Piret Kivi: tsensuuri kehtestav Õhtumaa on minetamas oma ülisuurt vaimset eelist „pahade riikide” ees

Rubriik Arvamus On
Eesti ja kogu “demokraatlik” Lääs vaikivad maha selle, et Kataloonia iseseisvusmeelsete meeleavalduste jõuga mahasurumine oli tõeline demokraatia häbiplekk, samas kui šotlasi lausa õhutatakse separatismile. (Foto: Scanpix)

“Mina olen õhtumaalane. Oma algses tähenduses on see lause ülev, sest selles sisaldub midagi vapustavalt kaunist. Selles sisaldub see, mida prantsuse keeles kutsutakse sõnaga nonchalance (elegantne hooletus, võluv ükskõiksus); õigus lonkida vabalt tänavatel, istuda kohvikutes ning saata valitsejaid ja muid ebameeldivaid isikuid julgelt ja kõva häälega nii ilusatesse kui ka vähem ilusatesse kohtadesse. Nii kõrgstiilis, aga soovi korral ka ropendades ja räusates nagu puskariuimas paadialune.

Ma ei pea vast hakkama kaardistama praegust olukorda. Olukorda, kus pluti-pluti tädikesed ja onukesed ning juba ka karmimad tegelased on asunud olukorda muutma ehk Õhtumaad halastamatult hävitama. Pluti-pluti rahvas teeb ninnu-nännu ja ütleb, et „meie siin niimoodi ei mõtle, kuri äärmuslane!”. Karmimad tegelased tahavad panna isikuid, keda nad kutsuvad „vihakõnelejateks” või „vaenukõnelejateks” või vahet polegi enam milleks, vangi.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Karmimad isikud on kusjuures meeldivamad, sest nad vist ei solvu ega ärritu, kui ma ütlen neile, et nad ei meeldi mulle. Pluti-pluti seltskond nõuab pärast vaimset vägivalda sõprust ja armastust. Dialoogi ka. „Dialoog” tähendab muidugi pluti-pluti rahva arvamuste täielikku omaksvõttu. Ehk siis tingimusteta kapitulatsiooni. Suur tänu, aga mina kurjusega dialoogi astuda ei soovi.

Lapsena mulle grammatika ei meeldinud. Praegu meeldib. Minu huvi keelte vastu on viinud mind ka õppima nende rahvuste keeli, keda meie ajakirjandus kutsub reeglina pahadeks ja kurjadeks. Hiina oleks vast hea näide. Tänu oma hiina keele õpingutele olen saanud vestelda väga paljude hiinlastega. See kogemus avardas mu maailmapilti natukene. Olen aga ka vestelnud paljude õhtumaalastega, kes on elanud aastaid Hiinas ning kes oskavad hiina keelt. See kogemus külvas juba aastaid tagasi mu hinge esimese kahtluseseemne. Sest vaadake, nende isikute nägemus Hiinast ei kattu meedia arvamusega Hiinast.

Küsimus, mis tekkis: keda pean uskuma? Kas seda, kes oskab hiina keelt ja elab Hiinas või seda, kellel puuduvad igasugused tõsiseltvõetavad teadmised ja kogemused ning kes tõlgib ja refereerib meile „valgustunud isikute” arvamusi? Sageli selliste „valgustunud isikute” arvamusi, kes peaksid mind paremäärmuslaseks, marurahvuslaseks või hulluks ning kes ei tunne selliseid arvamusi avaldades vähimatki häbi. Enamasti kipuvad nad kutsuma oma arvamusi faktideks. Minu meelest ilmneb selliste isikute „valgustatus” Õhtumaade poole sööstva rongi esituledes. See ei olnud fakt, pelgalt minu arvamus.

Otsustasin teatavate mööndustega uskuda õhtumaalasi, kes oskavad hiina keelt ja on elanud Hiinas. Miks mööndustega? Sest ma ei pea Hiinat õigusriigiks. Hiinas on mitmeid tõsiseid probleeme. Hiinas elavatele õhtumaalastele Hiina aga meeldib täiega, sest neid moositakse seal võimsalt. Tunnistan ausalt, et olen isegi mõelnud Hiinasse kolimise peale. Mind on senini hoidnud tagasi üks oluline moment: sõnavabadus, mis on Õhtumaade suur väärtus.

Nüüd tundub, et olukord on muutunud. Sõnavabadust tõmmatakse aina rohkem ja rohkem koomale. Kui ma vestlesin Hiinas elanud õhtumaalastega, siis esitasin neile ka ebamugavaid küsimusi. Näiteks just selle va sõnavabaduse kohta. Mäletan ühte vestlust inimesega, kes oli Hiinas inglise keele õpetaja. Küsisin: „Mis oleks siis juhtunud, kui sa oleksid hakanud rääkima keelatud asjadest, nt Tiibetist, Taevase Rahu väljaku sündmustest, Taiwanist jne?”

