Piret Kivi: mina, Voltaire, Kant ja Euroopa Liidu vihakõneseadus

Arvamus,
Ega Voltaire`ilgi tänapäeval kerge pole – sel suvel valati tema kuju Pariisis punase värviga üle. Pilt on illustratiivne.

“Kolbakratsijate tsunftil olevat üks väga tore test. Patsiendi suunas heidetakse tohutul kiirusel sõnu ning – siuh-säuh – ilma mõtlemata peab ütlema esimese sõna, mis meelde tuleb. Tulemuste alusel saab siis asuda kokku klopsima otsuseid ja diagnoose. Toon lihtsa näite.

Arst: Kass.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kassiomanik: Miisu.

Korralik inimene: Pai.

Hoolitsev inimene: Piim.

Talupidaja: Hiir.

Igav inimene: Loom.

Haritud igav inimene: Imetaja.

Halb inimene: Rusikahoop.

Sadistist pereplaneerija: Merekool.

Halb inimene, kellel ei ole lihaseid: Mürk.

Arstiga koostööst keelduv naljahammas: Nipitiri.

Politoloog: Deng Xiaoping.

Arst: Ma palusin ÜHTE sõna!

Politoloog: Ansip.

Vähemalt midagi sellist mulle tundub. Kui ma panin väga mööda, siis andestage mulle. Ma ei ole arst. Ka puudub mul õigete vastustega abimaterjal. Tulistan puusalt. Mitte kasse. Vastaksin võib-olla: „Koer.“ Kass ja koer on mõlemad prostad pudulojused. Nad kuuluvad kokku nagu sukk ja saabas.

Raskustest ja karidest hoolimata vallandavad mul teatud sõnad teatud teisi sõnu. Oletame, et keegi kraaksatab: „Liberaal!“ Ma pean vastama siuh-säuh. Vastangi. Minu vastus on Voltaire.

Arouet Le Jeune (maakeeli Arouet Noor) kirjutas oma nime üles lühemalt. Temast sai Arouet LJ. Siis tegi ta oma nimest anagrammi ning tulemuseks tuli Voltaire. Anagramm on hea, sest on oma olemuselt ajalooline õppematerjal. Ta näitab, et ladina keeles U=V ja J=I. Voltaire on minu siuh-säuh mõistuses liberaal par excellence (pikemalt asja üle arutledes leiab vast paremaid kandidaate?) oma kuulsa arvamuse pärast (mida tal mõningatel andmetel ei olnud, aga mille korjas üles ja tõi meieni Evelyn Beatrice Hall). Selle arvamuse kohaselt ei ole Voltaire nõus oma kaasvestleja sõnadega, ta isegi jälestab neid, kuid soovib surmani kaitsta oma kaasvestleja õigust vabalt arvamust avaldada. Ka Voltaire’i jaoks ebameeldivaid ja vastikuid arvamusi. Sellises veendumuses peitubki ehtsa liberaali essents. Tema põhiolemus.

Voltaire saabus mulle külla. Ta oli sama elegantselt riides nagu oma eestikeelse Vikipeedia artikli pildil (vaadatud 18.12.2020). Tema kuue- ja vestinööbid sünnitasid mulle suunurka ilanõre ning tema lumivalge kaelaside tekitas mulle värinaid, millest ma ei ole toibunud siiani. Oma ilmsest erutusest hoolimata ei raisanud ma aga aega, vaid viisin oma kõrge külalise kohe kurssi Euroopa Liidu vihakõne seadusega. Sellega, mis on nüüd Eestis millegipärast vaenukõne seadus, mis omakorda peaks vihjama, et tulevikus mõistetakse meid kuni kolmeks aastaks trellide taha raevuröögatuste, kurjusekriisete ja laimulõugamise eest.

Eesti veri ei värise ja sünonüüm ei kärise. Viha on muide vanas eesti keeles hoopistükkis mürk. Tähendus on siiani ilusasti säilinud liitsõnas „küüneviha“. Lööte leinava küüne mädapunni sisse ja mis juhtub hiljem? Veel mädasem punn. Kui veab. Mürgi sünonüüm on kihvt. Kihvt on ka lahe. Kuul uuemas maakeeles. Jah, vihakõne kodu on kahtlemata kuul. Mitte änksa, vaid kuu peal. Keel ei valeta.

Voltaire sattus minu jutustamise peale šokiseisundisse. Vast nagu iga armastav vaarisa, kelle lapselapselapsed on võtnud üle tema pärandi ning siis selle halastamatult hävitanud. Kõigepealt nägin, kuidas parukast pudenes põrandale puuder. Siis varises vaibale puudrita parukaroots. Kõige lõpuks minestas härra Arouet ise. Püüdsin ta hapra intellektuaaliihu vapralt oma käte vahele ning lohistasin ta diivanile, üritades mitte rebestada tema kallist kangast kuube. Sest milline peen pintsak! Kunstiteos, mille kahjustamine peaks olema surmapatt!

Diivanil lõdvendasin ma oma teadvuseta külalise udupehmet kaelasidet ning hõõrusin ta meelekohti lõhnaveega. Vaikselt hakkaski liberaalide jumalus toibuma. Võib-olla tõusis ta palgeile puna. Võib-olla oli see aga meelepete ehk lihtsalt ruuž. Ei anna pead. Aga kellegi peast rääkides…

Ma tean, mida te tahate küsida. Te tahate teada, mis värvi olid Voltaire’i ehtsad juuksed. Vaadake, enne verist revolutsiooni, mis jauras midagi meie presidendi kombel muuhulgas võrdsusest ja milleni härra Arouet õnneks ei elanud, oli moes nn uppuv parukas. Elegantsemalt istusid need parukad, millel ei olnud midagi all segamas. Sellest tulebki suuresti meie poisipeade ja lühikeste juuste mood. Pärast revolutsiooni võitu ei kärutatud aadlikke giljotiini veerele kohe. Hukkamisele eelnes vangistus ja kohtuteater. Kohtuveskid jahvatasid ja aadlikele kasvasid pähe juuksed. Mitte küll väga pikad juuksed, sest nad ei olnud kohtu all Eesti Vabariigis, kus jõuab enne lõplikku lahendit pähe kasvada terve kuusik.

Aristokraadid olid ilusad ja õilsate näojoontega inimesed. Ka lühikeste juustega olid nad giljotiini veerel kaunid. Ka need olid kaunid, kellel olid olnud oma juuksed ning kelle juukseid oli enne hukkamist lühemaks lõigatud. Giljotiinisoeng läks moodi ning soengut hakati rahvasuus kutsuma „à la victime“ ehk ohvri moodi. Mind isiklikult hämmastab väga, et paljud tänapäeva inimesed käivad ringi nagu teel giljotiinitera alla. Ainukesed õiged soengud ühe vaba inimese jaoks oleksid ju pikad juuksed või kiilaspea! Voltaire nõustub minuga.

Maailmas, kus on liiga palju seadusi ja liiga palju segadust, on olemas üks Voltaire’i kaasaegne, kes elas meile lähemal. Immanuel Kant otse Königsbergist. Mina olen aastaid kasutanud Kanti õpetussõnu, et aru saada, kas midagi tohib teha või mitte. Õpetus on väga lihtne. On olemas mingi tegu. Te ei tea, kas see tegu on hea või halb, aga tahate kohutaval kombel seda teada, sest esiteks olete te uudishimulik ja teiseks ei taha te kogemata kurjaks muutuda.

Peate endalt küsima: „Kas oleks aktsepteeritav, kui selle teo võiksid toime panna kõik inimesed?“ Kui vastus on jah, siis on tegu hea. Seda arvesse võttes, ei saa te varastada, sest kui kõik hakkaksid varastama, siis kukuks maailmakord kokku. Kuid te saate teha mitmeid muid asju, mis pole võib-olla kõigi seadustega kooskõlas.

Kant ulatab mulle oma abikäe, mina haaran sellest kinni nagu ainsast õlekõrrest, mis on veel jäänud, ning küsin: „Kas kõik võiksid solvata ning olla muidu ärritunud ja vihased? Nii üksikisikute kui ka gruppide vastu?“ Vastus on jah. Loomulikult ei soovi ma olla nende läheduses, kes mind solvavad, aga neil on õigus mind solvata. Neil on õigus ka solvata religioone, inimrasse, rahvusi, eluviise, sotsiaalseid gruppe jms.

„Rätipeast veganhomo! Mahelatte lürpur! Poriste kirsadega tiblunn! Aahvrika aff! Kobige kõik Moskva rongi peale ja seejärel ahju!“ kõlab karmilt (ja muhedalt!), aga peab olema lubatud. Mina olen vestelnud inimestega, kes soovisid kõik eestlased maa pealt ära hävitada. Ma näen natuke liiga tihti inimesi, kes elavad Eestis, aga näitavad oma käitumisega, et nad põlgavad eesti keelt. Mõned neist eesti keele vihkajaist on Eesti Vabariigi kodanikud! Miks? Kas ma pooldan säherduse inimrämpsu kohtu ette lohistamist ja vangistamist? Ei poolda. Ma ei poolda ka nendega suhtlemist. Pooldan nende saatmist riiki, kus ei ole eestlasi. Seal oleksid nad õnnelikud. Soovi korral peab mulle jääma võimalus kutsuda selliseid olevusi jälgiks olluseks ning isegi vulgaarselt ropendada.

Siinkohal meenub mulle üks pohmellis ja orjameelne eesti mees. Ta astus hommikul kohvikusse ja tervitas alljärgnevalt: „Türa, fakk, bljätt!“ Mõtlesin: „Kas suurkeeltest laenatud sõnad olid nüüd ilmtingimata vajalikud? Äkki oleks Eestimaal piisanud esimesest sõnast. Algab vähemalt t-tähega nagu tere.“ Tunnistan, et oleksin pidanud kodanikule tutvustama Eesti Vabariigi põhiseaduse pügalat nummer kuus ja vähendama nõnda tema instinktiivset allumist imperialismile, aga… aga… ta oli pohmellis ning võib-olla natuke agressiivne. Agressiivsete isikutega ei ole väga mõtet suhelda. Tulevad teised veel kätega kallale või midagist.

Solvamine ei ole üldsegi nii kergelt määratletav asi. Seda kelmikat fakti kasutatakse isegi moodsamates võõrkeeleõpikutes. Mina pidin oma õpilastega arutama teksti, kus vestlesid kolm inimest. Üks inimene solvas teist. inimest. Õpilased pidid solvaja identifitseerima. Neil oli sellega tohutuid raskusi või nad ei saanudki sellega hakkama. Eestlased ei suuda sageli näha solvanguid lühilausetes või vaikimises (paljud eestlased ongi loomupäraselt napisõnalised), vestluskaaslase nime mittekasutamises (see pole eesti keeles kohustuslik), ülemäärases viisakuses jms. Olen pidanud lohutama välismaalasi, kes on väga kurvad, sest nende eestlasest elukaaslane ei avalda neile kolm korda päevas armastust. Ma ei tee siinkohal üldse nalja. Olen siis üritanud seletada, et ingliskeelne „I love you!“ ja eestikeelne „Ma armastan sind!“ ei ole täissünonüümid. Loodan väga, et inf jõudis kohale ning armunud võõramaalaste äng haihtus.

