Piret Kivi: meie ümber möllab rahvuslik kurbmäng, mis võib eestluse hävitada

“Minu vanaisa oli sõjavang. Nii sakslaste kui ka venelaste käes. Mäletan, kuidas ma lapsena vanaisal külas käisin. Ema arvas, et ma võiksin võtta vanaisa käest loengu sõjaõuduste kohta. Õpetlik ikka.

Küsisin vanaisalt, kelle juures oli lihtsam vangis olla.Vanaisa muutus tõsiseks ja vastas: „Sakslaste juures oli kergem. Me töötasime külmas jões ning sakslased andsid paremini süüa ja külma vastu konjakit.“

See infokild ajas mind vene ajal segadusse. Kõikjal räägiti, kui pahad on sakslased. Pidime pidevalt käima Maarjamäel mingit kahtlast halli puuronti vaatamas. Kurjad sakslased olevat selle küljes ühe ülla kangelase surnuks põletanud. Vaatasin puuronti ja mõtlesin oma lapsemõistusega: „Kas tõesti säilib põlenud puu neli aastakümmet ja näeb nii hea välja?“ Jah, see ront oli üks õite kahtlane toigas. Kuulasin hala kurjade sakslaste kohta ning kujutasin samal ajal ette, et kuskil on spetsiaalne töökoda, kus põletatakse aina uusi ja uusi puuronte.

Maarjamäele matsid „kurjad sakslased“ minu Erna retke vanaonu. Kirst olevat olnud kaetud sinimustvalge lipuga. Olen võib-olla vähemuses, kuid pooldan kindlasti kogu nõukogude kraami ja tavaari igavest kadumist Maarjamäelt. Minu jaoks sellel kompleksil kunstilist väärtust ei ole. Maha võtta! Kohe!

Saksa sõjaväe konjak (vist tegelikult küll brändi?) jäi mu vanaisa olemusse. Mingil hetkel hakkas ta vist alkoholiga ka liialdama.

Minu ema ei talunud absoluutselt eesti alkoholikultuuri(tust). Ta astus selle vastu sõtta. Ema sõjaväkke värvati mind. Milles seisnes sõda? Kõigepealt eemaldati alkoholilt silt „keelatud vili“. Alkohol oli vaba. See tähendas näiteks seda, et kui oli mingi pidu ja täiskasvanud mekkisid valget toonekurge, siis võis laps võtta täiskasvanu klaasi ja toonekurge avalikult suudelda. Kaugemale see asi kunagi ei läinud, sest uskuge mind, mitte ühelegi lapsele ei meeldinud toonekure mekk. Aga jah, huuled toonekure vastas olid lubatud.

Murdeealine laps võis vee sisse segada sortsu veini, võtta kõhuvalu vastu tilga pipraviina ja südamevalu vastu tilga brändit. Muu eriti ei huvitanud. Alles keskkooli lõpuaastatel ilmus minu ellu midagi uut. See uus asi oli hirm. Hirmu võttis maha alkohol. Enne füüsika lõpueksamit jõin ma näiteks ära terve pudeli punast veini. Ma sain viie. Ilma veinita oleks mind hirm rajalt maha võtnud. Veel mõned aastad tagasi ei suutnud ma pikemaid ja tähtsamaid kirjatöid teha ilma alkoholita. Õnneks oli selliseid kirjatöid vähe, aga natuke tuli veiniga liialdada. Hiljem parandasin kirjavead ära. Praegu suudan ma kirjutada ilma alkoholita. Vanuse asi. Mida vanemaks ma saan, seda vähem tunnen ma hirmu.

Üks hiina keele õppur ütles mulle, et tal on raske kirjamärke õppida. Soovitasin talle natuke alkoholi juua. Mitte purju! Lihtsalt paar klaasi liiga palju. Ta mõtles vist, et ma olen veider. Ühel päeval läks ta aga pittu ning tarvitas seal natuke rohkem alkoholi kui tavaliselt. Pärast seda läks ta koju ning hakkas hiina keele kontrolltööks ette valmistuma. See läks väga ruttu ning hommikul, kui ta üles ärkas, olid tal kõik vajalikud märgid pealuu sees. Noogutasin mõistvalt. Minu jaoks ei olnud selline aju avardamine üllatav. See toimib, aga jah, purju (!) ei tohi juua. Lihtsalt paar klaasi rohkem.