Minu vestluskaaslane kehitas õlgu ja ütles: „Hiinas reeglina seltskonnas poliitikast ei räägita. Kui aga oleksin neid teemasid eravestlustes puudutanud, siis mingeid probleeme sellest mulle tulnud ei oleks. Iseasi oleks muidugi olnud, kui oleksin neid teemasid käsitlenud koolis klassi ees. Siis oleks mind eeldatavalt riigist välja saadetud. Kuna ma tahtsin Hiinas elada, siis teadsin väga hästi, millest ma koolis rääkida ei tohi.”

Olen vestelnud ka teistes „pahades riikides” elanud või elavate inimestega. „Pahade riikide” probleem on internetitsensuur. Teatavatele lehtedele ligi ei saa. Ainult et… täpsemad vestlused viisid mind arusaamiseni, et suures osas on tegemist nn näo säilitamise operatsioonidega. „Pahad riigid” lubavad tegelikult keelatud lehtedel käia, kui nad saavad avalikkuse ees teeselda, et seal ei käida.

Internetitsensuur on saabunud ka Õhtumaale. Tundub, et siin näo päästmise operatsiooniga tegemist ei ole. Tsensuur on alati ehtne, sest nägu (kui filosoofiline termin, mitte kui larhv) pole siin oluline. Poliitikud kaotavad meil külma kõhuga nägu kolm korda päevas. Ajakirjanikel pole nägu juba ammu. Aga saavad hakkama teised.

Õhtumaid iseloomustas ja peab iseloomustama ka see, et siin ei saa olla poliitvange, sest sõnavabadus jne. Ometi on tekkinud Kataloonia olukord, mis on pehmelt öeldes kohutav. Minule põhjustab see väga suurt hingepiina, sest ma oskan katalaani keelt, olen aastaid Kataloonias elanud ning õpetan ka praegu teistele seda kaunist keelt. Reedeti, kui ma annan katalaani keele tunde, tõmbuvad mu silmad pärast tundi alati pisut märjaks.

Minu jaoks oli väga suur ehmatus ja šokk, kui nägin, kuidas Eesti Vabariigi valitsejad suhtusid Katalooniasse ja katalaanidesse. Olin nimelt naiivselt eeldanud, et säilitame solidaarsuse teiste põlisrahvustega. Eriti veel nii meeliülendavaga, mis sai oma praeguse lipu Karl Suure pojapojalt ning oma kirjakeele Raimundus Lulluselt (Ramon Llullilt). Eriti veel sellisega, mis annab siiani raha Athose mäe munkadele, et mungad saaksid oma kloostreid restaureerida (põhjus on kirjas Karl Ristikivi ajaloolises romaanis „Surma ratsanikud”).

Kui nägin, kuidas meie valitsejad suhtusid Katalooniasse, murdus minus midagi lõplikult. See midagi on jäänudki murdunuks. On inimesi, kellega ma ei saa enam mitte kunagi sõbralikult vestelda. Kui olen sunnitud säherduse inimrämpsuga suhtlema, siis ulatab tavaliselt toogasaba Seneca kummitus. Haaran stoiliselt Seneca kummituse toogast nagu aknast voodilinade abil põgenev vang ning õilis roomlane lohistab mu tagasi meelerahusse.

Võib-olla peab ka kunagi Eestis küsima, kas Kersti Kracht oli hiljuti äkki natuke aega poliitvang? Ja kui oli, siis nojah… mis see meie eelis „pahade riikide” ees täpsemalt oligi? Eesti vanglates antakse paremini süüa?

Ei ole vist saladus, et sõnavabadusel on olemas sfäärid. Inimesed soovivad vabalt arvamust avaldada erinevate teemade kohta. Hiljuti ütles keegi mulle midagi, mis on suure tõenäosusega puhas tõde ja mida mul on eestlasena väga vastik tõeks tunnistada: Putini Venemaal on raudselt teemasid, kus sõnavabadust on mitmeid kordi rohkem kui tänases Eestis. Pean silmas teemasid, mis käsitlevad inimrasse ja nende erinevusi, inimeste jagunemist meesteks ja naisteks, koolis käimist kui rasket tööd ja mitte kui ideoloogiate ja perverssuste pähemäärimist, religiooni austamist jne.

Olen millegipärast veendunud, et Putini Venemaal peab Aasia õpingute tudeng õppima ära mõne Aasia keele ning seda õpingute lõpus hästi oskama. Loogiline ju oleks. Õhtumaades on aga tekkinud Aasia õpingute õppekavasid, mille lõpetajad ei oska mitte ühtegi Aasia keelt ning mille ülesehitus seisneb puuinglise keeles „pahade riikide” sõimamises ning „heade riikide” ülistamises. Lisaks veel muidugi immigratsioonipump, sest puuingliskeelsed õppekavad seda ju on.