Kuid isegi sama kultuuri piires solvuvad inimesed erinevalt. Eestis on mehi, kes saadavad üksteist väga roppudesse kohtadesse, siis peksavad oma vestluskaaslasi, aga järgmisel päeval joovad samad isikud koos rõõmsalt viina. Millegipärast ei ole nad üldse solvunud! Või kui on, siis võib-olla hästi natuke Rimi kassiiri peale, kes ei luba neil rohkem viina osta.

Eestis on aga ka inimesi, keda kutsutakse mongoliks (mis tundus mulle alguses ausalt öeldes pigem nagu kompliment, sest minu vaenlase vaenlane… ja kes ei tahaks siis olla võimas ja vägev nagu Batu-khaan? Kes ei tahaks vastutada Siiditee turvalisuse eest? https://uueduudised.ee/arvamus/piret-kivi-negatiivne-tagasiside-tartu-ulikooli-mongolitele/ vaadatud 18.12.2020) ning sellele järgneb õudne hala meedias ja kohtukutse. Viin või kumõss millegipärast ei järgne. Isegi kefiir või jogurt ei järgne. On ju ilmne, et me näeme siin seinast seina reaktsioone. Sama kultuuriruumi piires!

Seega jääme Voltaire, Kant ja mina (jah, mõnda võib minu paigutamine sellesse ritta hingepõhjani solvata, ausalt öeldes solvab see hingepõhjani ka mind ennast) arvamusele, et vihakõne seadus üle Eesti Vabariigi lävepaku astuda ei tohi. Ei ole üldse tore ja liberaalne.

Teen ka ettepaneku edaspidi mitte kasutada sõna „liberaal“ inimeste kirjeldamiseks, kes oma veendumustelt liberaalid ei ole. Oravate kutsumine liberaalideks on liberaalide mõnitamine ja asjatu sõnatähenduse muutmine. Õnneks lubavad liberaalid ennast mõnitada, lihtsalt keelduvad oravatega suhtlemast. Ükski orav enam onu Voltaire’i käest timpu ja korinte ei saa. Paha orav! Kõtt kopitanud puulehti sööma! See oli muide solvang. Praegune seadusandlus võimaldab veel mul oravate kogukonda solvata. Kärnased ja pulstunud olendid! Batsillusi ja viirusi levitavad vetsuvombatid! Sumadan, lennujaam, Brüssel!

Pean nüüd minema ja otsima kuskilt Voltaire’ile parukapuudrit. Kust seda anno 2020 saab? Voltaire teatas mulle juba, et ilma puuderdamata parukata ta koju ei lähe. Polevat tema kandis viks ja viisakas. Mis ta jääbki minu juurde elama või? Vähemalt saan varsti teada ta juuste värvi. Kah ajalooline pisiseik.

Juuksed näitavad paljutki. Mulle meeldib rääkida möödunud aegadest. Näiteks Francost. Franco ja mina oleme samal ajal meie koduplaneedi õhku hinganud. Tema kõndis ringi vaba mehe ja valitsejana. Mina roomasin põrandal vanemate valvsa pilgu all. Kui ei roomanud, siis uurisin maailma trellide tagant. Värviliste ja puidust trellide tagant! Siis suri Franco ära ja mina õppisin kõndima ning sain ka puidust trellide tagant varsti vabaks. Aga fakt on see, et Franco ja mina oleme mõnda aega koos elus olnud.

Volksatasin Barcelonas sisse vanaaegse juuksuritöökoja uksest. Minuga tegeles maitsekas vanadaam kääride ja kammiga. Kasutasin võimalust lõugu lõksutada, sest ilma rahata ajalootund ei jookse kunagi mööda külgi maha. Vanadaam teatas mulle, et Franco oli väga hea mees. Küsisin, miks ta nõnda arvab. Sain ka vastuse. Franco olevat kõik kurjad, pahad ja muidu kahtlased isikud avalikust ruumist halastamatult eemaldanud. Tänavatel olevat ringi liikunud ainult meeldiv, hea ja korralik rahvas.

Juuksuridaami maailmapilt tundus ahvatlev. Mõelda vaid, igasugused kahtlased joodikud, narkarid ja muidu räpakollid saab vangi panna. Ongi elu nagu lill! Või äkki ei ole? Kus on täpne piir kahtlase ja mittekahtlase vahel? Kas normaalses ühiskonnas peaks olema mingi koht ka sellele, mida võidakse pidada kahtlaseks, solvavaks, vastikuks? Jah. Jah. Jah.

Minu lühikese tartlasepõlve ajal olevat siin toimunud vähemalt kolm doktorikraadiga seksuaalkuritegu. Vähemalt nõnda meile meie peavool väitis. Kõigepealt oli suure grandiga nimekas teadlane, kes sai, eeldatavalt oma suure grandi tõttu, ülikooli käest mokaotsast noomituse. Siis oli ülikooli raamatukogu direktor, kellel polnud suurt granti ja kes lohistati otseteed kohtusse. Seal piinati teda mõnuga, aga mõisteti lõpuks õigeks (!!!). Ning lõpuks toimetas siin ka üks välisõppejõud, keda küll põgusalt meedias käsitleti, kes siis aga salapärasel kombel kuskile ära kadus.

Ma tunnistan, et ma olin alguses üpriski kohkunud. Mis siin toimub? Appi! Siis aga vaatasin faktidele silma. Mina ei olnud kuskil juures ega hoidnud kellegi kätt, jalga või muud kehaosa. Adusin aga, et need „kurjamid“ ei peagi ju õhtumaises süsteemis kellelegi tõestama, et nad on ilmsüüta lambukesed. Riik peab tõestama, et nad on süüdi ja kui ei suuda, siis pole midagi parata. Nende faktide alusel, mis mul on, olen veendunud, et tegemist on amoraalsete ja kahtlaste meestega. Minu ja Voltaire’i maailmas amoraalsed ja kahtlased mehed kohtu ette astuma ei pea. Seda peavad nad mõnikord tegema juuksuridaami ja Franco maailmas. Kuigi sellises maailmas saab sageli ka ilma kohtuta. Politseinikud viskavad sind kongi ja unustavad su sinna aastateks. Lõbus.

Tangi dünastia ajal pidid kohtu ette astujad tõestama, et nad ei ole süüdi. Kuid siis mõistis kohut ka legendaarne kohtunik Di. Tema (vähemalt Robert van Guliku versioonis) neid doktorikraadiga mehi süüdi mõistnud ei oleks. Jah, ta oleks rõhunud moraalile, esivanematele ja teistele konfutsianistlikele väärtustele. Noomiv näpuviibutus oleks olnud igati omal kohal, aga süüdimõistvat otsust tulnud ei oleks. Kui endine raamatukogu direktor kinni krabati, siis kirjutati sellest ka ülikooli kodulehel. Nüüd on ta õige mees, aga ülikooli koduleht vaikib. Kas see on eetiline ja moraalne? Juuksuridaam ja Franco muhelevad. Mina ja Voltaire katkume juukseid ja parukarootsu.

Meite käbikunnid meenutavadki mulle minu juuksurit. Jah, ma laseksin nad on oma juukseid purema. Ühiskonda purema ei laseks. Purelegu omavahel. Voltaire mainis diivanilt, et tema laseks ka oravad oma juuste kallale, liberaal nagu ta on. Sähvasin vahele: „Mu härra, teil ei ole veel juukseid!“ Voltaire solvus mu peale, aga kohtusse ta mind otse loomulikult ei kaeba, sest ta on valmis surema minu õiguse eest talle öelda, et ta on oma paruka all kiilakas nagu jaanalinnumuna. Härral on pruunid silmad. Viskan õhku hulljulge hüpoteesi, et talle kasvavad pähe tumedad juuksed. Aeg näitab.

Piret Kivi

19.12.2020 Anno Domini

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused