Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Piret Kivi: kui NATO on meie „sõber ja liitlane”, siis miks me anname NATO riigi kodanikele varjupaika?

-
07.10.2021
Kui inimene põgeneb NATO riigist Türgist ja Eesti annab talle varjupaika, siis kas see on NATO umbusaldamine?
© Scanpix

“Ei tohi küsimusi esitada!

Ei tohi kahelda!

Kummardage! Kohe!

Misasja?

Vaadake, kui miski on raudkindel ja sõbralik, siis TAHAB ta ise sinu kahtlusi ja küsimusi ning ei pane ühtegi kahtlust ega küsimust vähimalgi määral pahaks. Miks? Sest trenni on mõnus teha. Raudkindel teema on nagu suurepärane võitluskunstide meister. Ta ütleb sulle: „Löö mind täie jõuga rusikaga kõhtu!” Sa teed seda. Sinu rusikat ja kätt… ja kogu keha haarab valusööst. Sinu vastane seisab aga sirgelt püsti ja naerab. Sõbralikult. Ilma vihata. Tema kõhulihased suudavad sinu kahtlustega tegeleda. Ta naudib enese proovile panemist ning ikka ja jälle võitmist. Võit on tema jaoks ju alati kindel.

Küsimusi ja kahtlusi võib esitada ning lausa peabki esitama kõige kohta. Pühad ja tähtsad asjad suudavad vastata automaatselt. Neid sinu kahtlused ja küsimused ei morjenda. Jookseme mõnuga võidu, sest see on lahe. Järelekatsumine näitab ju aina uuesti ja uuesti, et valitud tee on õige. Tõeliselt püha ja tähtis.

Kui mina õppisin välismaal riiklikus keeltekoolis, siis polnud mul alguses tõendeid oma varasema tegevuse kohta. Haarasin võbeleva käega pastaka ja läksin eksamitele oma oskusi tõestama. Hiljem mul tõendeid oli, aga jätsin nad sahtlisse ja pastaka haarasin ikka. Miks? Sest mida tähendab paber? Tegelikkus tähendab. Kui mul on ehtsad oskused, siis peaksin ju suutma neid vabalt tõestada. Ükskõik millal. Sest kui ei suuda, neid oskuseid mul tegelikult ei ole. Siis ongi ju mõistlikum madalamal tasemel asju üle korrata. Siis ei ole ilus paberiga vehkida ning minna targemaid oma kohalolekuga häirima.

Kuhu ma oma jutuga tüürin? Väga ebamugavasse kohta, kuid loodan, et minu vastas on võitluskunstide meister, kes soovib teha natuke trenni. Loodan, et minu rusikahoop tema kõhtu paneb valust röögatama minu. Kes on mu trennikaaslane? Tema nimi on NATO.

Kui Eesti Vabariik sai endale koha NATO vihmavarju all, siis olin ma üliõnnelik. Õnnelikum, kui olin siis, kui saime Euroopa Liitu. Militaarne kaitse on militaarne kaitse. Eesti Vabariigi valitsejad on tugevalt hurjutanud, mõnitanud ja alandanud neid, kes on esitanud NATO-le ja NATO kohta küsimusi. Valitsejate arvates ei ole sugugi aktsepteeritav kahelda meie „liitlastes ja sõprades”. Sõprus sõpruseks. Muide, tänapäeva ajalootundides on Richard Lõvisüda ja Saladini lihane vend ka südamesõbrad, sest tegelikkus ei tohi astuda vahele neomarksistlikule ajalookirjutusele.

Vaadake, neil meestel olid aeg-ajalt ühised huvid. Ka viisaka vaenlasega võib juttu puhuda, kuivatatud puuvilja krõbistada ja telgis muusikalisi etteasteid nautida. Sõprust (!) selleks vaja ei lähe. Minu jaoks pole NATO olnud mitte kunagi mu sõber. NATO on liitlane. Ratsionaalne vajadus ning nagu iga ratsionaalne asi peab ka NATO ratsionaalseks jääma ning seetõttu minusuguste küsimustele siiralt vastama.

Mul on tugevaid tõendeid, mida leiab pinnapealne guugeldaja ka peavoolust (https://www.unhcr.org/neu/ee/43197-pagulased-arvamusfestivalil-eestlased-oleme-sobrad.html vaadatud 07.10.2021), et meie valitsejad (jah, need, kes minusuguseid mõnitavad ja hurjutavad!) on ise asetanud meie „sõbrad ja liitlased” kahtluse alla. Olgu Issand meile kõigile siinkohal armuline!

Millal ja kuidas see õõvastav (kuri)tegu toimus? Täpset kuupäeva ma öelda ei oska, kuid suudan öelda, kust seda oleks võimalik leida. Aga mida ma ikka keerutan nagu kass ümber aegunud kassikonservi. Asun kohe asja juurde.

Eesti Vabariik on võimaldanud ja võimaldab poliitilist varjupaika NATO riigi kodanikele. Kui Eesti Vabariik ei kahtleks vähimalgi määral NATO-s, siis oleks see ilmvõimatu. Kas olete šokis? Ärge veel olge, sest asi on hullem. Eesti Vabariik on andnud poliitilist varjupaika NATO riigi kodanikele, kes oma koduriigi (ehk NATO riigi) arvates on terroristid või midagi väga sarnast (täpset paragrahvi ma ei tea).

„Terrorist” on muidugi väga kahtlane sõna, sest selle sõna tähendusväli on väga lai. Hõlmab see ju kõike: alates õilsatest vabadusvõitlejatest ajalooraamatute lehtedel kuni silm krõllis massimõrvariteni. Tavaliselt eristatakse veel kindla sihtmärgiga terroriste ja suvalisi isikuid ründavaid terroriste.

Teades selle sõna laia tähendust, tuleb mõnikord lihtsalt õlgu kehitada ning „terroristi” koju külla minna. Võtsin kaasa lillekimbu. Pakuti maitsvat hommikusööki. Ütlesin varjupaiga saanule, kes on NATO riigi kodanik ning kes oli oma kodumaal ehk NATO riigis aastaid tagaotsitav: „Me oleme siin nagu Richard Lõvisüda ja Saladini vend.” Jah, ma ütlesin seda päriselt. Meil oli asju ajada. Me polnud sõbrad. Lihtsalt nosisime koos seesamisaia ja jõime kuuma teed. Kena hommik oli, aga mõtted muidugi tekkisid ning ära pole need mõtted minu peast kadunud.

Isikliku elu asjad on keerulised, kuid väga selge on fakt, et Eesti Vabariik on andnud poliitilist varjupaika NATO riigi kodanikele ning asetanud selle teoga NATO kahtluse alla. Seda meie valitsejad eitada ei suuda. Selge on ka fakt, et Eesti Vabariik on andnud poliitilist varjupaika isikutele, keda NATO riigi politsei on aastaid taga otsinud. Isikutele, kes on end varjanud kapi taga, keldris, sõprade juures jne.

Eesti Vabariik ei luba meil esitada NATO-le küsimusi ega NATO-s kahelda. Tugev ja üllas organisatsioon aga lausa januneks meie küsimuste ja kahtluste järele. Minu küsimused meie valitsejatele: Kui NATO on meie „sõber ja liitlane”, siis miks anname me NATO riigi kodanikele varjupaika? Kelle eest vajab sõber ja liitlane varjupaika? Teise sõbra ja liitlase eest? Kes see teine sõber ja liitlane on? Olen segaduses.

Eesti Vabariigi ülbe eliit hakkas NATO-s kahtlema täpselt sel hetkel, kui anti esmakordselt poliitiline varjupaik NATO riigi kodanikule. Digitaalallkirja juures peaks olema täpne aeg. Uurige välja, kes oli esimene NATO riigi kodanikust pagulane Eesti Vabariigis. Äkki peaks selle kohta lausa teabenõude tegema?

Teine populaarne sõna, mis algab silbiga NA on nats. See sõna ei tähenda enam midagi. Ka mind on natsiks kutsutud või peetud. Piisab ju ainult arvamusest, et Eesti Vabariik on rahvusriik, ning leidubki juba isikuid, kelle arvates olen nats või fašist või mingi muu mollusk. Muidugi, ehtsa natsi mõõtu ma välja ei anna, aga see pisiasi jäägu sildistajate südametunnistusele.

Igatahes mäletan, kuidas aastakümneid tagasi juhtusin õppima teooriat kurjuse tagasituleku kohta. Teooria kohaselt tahavad natsid ehk kurjad inimesed tagasi tulla. Kuid nad ei ütle enam: „Tere! Meie oleme natsid. Natsitembud alaku.” Nad võtavad uue nime ning väidavad, et nad on head. Nad ütlevad: „Tere! Meie oleme head. Head tembud alaku.” Head need tembud muidugi ei ole. Nüüd näen aga, et õpitud teooria on kuidagi  totter ning alahindab tugevalt kurjuse olemust. Kurjus on nimelt eriliselt kuri ning nii sinisilmselt ei tegutse.

Kujutasin ette, et olen viimased kakskümmend aastat olnud koomas. Ärkan üles ning kohale saabub arst, et esitada mulle mõned küsimused ning nõnda veenduda, et mu aju ikka töötab. Arsti küsimus: „Mis teie poliitilised veendumused on?” Okasroosikese unest ärganud Piret: „Ma olen liberaal.”

Nägite vist juba, kuhu ma tahtsin välja jõuda. Meie uued „natsid” ei mõtle endile välja uusi ja toredaid nimesid. Nad kaaperdavad lakkamatult vanu termineid. Jah, vaatasin endale hiljuti hinge ja leidsin, et ma olen liberaal. Aga selline liberaal nagu kakskümmend aastat tagasi.

Mulle meeldivad ka pahelised inimesed. Vaatan Dürrenmati fotosid, kus mees on tubaka ja alkoga, ning ei taha talle nähvata: „Kuule, mees, mine õige dieedile ning jäta joomine ja suitsetamine maha!” Eks ta ise teadis, millega ta riskib. Vaba inimene vabal maal.

Konservatiividega on minu ühisosa ideaalide väärtustamine. Ehk siis, koolis ei saa tulevastele Dürrenmattidele õpetada, et tuleb õgida, alkoholi kuritarvitada ning tossata nagu korsten. Koolis tuleb kõigile õpetada ideaale ja voorusi. Konservatiivset ühiskonda. Stabiilsust. Ilu.

Tänaseks olemegi välja jõudnud ehmatavasse kohta, kus „liberaalid” laulavad oode apartheidile (ehk kurjusele par excellence), roomavad meeleldi apartheidi „väärtuste” ees ning kus „liberaalide” teada on ainuke õige ja hea eluviis, mille ees jääb teistel ainult põrmu langeda. Kui praegune „liberalism” on liberalism, siis olen mina roosa lohemadu mummulises hõlstis.

Muide, möödusin hiljuti kohvikust. Sees oli üks kunde. Neeger. Neeger istus lauas ning jõi kohvi. Nagu peabki, sest mina sellises Eesti Vabariigis elada ei taha, kus aus neeger või mõni muu välismaalane ei tohi kohvikus käia. Huvitav fakt on aga see, et mina sellesse inimtühja (ehk ühe kliendiga!) kohvikusse minna ei tohtinud.

Seega elan praegu rahvusriigis (!), kus mina kui eestlane Eestimaa kohvikutes kohvi juua ei saa. Selle teadmise taustal mõjus hämaras kohvikus konutav üksildane neeger kuidagi veidralt. Kuidagi irvitavalt. Isegi jõhkralt. Selles stseenis polnud enam kübetki rahvusriiki. Polnud vist ka eriti elektrit, sest kohvik oli hämar. Rahvusriigi ja elektriga on meil praegu nagu on. Või ei ole.

„Liberaalide” taustal mõjuvad konservatiivid mulle aina enam ja enam nagu vanaaegsed liberaalid. Kui Voltaire ärkaks ellu, siis hakkaks ta raudselt konservatiiviks (läheks veel missalegi teine!), sest vaevu „kakskend” täis, aga juba sajakilone siniste juustega tütarlaps, kes on papitükile vedanud oma elufilosoofia kraakjalad (valgus on paha ning aborti peab tasuta saama iga kell), ehmataks nii peene valgustusaja härra ära.

Muide, Voltaire’il oli täiesti olemas vanglakogemus. Olen veendunud, et pärast moodsate sinilakkadega tutvumist sooviks ta otsemaid tagasi Bastille’ kindlusvanglasse. Oma kongi turvalisse atmosfääri. Mina ei ole aborti teinud, kuid olen seda näinud filmis. Nägin oma silmaga, et protseduuritoas põlesid elektrilambid ning arst kasutas tolmuimejat meenutavat masinat (mis imes tolmu asemel muidugi lootetükke). Minu küsimus: kas lampide ja looteimuri jaoks on vaja elektrit? Kui jah, siis saavad „liberaalid” edaspidi teha aborti ju ainult siis, kui päike paistab või tuul puhub! Põlevkivienergiaga abort neile vist sobida ei tohiks? Tuumaabordile ei julge ma mõeldagi.