Aga millal ma elus esimest korda purju jäin? Kümneselt, aga see ei olnud tahtlik. Olin pulmas ning meil oli lastega oma laud. Poisid varastasid täiskasvanute lauast pudeli veini ning küsisid mult viisakalt, kas ma tahan sortsu veini punase morsi sisse. Vastasin jaatavalt. Poisid valasidki mulle veini sisse sortsu veini. Mingil hetkel vaatasin ma eemale ning poisid valasid mu morsi sisse veel veini. Palju rohkem kui sortsu. See oli inetu temp. Jõin „morsi“ ära ning jäin väga uniseks. Läksin eemale magama. See oli minu elu esimene alkoholijoove.

Käisin Kataloonias ühe katalaanide grupiga väljas joomas. Kõigepealt liikusime veinidegustatsiooni. Umbes viis klaasi veini või nii. Mõnikord kuus või seitse. Mitme tunni jooksul ning sõime ka midagi kõrvale. Pärast liikusime sööma. Mõnikord oli ka mingit kerget alkoholi man. Mõnikord mitte. Siis liikusime jooma džinni toonikuga.

Menorca kuulus varem brittidele, mis tähendab, et katalaanide peamine kange alkohol on tõenäoliselt džinn. Noored joovad muidugi viskit koolaga ka. Mina olen eestlane ning kuigi ma olen läbi teinud oma ema treeningu, ei ole ma alkoholi mõttes geneetiliselt katalaanidega võrdne (öelgu alkoholi põhiseaduse paragrahv 12 mida iganes). Seega hoidsin ma end tagasi. Kui katalaan jõi kolm džinni toonikuga, siis jõin mina ühe ning tarbisin palju vett. Miks? Sest vaadake, kultuurides, kus toimub tsiviliseeritud joomine, võib rahulikult juua nagu loom. Meeletutes kogustes, kui soovi on. Ainult purju ei tohi jääda. Ennast häbistada ei tohi.

Katalaanide puhul mõjubki minu jaoks huvitavalt see, et nad on alkoholiga ja alkoholita üsna samasugused. Kaine eestlane põrnitseb sind tihtilugu altkulmu. Purjus eestlane on järsku su parim sõber. Härduda pole aga siinkohal mõtet, sest ta saab varsti uuesti kaineks. Siis põrnitseb ta sind uuesti. Soe sõprus on järsku unustatud. Võib-olla elasin ma liiga kaua Kataloonias, kuid selline doktordžekilljamisterhaidistamine käib mulle Eestis väga tugevalt närvidele. Kurat ja põrgu, kas sa oled mu sõber või ei? Otsusta juba ära ning käitu alati vastavalt! Katalaane alkohol nii palju ei muuda. Kuigi võib-olla on noorte seas juba mingeid globalisatsioonist tingitud mutatsioone. Mina räägin ikka vana kooli inimestest.

Kas mu lool on mingi mõte ka? Jah, on küll. Alkohol on tarkade inimeste jook. Kui alkohol muudab teid kellekski, kes te olla ei taha, siis ei tohi te mitte kunagi alkoholi tarbida. Punkt. Jooge kohvi, teed ja vett. Kui alkohol jätab teid iseendaks, siis on Eesti väga tore paik. Õlu on siin kahtlemata maailma tippklassis.

Kahjuks tundub Eestis olevat palju inimesi, keda alkohol iseendaks ei jäta. See on masendav ning lausa rahvuslik tragöödia. Mida teha? Kindlasti mitte seda, mida soovitasid sotsid. Kuna sotside totrusi on raske kommenteerida, siis teen lühidalt ning soovitan neil tutvuda ajalooga. Kuivad seadused ja piirangud ei toimi. Peaksin seda teadma, sest olen muuhulgas ka viinavedajate järglane.

Mis siis toimib? Arvan, et kõigepealt tuleks leida aus vastus küsimusele: „Kas alkohol teeb minust sellise inimese, kes on ebameeldiv?“ Kui vastus on jaatav, siis ei tohi üldse alkoholi juua. Kui vastus on eitav, siis jooge terviseks. Ärge ainult autot juhtige jne. Kuigi Lõuna-Euroopas lubatakse pärast ühte veini või õlut autot juhtida, mis on minu arvates mõistuspärane. Aga noh, kuna Eestis ei lubata, siis dura lex, sed lex (seadus on karm, aga [ta on] seadus).

Teiseks toimib väga hästi kodune koolitus. Las laps suudleb rahus toonekurge. Siis ei hakka ta teda niipea neelama. Ma ei näinud vene ajal ühtegi last, kes suudles lapsevanema juuresolekul toonekurge ning siis soovis teda neelata. Toonekurge soovisid aga väga neelata need lapsed, kellel oli tema suudlemine rangelt keelatud.

Kolmandaks tuleks inimesed hüpnotiseerida uskuma, et alkoholi mittetarbimine on täiesti normaalne ja väärikas värk. Kataloonias juhtus tihti, et baari tuli ka inimesi, kes alkoholi mingil põhjusel tarbida ei soovinud. See ei olnud mitte kunagi kummaline. Need inimesed jõid koolat või vett või mahla. Baaride põhiline funktsioon ei ole ju joomine, vaid sundimatu suhtlus teiste inimestega. Joo seda, mida sa tahad. Mainin uuesti, et alkoholi joovate ja alkoholi mittejoovate inimeste vahel ma mingit erilist vahet ei täheldanud.

Mul oli kolleeg, kelle vanemad olid pärit Filipiinidelt. Kolleeg ei tarvitanud kunagi alkoholi. Küsisin: „Miks?“ Ta vastas: „Mulle meeldiks küll, aga geenid ei luba. Kui ma joon, siis lähen ma näost punaseks nagu tomat.“ Ühel õhtul oli meil firma õhtusöök ning ta sattus istuma minu kõrvale. Mingil hetkel otsustas ta mulle näidata, miks ta alkoholi ei tarbi. Ta jõi ära pool klaasi punast veini, kiitis selle head maitset ning muutus hetk hiljem punaseks nagu tomat.

Minuga võrreldes oli ta mudaliigas ja katalaanidega võrreldes oli ta mudaliiga mudaliigas, aga ta suhtus sellesse rõõmsameelselt. Nagu mina oma ühe džinniga katalaanide kolme kõrval. Kui geneetika või midagi muud ei luba, siis tuleb jääda rahulikuks ning teha seda, mida on võimalik ennast hävitamata teha. Kuidas viia see väärtuslik infokild aga eesti soost kollideni? Kas nad loevad uudiseid? Äkki peaksin selle teksti välja printima ja pargis puu külge kleepima? Pirogovi kuju külge sobiks vast ka.

Tartus tuigerdavad mulle tihti vastu purjakil mehed. Neil on ees pundunud näod, nad on kurvad ja räpased. Ma ei saa nendest aru. Üks ameerika neiu ütles mulle, et tema näeb neid Tartus ka ning paljud kollid suhtlevad temaga soravas inglise keeles. Ehk siis, Tartus roomavad põõsastest välja räpased ja purjus mehed, kes suudavad sageli suhelda ka võõrkeeltes. Mõned on härrasmehed. Üks purjus koll ei suutnud enam sirgelt kõndida ning taarus ühest tänava äärest teiseni. Mul oli raske tast mööda pääseda. Koll vaatas mind kurvalt ning lausus: „Vabandage, preili, ma olen purjus.“

Üritasin vahepeal mõelda, miks nad üleüldse joovad, kui joomine viib neid koledatesse kohtadesse. Vastust ma oma küsimusele ei leidnud. Kuid tekkisid mingid ideepudemed. Kuskil peab olema allakäiguspiraal. Keegi ei sünni vist kolliks.

Eestis on päris palju abielulahutusi. Ei kommenteeri siinkohal, kas lahutused on head või halvad. Kommenteerin aga teatavat julmust ja ebainimlikkust, mis Eestis abielulahutustega kaasas käib. Tundsin Kataloonias mitmeid lahutatud inimesi või lahutatud inimestega suhtes olevaid inimesi. Mind hämmastas üks asi. Praktiliselt puudus nende seas selline olukord, et üks lapsevanem sai pärast lahutust lapsed endale. Kõige tavalisem tundus olevat jagatud hooldusõigus ehk siis mitte ükski lapsevanem ei kaotanud pärast lahutust oma lapsi ega pidanud maksma kellelegi elatusraha. Lapsed olid pool aega ühe vanema juures ja pool aega teise vanema juures. Ühel mu sõbrantsil oli suhe lahutatud mehega ning ta ei soovinud mehe lastega veel tutvuda. Kuulsin tema suust näiteks sellist lauset: „Järgmisel nädalalõpul ma tema juurde ei lähe. Lapsed on seal.“

Võib-olla on mõned Tartu kollid lapsevanemad? Võib-olla on nad lahutatud? Võib-olla kaotasid nad oma lapsed? Võib-olla see kurvastas neid? Võib-olla nõuti neilt palju raha? Võib-olla kaotasid nad oma kodu? Võib-olla tekitab mõne murdunud inimese jaoks selline olukord soovi panna kärss likku ning tõmmata lont umbe? Ning põõsasse roomata? Mulle tundub, et Eestis tuleks kiiremas korras sisse seada jagatud hooldusõigus. See võib vähendada kollide arvu. Mees, kes peab iga kuu kaks nädalat oma laste eest hoolitsema, on motiveeritum ning ei joo pargis süütevedelikku. Või olen ma liiga optimistlik?

Aga tehke proovi! 1. Lugege kollid üle ja märkige nende arv spetsiaalsesse märkmikusse; 2. Seadke sisse jagatud hooldusõigus ning ärge nõudke alimente; 3. Oodake viis aastat; 4. Lugege uuesti kollid üle.

Minu hüpotees on, et kollide arv (või protsent elanikkonnast) peaks nõnda vähenema.

Kuna Eestis ei ole väga paljud eestlased ausalt määratlenud oma alkoholitarbimise profiili ning alkoholi tarbivad ka isikud, kes ei tohiks seda mitte kunagi teha, siis möllab meie ümber rahvuslik kurbmäng, mis võib isegi eestluse hävitada. Eesti soost kollid ei ole pelk põhiseaduse riive, vaid põhiseaduse romuralli. Sest kuidas säilitab põõsa all koolev koll eesti rahvuse ja kultuuri läbi aegade? Või olete te näinud mõnda tugeva tervisega saja-aastast kolli? Eriti kurb on, et mõnikord ei koole kollid kõige kaunimal viisil, sest teised kollid pole alati nende sõbrad. Tekib konflikte. Põõsasse roomab kaks kolli. Põõsast roomab üks koll. Muld põõsa ümber tõmbub verest punaseks.

Keda peaks karistama? Kas kolli või kolliks tegijat? Muidugi, kollinduses on kindlasti ka doos omavastutust. Masendav isiklik elu ei tähenda, et on püha kohustus kolliks hakata. Muidu oleksime me kõik poole kohaga kollid. Siiski tuleks neil, kes treivad valmis uusi kolle, võtta minu arvates vastutus. Nad rikuvad põhiseadust.

Eestluse hävitamist lubada ei saa. Seega tuleb alustada võitlust eestluse hävitajate vastu. Proovige esialgu anda kõikidele lahutatud paaridele (kus üks pooltest ei ole kurjategija või midagi sarnast) ühine laste hooldusõigus. Ärge jätke lapsi kunagi ainult emale ning ärge ajage lahutatud mehi põõsasse ja pankrotti. Mul on tunne, et pelgalt need sammud hakkaksid kollide arvu tublisti vähendama. Aga võib-olla ma eksin. Võib-olla polegi lahendust.

12.10.2020

Piret Kivi