Loomulikult on Putini Venemaal ka teemasid, kus sõnavabadust on vähem. Ei teagi, mis reeglid neil seal Teise maailmasõja kohta praegu on. Räägin venelastele Sinimägede lahingust eestlase võtmes ning lähen kohe vangi? Samas on Sinimägede lahing (mis on vast üllaim asi Eesti sõjaajaloos) ka Eesti Vabariigis kaltsaka vaeslapse rollis. Ei käi Sinimägedes president, peaminister, kaitseminister jne. See on päris masendav ja ääretult ülbe, kui arvestada, milline tohutu vereohver Sinimägedes toodi. Ehk siis, Venemaal pandaks mind Sinimägede lahingust rääkimise eest vangi ning Eestis kutsutaks mind kurjaks natsiks?

Vahe polegi vist enam väga suur, eriti veel, kui Venemaal selle eest vangi tegelikult ei pandagi ning mulle lihtsalt millegipärast tundub, et pandaks. Mis eristab meid „pahadest riikidest”? Meil on poes rohkem banaane? Aga äkki pole ka „pahades riikides” banaanidega probleeme? Või kas tõepoolest on banaanid elus kõige olulisemad? Ahvide jaoks võib-olla mõnikord isegi on.

Praegused arengud on äärmiselt ohtlikud. Õhtumaa on minetamas oma ülisuurt vaimset eelist „pahade riikide” ees. Oma tõelisi väärtusi. Sest kui enam vabalt rääkida ei saa ning kui hakkavad tekkima poliitvangid, siis tuleb küsida, kes on Õhtumaad salaja kaaperdanud: Vene või Hiina spioonid? Neile on praegune olukord kahtlemata vägagi mokkamööda. Õnneks ei oska nad eesti keelt (või äkki oskavad juba? Appi!) ning ei saa minu siira mureheietusega tutvuda.

Kui kõik on järsku pahad, siis kaotab sõna „paha” oma tähenduse. Sellisel juhul kõik lihtsalt on. Mudas. Poris. Kõntsas. Marxi ausamba jalamil. Võib-olla mõni üksik tunneb ka mudas püherdades, et kuskil peab olema midagi paremat, sest mis mõte muidu elul oleks. Paljud aga hakkavadki pidama kõntsa korraliku kodaniku koduks.

Annan siinkohal sisse taotluse saada Õhtumaad tagasi. Vanad Õhtumaad. Voltaire’i kummitus on valmis palvekirja koos minuga allkirjastama. Kahekesi on kuidagi toekam tunne.

21.02.2021 Anno Domini

Piret Kivi

2021. aasta väljakutse. Sada eestikeelset raamatut. Ilmunud kuni 1999. aastani.

1. Schopenhauer, Arthur 1994. Elutarkus. Saksa keelest tõlkinud Leo Anvelt. Tallinn: AS „Kupar”.

2. Mänd, Heljo 1983. Väikesed võililled. Tallinn: „EESTI RAAMAT”.

3. Hauff, Wilhelm 1992. Muinasjutud. Tõlge saksa keelest: Väike Mukk – Agnes Kerge; Kummituste laev ja Lugu Almansorist – Lydia Riikoja. Tallinn: Kirjastuskooperatiiv „KRK”.

4. Aavik, Johannes 1988. Rahvustunde nõrkusest Eestis. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu Raamatukogu”).

5. Kõiv, Mait. Naber, Jaak. Raudkivi, Priit. Ritson, Tõnis 1991. Keskaja ajalugu (kuni 15. sajandini): õpik VII klassile. Tallinn: Koolibri.

6. Jovtšuk, M.T., Asmus, V.F., Yang, Xingshong, Makovelski, A.O., Mamedov, Š.F., Oizerman, T.I., Štšipanov, I.J., Narski, I.S., Sokolov, V.V., Tšagin, B.A., Rutkevitš, M.N., Suvorov, L.N., Kossitšev, A.D., Skvortsov, L.V., jt 1974. Filosoofia ajaloo lühiülevaade. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

7. Konfutsius 1988. Vesteid ja vestlusi. Vanahiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Linnart Mäll. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

8. Kiwi, A 1921. Joonistamise õpetus. Talllinn: K./Ü. „Kool“.

9. 1969. Vetāla kakskümmend viis juttu. Sanskriti keelest tõlkinud L. Mäll ja U. Masing (värsid). Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat”.

10. 1988. Eesti isamaalisi laule. Tallinn „Eesti Raamat”.

11. Harris, J. Chandler 1992. Onu Remuse jutte. Eesti keelde ümber jutustanud Eduard Tasa. 1946. aasta väljaande keeleliselt kohendatud kordustrükk. Tallinn: OKTOOBER.

12. Tammsaare, A. H. 1929. Tõde ja õigus II jagu. Tartu: NOOR-EESTI KIRJASTUS.

13. Abe, Kōbō 1984. Härra S. Karma kuritöö. Jaapani keelest tõlkinud Agu Sisask. Tallinn: Kirjastus „Perioodika”. („Loomingu” Raamatukogu).

14. Nurm, E. 1943. Ladina keele grammatika gümnaasiumile. Tartu: Eesti Kirjastus.

15. Pu, Songling 1986. Libarebased ja kooljad. Hiina armu- ja hirmujutud. Vene keelest tõlkinud Andres Ehin. Tallinn: „Eesti Raamat”.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused