11.08.2020
Meediamajadest voolab välja sõnasoppa. Pilt on illustratiivne.
“Mida vanemaks ma saan, seda vähem talun ma vägivaldseid konflikte, k.a. karjumist. Minu strateegia on alljärgnev: ma lähen lihtsalt ära. Ei huvita, nägemist.
Kas ma olen kunagi ise mõne inimese peale vihaselt karjunud? Jah.
Toimus see Barcelonas. Rikas kodanlasenaine Taimaalt keksis minu ees oma suurepärase plaaniga osta ja võtta narkootikume. Diileri number oli tal mobla mälus juba olemas. Ma ärritusin selle naise mõtte peale väga, sest ma olin näinud teleseriaali „Bangkok Hilton“ noore Nicole Kidmaniga peaosas. Seal näeb väga hästi – kuni hukkamiseni välja –, kuidas Tai Kuningriigis narkootikumide vastu võideldakse. Tõin tai naisele välja suure vastuolu tema kodumaa ja Hispaania seaduste vahel.
Madaam kiitis selle peale oma riigi karmid seadused igati heaks (otse loomulikult ka kõrgeima karistusmäära) ning siis ütles mulle lõbusalt naeru kõkutades, et ta tarvitab narkootilisi aineid ainult riikides, kus see on lubatud või peaaegu lubatud. Ütlen lühidalt nii, et see isik käis mulle pärast sellist arvamust väga tugevalt närvidele. Temas oli midagi tõeliselt jälki ja vastikut.
Mälupilt sellest, kuidas ma ta peale häält tõstsin, tuli minevikuvarjudest tagasi, sest meie peavoolumeedia kõkutab samuti naerda ja kiidab kuritegevust, sest kuritegu pannakse toime mujal, kus see ei ole kuritegu. Eesti Vabariigi karistusseadustikus on kirjas:
§ 132. Ebaseaduslik asendusemadus
(1) Võõra munaraku või sellest valmistatud inimloote ülekandmise eest naisele, kelle kohta on teada, et ta kavatseb sellest arenenud lapse pärast sündi ära anda, – karistatakse rahalise karistusega.
Ei hakka siinkohal kommenteerima hägust väljendit ‘rahaline karistus’. Eeldan optimistlikult, et see on suurem kui kümme senti pluss käibemaks. Kommenteeriksin aga vastuvaidlematut fakti, et asjad, mis on kirjas karistusseadustikus, on kuriteod. Kuriteod ei ole toredad ja head. Neid ei promota ajakirjanduses või vähemalt ei tohiks neid seal promoda.
Tundub, et meie peavool on mingis mõttes nagu see tai mamsel, kellega mul oli verbaalne konflikt, sest pean Tai karistusseadustikku kohati väga julmaks. Kui tai naise puhul oli ilmselge, et ta kasutas ära Hispaania seadusi, mis lubavad eravaldustes narkootikume tarbida ning pigistavad ka avaliku ruumi puhul tihti silmad kinni, siis meie peavoolu käitumine on võib-olla isegi jubedam, sest tegemist ei ole bravuuritseva eraisikuga. Need kirjatükid jõuavad ju laiema avalikkuseni, k.a. pereajakirjades, mida loevad paljud seaduskuulekad inimesed, kes poliitikast ei huvitu.
Lood surrogaatlusest on Eesti ajakirjanduses enamasti armsad ja pisarat kiskuvad. Armastav paar ei saa lapsi, sest naine on viljatu, või on tegemist samasoolise paariga. Kogutakse raha ning leitakse välismaal tore ja emalik naisterahvas, kes on nõus neid aitama, sest ta on sõbranna ja nagu uus pereliige. Jutt meenutab mulle suuresti jutte inimese ja õnneliku mahekana sõprusest. Inimene ja õnnelik mahekana elavad koos ja inimene käitub õnneliku mahekanaga inimlikult. Mahekana on inimese sõbranna. Sõbranna mahekana jätab inimesele mõnikord kingituseks mõne muna. Mõne inimese – aga mitte kõigi! – käed sulguvad, klimp kurgus, mahekana kaela ümber kalli-kalliks. Lõunaks on kana-klimbisupp.
Kõigepealt tekib üldse küsimus, kui õige on näidata asju, mis on Eestis kuriteod, positiivses valguses. Kas ajakirjanduseetika lubab seda? Sellisel juhul oleks ju igati mõistlik kirjeldada mõnda kuulsuste pidu riigis, kus tohib eravaldustes narkootikume tarbida. Teen kohe otsa lahti: „Paljajalu ja nõretavi juuksi jooksis siredasäärne instastaar vahustest merelainetest rannale. Villa aias ootasid teda tolmlevi ninu stiiliküllased sõbrad. Õhus oli energiat, muusikat ja kirge! Alles koidikul tuli tossavi huuli Une-Mati. Une-Matil lõõmas suus uimastav minikuusk. Jõululõhn rahustas rahva maha. Orgiad lõppesid, vali muusika vaibus ning kõik jäid tudule. Viha, ahastus, kõrkus, külmus ja peavalu olid sättinud äratuskella pärastlõunasele ajale.”
Mis riigi seadused kehtivad peavoolu ajakirjanike jaoks? Kas need samad seadused kehtivad ka minu jaoks? Kui Eestis kehtivad tegelikult mõne teise riigi seadused, siis mida see tähendab? Vanasti oli asi ülimalt selge. Kui oli Rootsi kuningas, siis oli Rootsi kuningas. Kui oli Vene keiser, siis oli Vene keiser. Kes meil praegu on? President, kes ei näe riivet?
Kõige naljakam on see, et ma arvasin alguses neid oode surrogaatlusele lugedes, et Eestis seda protseduuri lihtsalt ei tehta, sest pole kombeks või ei osata gemüüset naabritädi kastrulis hautada. Ma arvasin, et tegemist ei ole kuriteoga, sest ajakirjanduses ju kuritegevust ei mahitataks. Nojah.
Kui Eestis kehtivad tegelikult mõne teise riigi seadused, siis palun öelge mulle, millise riigi seadused. Ei tahaks kogemata kurjategijaks muutuda. Sooviksin jääda seaduskuulekaks. Praegune postmodernistlik karistusseadustik käib tugevalt üle minu mõistuse.
Narkootikumide kohta lisan, et nende metsikud hüpped maailma karistusseadustikes jätavad mind praegu ükskõikseks. Ma ei soovi narkootilisi aineid tarbida ja nad ei kuulu minu maailma. Olgu nad siis seaduslikud või mitte. On tõsi, et aeg-ajalt pean ma karistusi, mida lajatatakse narkootikumide eest, liiga karmideks. On aga ka tõsi, et ma olen oma silmaga näinud, kuhu narko tarbimine viib. Ilusasse kohta ei vii. Kui mul kästaks karistusseadustik vastavalt oma maitsele ümber teha, siis ei oskaks ma narkootikumide kohta sinna midagi kirjutada. Lihtsalt ei oskaks ja kõik. Liiga keeruline teema.
Surrogaatluse kohta oskaksin aga küll. Rahatrahv asenduks kohe rahatrahvi ja vangistusega. Surrogaatlus on minu meelest jälk orjus, naise ja lapse objektiks muutmine ning Jumalale näkku sülitamine. Eesti Vabariigis on asendusemadus kuritegu. Välkuvi silmi käsin ma kuritegevuse kiitmine lõpetada.
Piret Kivi
11.08.2020 Anno Domini