Populaarteaduslikud raamatud on täis huvitavate eksperimentide kirjeldusi. Stanley Milgram tegeles elektrilöökidega. Eksperimendis osalesid õpilased (kes olid tegelikult näitlejad) ning õpetajad (kes olid tegelikult katsealused). Õpetajad pidid õpilasi küsitlema. Iga vale vastus tõi õpilasele kaasa elektrilöögi, mis läks aina tugevamaks. Elektrilöögi pidi õpilasele andma õpetaja. Tegelikult muidugi elektrilööke ei olnud. Õpilased näitlesid. Lühidalt oli olukord alljärgnev.

Õpetajate enamik arvas, et nad hakkavad andma väga mahedaid elektrilööke. Eksperimendi ajal omapead jäetud nõnda ka tegid. Kui aga õpetajate kõrval istus autoriteetne teadlane, kes sallivalt ja sõbralikult õpetajaid juhendas ning innustas neid minema maksimumini, siis maksimumini enamasti ka mindi. Õpilaste valukarjeid ignoreeriti, sest kõik oli teadlase sõnul seaduslik ja hea. Olen veendunud, et väga paljud apartheidirežiimi ees roomajad ja vastuvaidlematult terviseapartheidile allujad ise säherdust režiimi Eestis ei rakendaks. Kuna aga nende kõrval istub Suur Valitsus, siis tundub kõik hea ja õiglane. Või vähemalt aktsepteeritav.

Nõnda saadavadki ja saavadki nad kutseid üritustele, kus tohivad osaleda ainult „nakkusohutuse tõendiga” inimesed. Nad lisavad rõõmuga oma nime nimekirja ja ongi toetanud apartheidi. „Nakkusohutuse tõend” toimib aga tänase seisuga kohvikus, aga ei toimi enam haiglas (https://www.err.ee/1608358734/tu-kliinikumi-haiglaravile-paasemiseks-tuleb-nuudsest-koroonaproov-anda vaadatud 07.10.2021). Seega on selge, et viirus, kellel on risk saada tordiga vastu vahtimist, käitub viksilt ja viisakalt ehk põgeneb kohvikust kohta, kus torti ei ole. Ülim aeg oleks haiglatesse muretseda tasuta torti. Koos eksperimentaalvaktsiinidega garanteerib tort Eesti Vabariigis nakkusohutuse. Kreemitort, mitte tolmutort.

Lõpetan tooreste ja pooltooreste munadega. Nimelt on neid kombeks süüa aina vähem ja vähem. Teema tuli rahvusvahelises foorumis arutelu alla. Meil on (pool)toores muna. Teisel pool rindejoont aga halvav hirm (pool)toore muna ees. Või täpsemalt haiguste ees. See kõik on nii absurdne. Sest esiteks ei hakka keegi sööma (pool)toorest muna, mis on selgelt halb ja haiseb. Võidakse vast süüa asümptomaatilist (pool)toorest muna. Minu küsimus: kumb on ohtlikum: (pool)toores muna või pidev hirm (pool)toore muna ees? See teine variant on minu meelest vaimuhaigus. Väikest riski (toidumürgitust) hävitatakse seega suure riskiga (vaimuhaigusega). Kas on eetiline määrata ravi, mis on piinavam ja halvavam kui haigus? Ei ole. Elagu (pool)toores muna!

Elu on kohati segane, aga kui mingid üllad ja õilsad isikud ning organisatsioonid põgenevad ummisjalu meie küsimuste eest, eelistavad siira suhtluse asemel valetada ja mõisteid kaaperdada ning anda (pool)sundkorras ravi, mis on haigusest hullem, siis tuleb nendest asjadest vähemalt kirjutada. Mina tahan kunagi öelda, et ma ei olnud rasketel aegadel kuri ega kollaborandinäru. Ma tahan öelda, et Suur Teadlane innustas mind tegema kurja, aga ma ei allunud, sest kuulsin karjeid.

Kõige ilusamad Rooma sõdurid võitlesid Germaanias. Nad kaunistasid oma vormi maitsekate metsloomadega (https://www.tarragonaturisme.cat/sites/default/files/styles/full_image_with_copyright/public/367979753rlm_pmtt_tarraco_viva_28_bx.jpg?itok=sz-k-kqu vaadatud 07.10.2021). Võib-olla oli mõnel sõduril väike poeg või väike sugulane. Kui sõdur tuli Germaaniast koju puhkusele, siis võttis ta lapsele kaasa orava laiba. Nõnda sai ka mudilane metslooma pähe panna ja mängida, et ta on üllas leegionär. Aeg on kinnitada pähe oravad, sest metsloomi peab domineerima õilsusega. Küsige Rooma sõduritelt, kui ei usu.

07.10.2021 Anno Domini

Piret Kivi

2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.

1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.

2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.

3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.

4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).

5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.

6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.

9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.

11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.

12. Tammsaare, A. H. 1929. Tõde ja õigus II jagu. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.

13. Abe, Kōbō 1984. Härra S. Karma kuritöö. Jaapani keelest tõlkinud Agu Sisask. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu” Raamatukogu).

14. Nurm, E. 1943. Ladina keele grammatika gümnaasiumile. Tartu: Eesti Kirjastus.

15. Pu, Songling 1986. Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud. Vene keelest tõlkinud Andres Ehin. Tallinn: „Eesti Raamat”.

16. Kunder, Juhan 1985. Ahjualune. Tallinn: Perioodika.

17. Bisset, Donald 1979. Kõnelused tiigriga ja teisi jutte. Inglise keelest tõlkinud Evi Vanem. Tallinn: „Eesti Raamat”.

18. Andersen, H. Chr. 1999. Pöial-Liisi. Tõlkinud H. Tiidus. Tallinn: Varrak.

19. Luhaäär, Ingvar (Toim) 1992. Kuldne kroon Eesti lipul: intervjuuderaamat. Uku Masing, Gunnar Aarma, Elmar Salumaa, Ilmar Soomere, Vigala Sass, Einar Laigna. Tallinn: Olion.

20. Laozi 1995. Dao õpetus: Daodejing. Esmatrükk – Eesti Antroposoofilise Seltsi Kirjastus, Tallinn 1937. NEBADON.

21. Kant, Immanuel 1982. Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. Saksa keelest tõlkinud Jüri Saar. Tallinn: „Eesti Raamat”.

22. Lao-zi 1979. Daodejing. Kulgemise väe raamat. Hiina keelest tõlkinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”.

23. Keskaja hispaania luule. Poesia medieval española. 1998. Koostanud ja tõlkinud Jüri Talvet. Tartu Ülikooli Kirjastus.

24. Koort, A. 1938. Sissejuhatus filosoofiasse. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus.

25. Gaarder, Jostein 1996. Sofie maailm. Norra keelest tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova. Tallinn: Koolibri.

26. Konks, Jaan 1987. HIINA TEISEST OOPIUMISÕJAST KUNI ESIMESE MAAILMASÕJA LÕPUNI. Materjale Aasia ja Aafrika maade ajaloo kursuse iseseisvaks õppimiseks ajaloo eriala üliõpilastele. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool.

27. Leckie, Ross 1997. Pisiblufi käsiraamat Klassika. Inglise keelest tõlkinud Tiia Rinne. Tallinn: TEA.

28. Salumaa, Elmar 1992. FILOSOOFIA AJALUGU I. Antiikfilosoofia. Tallinn: EELK KONSISTOORIUMI KIRJASTUS- JA INFOOSAKOND.

29. Krõmov, V. 1928. Oopiumi maalt. Reisumärkmeid Hiinast ja Havaiist. Tartu: Loodus.

30. Hedin, Sven 1932. Seiklused Tiibetis. Tartu: Loodus.

31. 1938. Nüüdse Hiina alused. T’ang Leang Li jt. järgi koostanud A. E. Marand. Täiendanud prof. U. Masing. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

32. Tammsaare, A. H. 1938. Hiina ja hiinlane. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.

33. Hornung, Johann 1693. Grammatica Esthonica, brevi, Perspicuâ tamen methodo ad Dialectum Revaliensem ed. à Johanne Hornung. Riga, literis Joh. Georg. Wilck. Regii typographi. Riga: J. G. Wilcken.

34. Sõerd, Leonhard 1923. Eesti keeles tarvitusel olevate võõrakeelsete sõnade sõnastik. Tallinn: Kirjastus „Reklam”.

35. 1981. Meri andab, meri ottab. Valimik Lahemaa vanasõnu. Koostanud Arvo Krikmann. Tallinn: Kirjastus „Valgus”.

36. Ahven, H., Must, M., Palmeos, P. 1957. Pajatusi põhjarannikult. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Selts.

37. Hankinson, Jim 1996. Pisiblufi käsiraamat Filosoofia. Inglise keelest tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: TEA.

38. Yapp, Nick 1997. Pisiblufi käsiraamat Õpetamine. Tõlkinud Tiia Rinne. Tallinn: TEA.

39. Sivers, Fanny de 1997. Kristliku kultuuri sõnu prantsuse keeles. Tartu: Ilmamaa.

40. Coudenhove-Kalergi, R.N. 1938. Totaalne riik – totaalne inimene. Saksa keelest tõlkinud Heino Anto. Tallinn: Ühisus.

41. Narski, I. 1978. Hume. Tõlkinud A. Lukas. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

42. Ovsjannikov, M. 1974. Hegel. Tõlkinud J. Saar. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

43. Ljatker, Jakov 1995. Descartes. Tõlkinud Andres Raudsepp. Tallinn: „Olion”.

44. Descartes, René 1995. Arutlus meetodist. Prantsuse keelest tõlkinud ja sissejuhatusega varustanud Mag. phil. R. Kulpa. Saatesõna prof. K. Ramulilt. Tallinn: „Olion”.

45. Durant, Will 1937. Lood filosoofia ajaloost III. Suured arvustajad: Voltaire ja Kant. Valgustus ja idealism. Tõlkinud L. Anvelt. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.

46. Meumann, Ernst 1923. Esteetika süsteem. Tõlkind Ants Oras. Tartu: „Odamees” Carl Sarap.

47. Aurelius, Marcus 1983. Iseendale. Vanakreeka keelest tõlkinud Jaan Unt. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

48. Luts, Karl 1920. Galileo Galilei. Lehekülg usu ja teaduse wahelisest wõitlemisest. Tallinn: Kirjastus A.-S. „Varrak”.

49. Karilas, Y. 1933. Vallutajaid, leiutajaid, avastajaid. Autori loal soome keelest tõlkinud M. Lpk. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.

50. Tsiskarašvili, Dmitri 1998. Itaalia keele õpik. Tallinn: Kirjastus „Valgus”.

51. Jaaniste, Jaak 1999. Füüsika XII klassile. Kosmoloogia. Tallinn: Kirjastus „Koolibri”.

52. Feuchtwanger, Lion 1976. Toledo juuditar. Saksa keelest tõlkinud Henn Saari. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

53. Steiner, Felix 1999. Relva-SS vabatahtlikud. Saksa keelest tõlkinud Sirje Annist. Tallinn: Olion.

54. Stevenson, R. L. 1920. Dr Jekyll’i ja Hra Hyde’i imelik juhtumine. Inglise keelest tõlkinud H. G. Oras. Gori illustratsioonidega. Tallinn: K./Ü. „RAHVAÜLIKOOL”.

55. Dürrenmatt, Friedrich 1969. Kreeklane otsib kreeklannat. Saksa keelest tõlkinud R. Tasa. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

56. Hajjam, Umar 1967. Nelikvärsid. Pärsia keelest tõlkinud Haljand Udam. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

57. 1996. Sinuhe Jutustus: Egiptuse üliku elust ja seiklustest. Vana-egiptuse keelest tõlkinud ja kommenteerinud Sergei Stadnikov. Tallinn: Kodutrükk.

58. Luther, Martin 1983. Väike katekismus. Tallinn: EELK KONSISTOORIUMI VÄLJAANNE.

59. Meos, Indrek 1995. Valimik teemasid eetikast. Tallinn: Haridustöötajate koolituskeskus.

60. 1980. Bhagavadgita. Sanskriti keelest tõlkinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”.

61. 1926. Ewangeelium Püha Johannese kirjutatud.

62. MacDonald, William 1993. Johannese evangeelium. Üks Emmause Korrespondent Kursus. Bielefeld: CLV.