on oluline näha erinevust väärtuste ja faktide vahel. Uskumuste ja tegude vahel. Mingites olukordades tähendab faktide ja tegude mängutoomine kohustust võtta vastutus. On mõeldamatu, et meil on siiani tööpostil saadikuid, kes arvavad, et me peaksime liituma Venemaaga! Muudest jubedustest rääkimata. Märkus: „Me tegime ju nalja! Hihihiii!” ei päde. Kui te mind ei usu, siis küsige, mis juhtub Ameerikas vandekohtunikukandidaadiga, kes vastab küsimusele: „Mis on teie sõpradest politseinike nimed?” sõnadega: „Teate, ma tegin natuke nalja. Mul ei ole tegelikult mitte ühtegi politseinikust sõpra.”„Hihihiiii!” ütlevad selle peale kongi lukuaugus keerlev võti ja kriuksuv kongiuks.
Ärgem unustagem, et Karlssonile jäi haledalt vahele isegi Majasokk, kes rääkis Karlssonile loo nälgivatest lapsukestest, kes oleksid väga õnnelikud, kui nad saaksid Karlssoni toitu süüa. Karlsson haaras kohe märkmiku ja pliiatsi ning nõudis nimesid. Õnneks ei toimunud vestlus parlamendis või kohtusaalis. Köögis võis Majasokk kildu visata ja vabamalt valetada. Aga noh, täiskasvanud inimene tunneb ikka ära, millal ta on kodus pliita ääres ja millal parlamendis. Parlamendis ei ole Majasokul põlle ees.
Aga kui siinkohal natuke ahastada, siis mida kuradit see kõik tähendab? Kui „naljahambaid” vastutusele ei võeta (märksõnad: kriuksuv kongiuks), siis on Eesti ersatsriik, kus parlamendi asemel on tsirkus. Klounidena rügavad orjad. Ameerika vandekohtu süsteemi orjade ersatsriigis muidugi välja ei veaks. Vaadake ise, kuidas nad peavad sõltumatult otsustama ja kui raske see on. Teekond surmanuhtluseni on nagu teekond muinasjutumetsas. Nalja tegemine on rangelt keelatud. Tuleb vastata jaatavalt või eitavalt kindlatele küsimustele ning vastusest oleneb edasine tegevuskava.
Ei tahaks mitte kunagi olla selle vandekohtuniku rollis, kes pidi selle teekonna mõrvarile ette lugema. Päris kurnav on ka see, kuidas nad pidid individuaalselt üle kinnitama, et nad jõudsid oma otsuseni ise ehk ilma mõjutusteta. Vähemalt on kohtunik kena väljanägemisega. Midagistki („Vandekohus mõistis Mark Sieversi surma” https://www.youtube.com/watch?v=73BP4hdGVuI vaadatud 14.01.2021). Ameerika surmanuhtlust pole ka minu arusaamise kohaselt võimalik Eestis täide viia. Sest sellel „tseremoonial” peavad tunnistajatena osalema muuhulgas ka korralikud kodanikud, kellel puudub suhe kurjami ja ohvriga. Kes meist on viks ja viisakas ning nõus mööda hukkamiskambreid kondama? Aga jätan nii sünged mõtted kõrvale ning liigun tagasi märksõnade „kriuksuv kongiuks” manu. Vastasel juhul pole meil tegelikult parlamenti.
14.01.2021 Anno Domini
Piret Kivi