Piret Kivi: meil Eestis on juba ka ülbed umbkeelsed kolonistid Läänest

Rubriik Arvamus On
KUMU-st on saanud võõra vaimu ja väe kants.

“Vene ajal oli kombeks, et plekkhambad idast sõimasid fašistiks. See oli ebameeldiv, aga arusaadav. On ju loomulik, et vaenlane sõimab. Mida ta siis veel peaks tegema? Nüüd on Eestisse tekkinud aga eestlasi, kes sõimavad mind ja teisi minusuguseid paremäärmuslasteks või lausa natsideks. Enamasti on nad pärast oma purset avatud dialoogiks. No ei tea midagi. Ma eelistaksin sellistes tingimustes dialoogi ära jätta.

Kindlasti on praegune olukord vene ajast ebameeldivam, sest oma rahvuskaaslase rünnak haavab valusamalt kui mingi suvalise umbkeelse plekkhamba oma. Kõigest hoolimata üritasin olukorda analüüsida ning jõudsin ka mingite järeldusteni. Kas sõimajatel on omavahel midagi ühist? Tundub, et jah.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

99 protsenti neist on inimesed, kes on oma hariduse saanud Euroopa Liidu päikese all. Üllatavalt palju on neid, kes on põiganud läbi Sorose ülikoolist, kus ajupesumasin töötab temperatuuril 90 kraadi, koos eelpesu, loputuse ning pehmendajaga. Ehk siis, meie haridussüsteemis on toimunud teatav vastik nihe. Seal surutakse peale uusi ja huvitavaid „väärtusi”.

Muidugi on täiesti võimalik, et inimene on läbinud kõik Sorose kursused, aga jääb iseendaks. Kõigile ajupesu ei toimi või annab hoopis vastupidise efekti. Olen ise tutvunud inimestega, kes on sattunud eriti räigesse pesumasinasse, kuid tulevad sealt välja teistsugusena kui pesunaised – vabandust, pesuolevused – soovisid. Pakub ju tavapesumasingi üllatusi. Mõned plekid ei kao, mõned riided muudavad suurust, mõned hoopis värvi. Mõned sokid lesestuvad igaveseks.

Mis on ühist natsiks sõimajatel ja nt Erna retke meestel. Mitte midagi. Isegi välimus on neil erinev. Natsiks sõimajad meenutavad mulle oma olemuselt makarone. Neis on midagi lödit ja lõtva. Midagi ebamehelikku. Nagu nad polekski ehtsad mehed. Puudub energia. Energia asemel väljub neist lima. Nad on nagu külmaks läinud vettinud nuudlid. Pluti-pluti tädikeste pojad. Me elame pluti-pluti tädikeste ja vesiste makaronide võimu all.

Vettinud vareenikuid pakutakse meile nüüd ka KUMUs. See oli hoop. Õppisin välismaal ladina keelt ühe katoliku preestri juhendamise all. Me ajasime mõnikord ka niisama juttu. Jutuks tuli religioon vene ajal. Ütlesin, et koolis seda ei õpetatud, aga meil oli fakultatiivaine nimega kunstiajalugu. Mina ja veel paar huvilist konutasime hämaras klassiruumis. Õpetaja näitas seina peale slaide kuulsatest kunstiteostest ning rääkis neist lähemalt. Ei ole vist saladus, et pühakiri on kunstis tähtis teema.

Seega sai räägitud paljustki. Läbi kunstiajaloo õpiti vene ajal koolides ka ristiusku! Asjadest räägiti nii nagu nad olid. Muide, vene ajal vaatasin mina Soome telekat, mis tähendas, et ma pole mitte kunagi pidanud ladina keeles ainsuse omastavat käänet õppima. Preestrid pobisesid ju seiklusfilmides pidevalt: „In nomine Patris et Filii et Spiritus Sancti. Amen!” (Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen!). Kui see lause on peakolu sees, siis on peakolu sees juba paljutki.

Eestis räägitakse, et me ei tohi enam kasutada selliseid sõnu nagu okupant ja kolonist. Miks ei tohi? Kas need sõnad on laiemas plaanis negatiivsed või kirjeldavad lihtsalt kellegi staatust? Nad kirjeldavad kellegi staatust. Inimene, kelle koduriik surub teisele riigile peale oma tahte ning kes läheb seejärel elama allutatud riiki, on okupant või kolonist. Võib muidugi arutada, kas okupandi asemel poleks sobilik täpsustada ning kasutada sõna tsiviilokupant? Samas elab Eestis ka erru läinud Nõukogude armee ohvitsere oma peredega. Nemad on ju okupandid par excellence. Või endised okupandid.

Kolonist on võimalik olla ka pehmemas variandis. See tähendab, et mingit militaarjõudu selja taga otseselt ei ole, kuid teise riiki lõimuma ka ei minda. Minu arusaamise kohaselt – sõimake paremäärmuslaseks või ekreiidiks või natsiks või kasvõi siniseks kaelkirjakuks – elab Eestis juba ka koloniste läänest. Need on isikud, kes on elanud siin pikki aastaid, kuid eesti keelt ei oska ega tundu tahtvatki osata. Kohvi ostavad nad inglise keeles, sest „Palun üks kohv!” neilt üle huulte tulla ei taha.

Muidugi peab nentima, et igas riigis (v.a. Põhja-Koreas?) elab isikuid, kes ei lõimu. Neid aga selle eest ei premeerita. Neil ei lasta peavoolus arvamusi avaldada ega põliselanikele nende ajalugu õpetada. Neil ei lasta ka õpetada „õiget eluviisi”. Kindlasti ei lasta neil kureerida näitusi kohaliku kunsti kohta ning eemaldada kunstiteoste pealkirjadest selliseid süütuid sõnu nagu „neeger”. Kui sõnade eemaldamine ja kolekeele loomine on võitlus kolonismiilmingute vastu, siis ei saa ma üldse aru, miks võitleb Eestis kolonismi vastu umbkeelne või de facto umbkeelne kolonist?

Natuke sürriks ei kisu see värk või? Kusjuures see kolonist on pesuehtne kolonist, kes täidab minu meelest kõik pehmemat laadi kolonismi kriteeriumid. Ta toimetab riigis, mille keelt ta vähemalt ametialaselt rääkida ei soovi. Tema sõnavõtud KUMU lehel on ingliskeelsed. Kolonistkuraatori võitlus eestlaste eeldatavate kolonismiilmingute vastu on aga ersats ja puhas solvang. Austatud kolonistihärra, eesti keeles ei ole „neeger” negatiivne sõna.

Meile räägitakse, et me peame arvestama teiste keeltega? Kas ka siis, kui läheme linna pappi raiskama? Soomlane saaks sellest ju aru kui väikesest ekskursist lossi/kindlusesse/vanglasse preestrit vägistama. Kas edaspidi on ostude tegemine Eestis rangelt keelatud, sest see võib soomlasi solvata? Koroonavastane võitlus milline! Ärge raisake enam raha, inimesed! See solvab. Räigelt. Teist keelt, kus sama sõna tähendab „vägistama”. Edaspidi makske kaardiga! Kuigi, kas me kaardiga makstes ei solva inglise keelt, kus kaasaütlev näitab võrdsust? Kaart on ju vahend, mitte sõber! Ostude tegemine jääb niisiis ära. Õnneks ei saa ma nõnda KUMU piletit ka osta. Eriti veel seetõttu, et minu elus on sõna „pilet” räige solvang. Kõik Piretid saavad minust aru. Milline kergendus!

Igaüks, kes oskab võõrkeeli, teab, et sama tüvega ehk sama päritoluga sõnade tähendusväli alati ei kattu. Eestis kasutab ampulle haiglaõde. „Una ampolla de vi” on katalaani keeles mitte ampull veini, vaid pudel veini. Aga räägime veinist edasi. Äkki jooks klaasikese seda, mis on katalaani keeles „vi negre” (must vein ehk oo õudu vist lausa neegrivein). Ainult et… tegemist on punase veiniga. Noh, joome siis seda, mis on hiina keeles „hong cha” ehk punane tee. Ainult et…eesti keeles on tegemist musta teega. Õnneks veel mitte neegriteega, sest muidu tulevad kohe umbkeelsed kolonistkuraatorid ja teevad ata-ata! Ning eestlased kui umbkeelsete kolonistide vaimsed orjad langetavad häbis pea.

Kurat, mina ei langeta, vaid käsin kolonistirojudel kobida kus kurat. Eestis mõeldakse eesti keeles ning välismaiste keelte tähendused siin ei loe. Punkt. Samuti peaks kaduma Eesti arvamusväljalt ja kultuurist isik, kes ei suuda oma erialal tegutseda eesti keeles. Meil on siin rahvusriik, mitte multikulti tuttifrutti gemüüse. Väljendusin meelega rahvusvaheliste sõnadega, sest nende tähendusväli võib olla tsipa nihkunud. Gemüüse tähendus on raudselt laiem kui samal sõnal saksa keeles. „Mis õudne gemüüse see on?” tähendas minu lapsepõlves „Mis õudne segu või möga või plöga see on?” Eks see plöga oli kunagi köögivili ehk pigem ülekeedetud ühepajatoit.

Kunagi üritas Amnesty International meile väita, et venelase sünonüüm on tibla. Kas Dostojevski ja Tšehhov on siis tiblad? Tibla on ikkagi venekeelne nõukogude lumpen. Kui vaadata sõna tibla säsi, siis tundub mulle, et tegemist on alaväärtusliku ja madalat klassi imperialist-ilalõuaga, kes sunnib peale mõnda suurrahva keelt. Võib-olla ma eksin, aga kui ei eksi? Noh, sellisel juhul kureerib KUMUs näitusi Eestimaa kohta mitte ainult kolonist, vaid ka tibla. Kuidas pean mina sellesse põlisrahvuse esindajana suhtuma? Ma parem ei mõtle edasi.

Kui ma viimati KUMU püsinäitust vaatamas käisin, siis leidsin sealt ka ühe oma sugulase taiese. Hingan kergendatult välja, kuna mu sugulase modell ei olnud neeger. Kahjuks oli aga naine. Eeldan, et sinna alla on nüüd lükatud uus nimi. „Hingav orgaaniline olend” või uuemas maakeeles „Õhku läbilaskev mahekreatuur”? Sest kes teab, kellena modell end ise määratles. Kui kaelkirjakuna, siis saan sellest järgmine kord KUMUs teada. Sest siis näen pealkirja „Hingav mahekaelkirjak” või kuna eestikeelne „kirjak” vihjab lehmadele, siis „Regulaarsete inhalatsioonidega privaatselt opereeriv tolerantne ökožiraff”?

Muidugi hingamine diskrimineerib kalasid ja kalad diskrimineerivad vist omakorda amööbe. Seega oleks parem, kui uus silt ütleks lihtsalt ja lakooniliselt „Amööb”. Siis ei solvu keegi, sest amööbe pole niikuinii liigina olemas. Tegemist on teatavasti sotsiaalse konstruktsiooniga. Soovi ja sisemise tunnetuse korral oleme me kõik liigiülesed mitme amööbesivanemakeelega amööbid.

Rohkem ma KUMUsse ei lähe. Eestis on liiga palju muuseume, mis meenutavad karpe, kuhu lapsed panevad elama oma hamstri. Hamstrite puhul on karp arusaadav. Loom närib ja pissib ning karpe kulub hulgim. Kas eestlased on nagu hamstrid karbis, keda karjatab mingi kõrgem eluvorm välisriigist? Kallid kaashamstrid, tutvuge siis meie uue omanikuga: Bart Pushaw. Erinevuste esteetika / Rendering Race https://www.youtube.com/watch?v=Sq–EeW-s3k (vaadatud 27.02.2021).

Jutt, mida see mees räägib, on minu meelest üpriski vastik, ülbele kolonistile omane ning seega Eestit ja eestlasi alandav. Ei soovita kuulata, sest närv läheb mustaks (mitte neegriks!), aga kui kuulate, siis olge hoiatatud. Eriti „armas” oli muidugi see, et Gori on „sallivalt” teistest eraldatud varjatumasse nurka, et inimesed saaksid otsustada, kas nad üldse temasugust vaadata tahavad. Puritaanide man eraldati patused inimesed ikka kogudusest. Nad pidid istuma eemal ja omaette. Nagu Gori praegu KUMUs.

Jah, kunagi olid kunstiinimesed vabameelsed ja käisid üle piiride. Nüüd aga teenivad nad totalitaarset mõtteviisi.

Maha KUMU gemüüse! Elagu neegrid! Nõuan vähem vettinud makarone! Kolonistirojud kohe koju! Eesti on rahvusriik.

Piret Kivi

27.02.2021 Anno Domini

2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.

1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.

2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.

3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.

4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).

5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.

6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.

9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.

11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.

12. Tammsaare, A. H. 1929. Tõde ja õigus II jagu. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.

13. Abe, Kōbō 1984. Härra S. Karma kuritöö. Jaapani keelest tõlkinud Agu Sisask. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu” Raamatukogu).

14. Nurm, E. 1943. Ladina keele grammatika gümnaasiumile. Tartu: Eesti Kirjastus.

15. Pu, Songling 1986. Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud. Vene keelest tõlkinud Andres Ehin. Tallinn: „Eesti Raamat”.

16. Kunder, Juhan 1985. Ahjualune. Tallinn: Perioodika.

17. Bisset, Donald 1979. Kõnelused tiigriga ja teisi jutte. Inglise keelest tõlkinud Evi Vanem. Tallinn: „Eesti Raamat”.

18. Andersen, H. Chr. 1999. Pöial-Liisi. Tõlkinud H. Tiidus. Tallinn: Varrak.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused