23.09.2020
Mongol naeratab ega tea midagi tartu Ülikooli negatiivsest tagasisidest. Pilt on illustratiivne.
Eesti Vabariik on sisenenud maailma, mida on aina raskem ja raskem kommenteerida, aga üritama peab. Kuni hetkeni, mil kõikide sõnade tähendus on tundmatuseni moondunud ning mul tuleb Uute Uudiste rahvale saata oma viimane meil, kus on manuses tühi fail. Siis jõllitame koos valget seina, sest sõnad enam midagi edasi ei anna. Veel pole aga asjad nii kaugel.
Mõnda aega tagasi jäi mulle silma noor ajakirjanik, kes otsustas ajal, mil ta oli veel Tartu Ülikooli ajakirjandustudeng, anda õppejõule anonüümset tagasisidet. Kusjuures on täiesti võimalik, et ta isegi ei otsustanud seda teha, sest teatav arv anonüümselt tagasisidestatud ankeete on Tartu Ülikoolis kohustuslikud. Muidu järgmise semestri ainetele registreeruda ei saa. Vähemalt neli ankeeti tuleb nui neljaks ära täita. Tahad või ei taha. Täidad.
Mõnikord tuleb seda teha liiga vara, sest võib olla soov registreeruda mõnele ülipopulaarsele kursusele. Siis tuleb osaliselt valetada, sest pole ju veel piisavalt infot, et kõigele ausalt vastata saaks. Klikk, klikk, klikk, mida iganes, klikk, klikk, kõik on väga hästi, eksam, mida ma pole veel teinud, vaimustas mind tohutult ning õppejõud on toetav ja mõistev. Saabki 15. detsembri keskööl rootsi keele ja joonistamise kursusele koha. Ootenimekirja rahvas, närige muda! Kasutasin viimases lauses kunstilist kujundit. Kui te mind ei usu, siis proovige muda närida.
Valimised on Eesti Vabariigis anonüümsed. See tähendab, et on valijaid, kes lähevad küll valima, aga kirjutavad ja joonistavad midagi oma valimissedelile. Tihti on tegemist mõne krehvtisema sõna või vulgaarsemat laadi joonistusega, sest inimesed pettuvad ikka poliitikas ja poliitikutes. Kõigil ei ole jõudu ega tahtmist, et vormistada oma appikarjeid nii nagu seda teen mina. Ehk siis arvutisse sõnu toksides. Olen siiani suure rõõmuga täheldanud, et riik ebaviisakaid valijaid ei kiusa. Ropendagu terviseks ja elagu demokraatia! Nende kiirkritseldused kogutakse kokku ning valimisuudise all avatakse moodsa kunsti galerii. Lõbus ikka.
Kui noor ajakirjanik sai kutse ilmuda kolme kohtuleopardi koopasse, ehmatasin end hetkeks paigale ning siis sööstsin nagu välk arvuti manu. Vaadake, ka mina olen Tartu Ülikooli tudeng ning kuna ma olen selgelt liiga naiivne, siis oli mul anonüümset tagasisidet kirjutades alati puhas ja kuiv tunne. Siis selgus aga midagi muud. Muide, mul on olnud au viibida kahe hirmunud tudengi kõrval, kes ütlesid minu kuuldes ühele õppejõule, et nad tahaksid anda ühele teisele õppejõule negatiivset tagasisidet, aga ei julge, sest nad kardavad Tartu Ülikooli sanktsioone. Õppejõud rahustas tudengid maha ja ütles neile, et tagasiside on täiesti anonüümne ning seda võib anda julgesti. Edasised kommentaarid ei ole vast vajalikud.
Praegu ma enam tagasisidet ei anna. Täidan ära kohustusliku arvu ankeete ning lisan sinna lingi ERR-i uudisega. Minu uus tagasiside näeb välja nii: „See ei ole tagasiside. Pean neli ainet läbi klikkima. Muidu ei saa ainetele registreeruda.
Vanasti andsin ma enamasti küll positiivset tagasisidet. Peamiselt seetõttu, et ma tahtsin, et oma ainet hästi oskavad õppejõud saaksid kuskilt kõrgemalt vähem malka ja rohkem palka. Ei ole ju saladus, et Eesti Vabariigis ei ole ülikooli õppejõudude olukord alati kõige kiiduväärsem ning soovisin omalt poolt natuke nende elu paremaks teha.
Ma ei saa väga oma tagasisidet siin avaldada, sest puutun õppejõududega siiani kokku. Mõned aastad tagasi käisin aga Raadi kalmistul õppimas ainet nimega Linnuvaatluse välipraktikum. Kuna ma nende inimestega enam kokku ei puutu, siis võin siia kopeerida oma anonüümsed sõnad: „Ärge üldse kartke seda õppeainet võtta, kui te olete humanitaar. Saab ilusasti hakkama. Minul on äärmiselt hea meel, et kui hommikuti rasvatihane mu akna taga röökima hakkab, siis nüüd ma tean, kes see on. Enne ei teadnud. Tunnid on enamasti surnuaial, aga käisime ka mõisapargis ööbikut kuulamas. Surnuaiast jäid meelde veel plekist kabelikatuse peal trummeldav heavy metal rähn, rohevindi rüüüi, punarinna pärlendav laul, musträsta nukker laul jne. Metsvindi tunnen edaspidi ka ära. Lindude keel on huvitav ja väärib õppimist. Kasutage võimalust seda siis teha! Õppejõud on väga toredad. Suur aitäh!“
Otse loomulikult andsin mõnikord ka negatiivset tagasisidet. Noore ajakirjaniku kafkalik kohtuasi panigi mind paanikas arvuti juurde tormama, et paar asja kiiruga üle kontrollida. Ei või ju iial ette teada, millal järgmine õppejõud okasroosikeseunest virgub ja kohtuleopardid tudengile kallale ässitab. Arvan, et minu negatiivne tagasiside oli igati õigustatud, kuid kui ma seda andsin, siis tahtsin ma, et see oleks ka õiglane. Seega ei andnud ma negatiivset tagasisidet kiiruga. Kui positiivset teksti kirjutasin enamasti ankeeti otse (Linnuvaatluse aine tagaside ankeedi täitsin näiteks kiiruga moblat kraapides), siis negatiivsete hinnangute jaoks olid mul spetsiaalsed tekstifailid. Kirjutasin oma nägemuse toimunust ning jätsin seejärel teksti tõmbama.
Kui ma olin ca nädal aega hiljem sama arvamuse juures, siis läks tekst avalikuks. Tihti silusin küll ka siis mõningaid asju diplomaatilisemaks. Samas ei tea kunagi, mis võib solvata. Just seetõttu ei saagi mitte üheski inimlikus riigis olla olemas sellist absurdsust nagu vihakõne. Vihakõne ei ole olemas. Punkt. On olemas sõnavabadus, mis ei pruugi olla alati kõige viisakam. Peaksime muidugi üritama kõndida pimedas tunnelis valguse suunas, aga mis siis saab, kui see valgus on tegelikult meie poole tuhiseva rongi esituli? Mõned meist kaotavad närvid. Pole meie asi neid vihakõnelejateks tembeldada. Lihtsalt ärge suhelge inimestega, kes teie sisemaailmaga ei haaku.
Mõned valgustunud eksperdid väidavad, et vihakõne ei olegi olemas. Olemas olevat aga vaenukõne, sest seda ei esitata vihases olekus, vaid tegemist olevat külma ja kalkuleeritud vaimse vägivalla aktiga. Sain aru, et külmad ja kalkuleeritud nähtused on olemas. Kuumad ja kalkuleerimata siis vist ei ole? Misasja? Siinkohal oleks vist sobilik vastata tulivihaselt, sest see peaks olema vaenukõne ekspertide seas lubatud, ja röögatada: „Käige õige…“ Lisan, et iga eestlane oskab uusi liitsõnu moodustada. Isegi megalibaliitsõnu. Palun mind raevukõnes mitte süüdistada!
Praegune juhtum tiirleb sõna mongol ümber. „Minu vaenlase vaenlane on minu sõber“ on alati olnud inimkonda juhtiv mõtteviis. Mulle mongolid meeldivad, sest nad olid halastamatud sõdalased ja võidukad venelaste vastu. Mäletan, et mongoleid kirjeldati vene ajal halvasti. Koolis öeldi, et nad olid jõhkrad, räpased, rumalad ja tarbisid pealekauba kahtlast kraadidega kefiiri nimega kumõss. Vend Willielmus de Rubruquis’el olid vist mongolite man kõrvad pesemata, sest tema kroonikas on kumõssi ladinakeelne nimi cosmos. Peatükis number 6 „Quomodo faciunt Cosmos“ (Mil viisil nad teevad kosmost) räägib ta sellest joogist lähemalt.
Kui kroonikaid uurida ning kasvõi Siiditee fenomeni üle mõtiskleda (sest vead sa jah hinnalist kaupa eiteakus pärapõrgus ilma mongolite kaitseta, kurjad teeröövlid ilmuvad ju kohe kohale!), siis on näha, et rahuajal olid mongolid väga kenad inimesed. Nad ei olnud kindlasti sellised paadialused prükkarid nagu on kujutatud V. Jani raamatu „Batu-khaan“ (Seiklusjutte maalt ja merelt) kaanel. Neil oli usuvabadus, mis tähendas, et paljud mongolid olid kristlased (täpsemalt nestoriaanid). Vend Willielmuse suur ülemus oli ju Püha Louis isiklikult ehk Ludovicus Dei gratia Rex Francorum (Ludovicus Jumala armust/armu läbi frankide kuningas). Kuningas saatis auväärse munga mongolite manu, et otsida nendega ühisosa moslemite vastu.
Isegi Samuel Taylor Coleridge suutis oma masendava mongoliprobleemiga ilma kohtu abita hakkama saada. Nimelt võttis Coleridge sisse annuse oopiumi (tol ajal oopium vist kohturahvast tagajalgadele ei ajanud?) ning läks magama. Ta nägi värsivormis (!) unenägu kuulsast mongolist. Hommikul oli värsivormis nägemus tal ilusasti peas tallel ning Coleridge otsustas selle ka nagu kord ja kohus üles märkida. Siis saabus aga külaline. Suurem osa nägemusest haihtus. Coleridge sai vaimse trauma ning ei toibunud traumast ligi kaks aastakümmet. Talle tõttas aga appi Byron, kes oli ka luuletaja. Byron arvas, et parem fragment kui üldse mitte midagi. Nõnda see fragment mongoli kohta meieni jõudiski. Keda huvitab, guugeldab „Kubla Khan: or, A Vision in a Dream: A Fragment” (Hubilai-khaan: või nägemus unenäos: fragment). Muide, Hubilai oli ka see Hiina keiser, keda külastas Marco Polo.
Mongoliks kutsumine oleks minu jaoks meelitav, sest ma kujutaksin kohe ette, et ma olen Sorkhatani (levinud on ka kirjaviisid: Sorghaghtani, Sorkaktani, Sorkhokhtani, Sorkhogtani, Siyurkuktiti) siidihõlstis. Sorkhatani oli Tšingis-khaani noorima poja Tolui abikaasa. Tegemist oli väga võimeka naisterahvaga, kes kasvatas oma poegi maailmavallutajateks. Kasvatus oli edukas. Hubilai, kellest kirjutas Coleridge, oli tema poeg. Samuti oli Sorkhatani poeg Bagdadi vallutaja Hülegü. Trigonomeetria isa al-Tusi elas tol ajal assassiinide legendaarses Alamuti mägilossis ning tegi pärast vallutust Hülegü vägedega koostööd. Teadlasi läheb ikka vaja.
Sorkhatani suur sõber oli Batu-khaan. Batu oli ametlikult Tšingis-khaani vanima poja poeg, kuid Tšingis-khaani naine oli langenud nooruses inimröövi ja vägistamise ohvriks. Tšingis vabastas küll oma naise kurjamite küüsist, kuid üheksa kuud hiljem sünnitas naine lapse. Seega on kahjuks tõenäoline, et Batu ei olnud Tšingise veresugulane. Sellest rääkimine oli 13. sajandil väga suur tabu, kuid seda fakti kahtlemata teati. Ka Batu teadis seda ning astus sammukese tagasi. Talle piisas venelastest. Sorkhatani võttis Batu oma kaitsva tiiva alla. Vahepeal üritas üks teine sugulane Batut peole kutsuda, kus oli plaanis Batu ära tappa. Tädi Sorkhatani sai sellest kurjast kavatsusest teada ja hoiatas Batut. Batu läks peole koos sõjaväega. Sõjaväe juuresolekul ei juletud Batut mõrvata ning pidu toimus tavapäraselt.
Olen veendunud, et Batu ja Sorkhatani ei suhelnud alati telgiriide varjus. Nad olid ju ehtsad mongolid ehk juba sünnist saati hoostega sinasõbrad! Mõnikord käidi kindlasti koos ratsutamas. Sorkhatanil olid jalas püksid. Miks ma selle tähtsa ajaloolise fakti ära mainin? Sest tädi Sorkhatani püksid on iga eesti naisterahva püksid. Seletan lähemalt. Mongolid tegid sõjalist koostööd turgi hõimudega. Isegi minu koolis räägiti mitte ainult mongolitest, vaid mongoli-tatari ikkest! Koostöö tähendas kultuurilisi mõjutusi. Mongolitaride püksid olevat olnud üks nendest mõjutustest.
Euroopa riigid saatsid Osmani Impeeriumisse oma suursaadikuid. Meie George von Browne’i päästsid türklaste orjusest markii de Villeneuve’i ehk Prantsusmaa suursaadiku läbirääkimisoskused. Suursaadikute naistele meeldis külastada sultani haaremit ning seal aega veeta. Neile jäid silma haareminaiste püksid. Tegemist oli mugava riietusesemega, mille võtsid suursaadikute naised seetõttu kodustes oludes tarvitusele. Nii need naiste püksid Euroopas pisitasa levima hakkasidki. Kui solvunu, kes on naine, ilmub kohtusse pükstes, siis on see juba puhtalt ajalooliselt väga naljakas. Mongol ta olla ei taha, aga tädi Sorkhatani püksid kõlbavad jalga küll? Arusaamatu.
Noored on mulle öelnud, et sõna mongol tähendus on Eesti Vabariigis juba muutunud – enam ei lähe valge seina põrnitsemiseni kaua – ning noor ajakirjanik kasutas tegelikult mitte eesti keelt, vaid toortõlget inglise keelest. Uuseestikeelne mongol ei viitavat enam sugugi tädi Sorkhatanile ja tema rahvuskaaslastele, vaid tähendavat Downi sündroomiga isikut. Seda sõna kasutatavat ka kaitseväes tähenduses idioot, rumal, loll, taandarenenud jne. Olgu siis nii.
On olemas seltskondi, kus on kombeks kasutada karme väljendeid. Sellistes seltskondades võib näiteks ropult vanduda, soovitada teistel ennast põlema panna vms. Hetk hiljem ollakse parimad sõbrad. Minu elu lemmikräiguse etendas mulle kunagi üks hispaanlane, kes keeras nähtamatut ratast ja tegi kriuksuvat häält. Kas te saite räigusest aru? Ma seletan. See pantomiim tähendas garrotti, vana head hispaania kägistusrauda. Väga julm värk? Ei olnud. Meil oligi kombeks teha karme nalju. Uskuge mind, tal ei olnud plaanis mind päriselt garrotile saata. Ma olen siin. Elus ja terve.
Inimene, kes siirdub karmima väljendusviisiga maailmast leebema kõnepruugiga maailma, nt noore ajakirjaniku puhul armeest tagasi tsiviilelanike sekka, võib inertsist teha kergeid lapsusi. On selge, et noore ajakirjaniku jaoks oli mongol lihtsalt viis väita, et õppejõud on tema arvates rumal. Kindlasti kasutas ta sama sõna ka oma parimaid kamraade kirjeldades, niisama lõõpides ning tõenäoliselt isegi iseenda kohta. Või kasutasid seda teised ja tema ei pannud pahaks. Lisaks ilmus mulle pähe huvitav küsimus: „Kas tudengi arvates võib õppejõud olla rumal?“ Loodan, et vastus on jaatav, sest õigusriigis ei saa ta mitte kuidagi olla eitav. Meil ei ole mitte mingit kohustust jumaldada kõiki õppejõude ning nende ees roomata. Meil on õigus näha tegelikkust. Õppejõudude loomaaed on suur ja lai.
Kõigele vaatamata tundub mulle kummaline, et solvunu, kes on minu teada eestlane ja kogenud nõukogude okupatsiooni, ei tunnetanud oma hinges üldse minu vaenlase vaenlane on… printsiipi ning mõtles hoopistükkis nagu 21. sajandi kaerahelves. Miks? Kordan üle, mind oleks mongoliks kutsumine alguses kõrvust tõstnud. Alles kellegi seletused keelemuutuse kohta oleksid mu pilvedest alla toonud. Kuid ka sellisel juhul poleks ma nii tühise asja pärast tahtnud kellegi kohtusse lohistamist. Soovin noorele ajakirjanikule sürreaalses olukorras jõudu ja vastupidavust! Kui tal läheb meel kurvaks ja elu tundub ebaõiglane, siis tänagu Tšingis-khaani kummitust, et teda ei lavastatud seksuaalkurjategijaks. Sest ka sellised ülikarmid mängud on Tartus aktsepteeritavad.
Meenutan, et lähiminevikus on Tartu Ülikool koos meedia abikäega kinkinud meile lausa kolm (!) kõrgelt haritud seksuaalkurjategijat. Kui selline asi ehmatas mind kui võhikut alguses päris tublisti, sest saja tuhande elanikuni me Tartus millegipärast ei jõua, aga doktorikraadiga seksuaalkurjategijaid vupsab siin kõikjalt välja, siis praegu olen veendunud, et mitte ükski neist isikutest ei ole tegelikult süüdi. Mis on tulemus? Sõna seksuaalkurjategija ajab mind lihtsalt naerma. Aga alati ei peaks, sest olemas on ka ehtsad seksuaalkuriteod, mis eriti naljakad ei ole. Meediakajastusi igasuguste ahistamiste ja vägistamiste kohta ei usu ma enam üldse või usun ainult siis, kui see kajastus on dokumentaalfilm, kus mälestustelõnga ketravad Ted Bundy ja Jeffrey Dahmer.
Mul on hinges väike lootus, et praegune hullus lõpeb ära ning me liigume normaalsesse tsooni. Seda saab mingite uuringute kohaselt, millele heitsin põgusa pilgu, teha ainult konservatiivide valitsemise all. Nimelt uuriti uusliberaalide ja konservatiivide käitumist sotsiaalmeedias. Uusliberaalid kipuvad kõikjal innukalt kitse panema, nõuavad neile ebameeldiva materjali kustutamist ja materjali postitaja karistamist. Kui uusliberaalil läheb õnneks, peab konservatiiv endale tuhka pähe raputama ja reeglitega nõustuma. Halvimal juhul ei saa ta enam mõnda aega postitada. Mõnikord olevat see keeld lausa eluaegne. Konservatiivide suhtumine on palju inimlikum. Me lihtsalt ei suhtle endale ebameeldiva rahvaga. Mõtlesin ise, millal teataksin kellestki kuhugi, et „kurjam“ ei saaks enam postitada. Ma ei tea. See peaks olema midagi väga räiget. Mulle piisab täiesti inimeste ignoreerimisest või blokeerimisest. Valgustunud uusliberaalidele sellest aga ei piisa. Nemad vajavad kohtuleopardide karvast abikäppa ja verd.
Eesti Vabariik, säilita mu usk õiglusesse ja ära karista inimesi, kes kutsuvad teisi tädi Sorkhataniks või tema rahvuskaaslasteks. Elagu Mongoolia! Elagu tädi Sorkhatani! Elagu kõik mu püksipaarid! Seda kuupäeval, mil Tallinn pidi alistuma neile, kes alistusid mongolitele. Minu vaenlase vaenlane…
22.09.2020 Anno Domini
Piret Kivi