“Pisarate paat” olgu eestlaste ajaloo mälestuseks, mitte Vahemere paadirände reklaam

Tänavu möödub 76 aastat eestlaste 1944. aasta suurest paadipõgenemisest Läände ja selle traagilise aja sündmused vajavad meenutamist – kuid need ei tohi toetada Euroopa Komisjoni eelmisel nädalal välja öeldud plaani hakata Vahemere paadimigrante kohustuslikus korras laiali jaotama.

Et see pole vandenõuteooria, näitas juba 2015. aasta, mil Eesti vasakliberaalsed sallijad rõhusid samuti sellele, et eestlasi olevat omal ajal võõrsil hästi vastu võetud ja meie kohus olevat nüüd teisi aidata.

Sarnasus omaaegse Läänemere ja praeguse Vahemere paadirände vahel on olemas, kuid sama palju või rohkemgi on seda, mis üldse kokku ei lähe – mingeid paralleele tõmmata ei saa.

Noori mehi täis Vahemere migrandipaadid näitavad, et ei põgeneta mitte elu päästes, vaid ollakse majandusmigrandid, minnes seiklema või paremat elu otsima – seda enam, et palju tullakse maadest, kus sõda pole. Selline ränne oleks võrreldav variandiga, kus eestlased oleksid üle Läänemere sõitnud 1929.-1933. aasta majanduskriisi ning 1934. aasta Pätsi riigipöörde ja “vaikiva ajastu” eest.

Paljud on ka sõjapõgenikud, kuid erinevalt peamiselt Rootsi siirdunud eestlastest, kes sõitsid otse sõjast lähimasse naaberriiki, on süürlased, iraaklased, afgaanid ja paljud teised juba eelnevalt jõudnud rahulikku Türki, ja üritavad omal käel edasi minna. Seejuures nuumavad nad edasipääsemiseks tohutut inimkaubandussüsteemi ja raha selleks tundub neil jaguvat.

Eestlasi võeti vastu kui sõjapõgenikke, kuid keegi ei poputanud neid – näiteks Rootsis saadeti mehed metsatöödele. Tänased paadipõgenikud saavad ette-taha teeninduse, nad pannakse kohustuslikult EL-i riikide sotsiaalsüsteemide kaela, neile tuuakse võimalused kandikul ette, neile andestatakse kuriteod, kuid seejuures ei hakka nad ise väärtusi tootma, vaid muutuvad Euroopa vasakliberaalide toel pirtsakateks ja pretensioonikateks nõudlejateks.

Tänased migrandid sülitavad kohe maabudes abikätele – ega ungarlased ilmaasjata neisse pärast seda halvasti suhtuma hakanud, kui Budapesti raudteejaama toodud abipakid hoolimatult laiali pillutati ning nutiseadmetega ja hästiriietatud migrandid prügijõge maha jättes Saksamaa poole minema hakkasid.

Eestlased ei roninud politseid omatehtud leegiheitjatega kõrvetades üle kõrgete tarade, nagu teevad aafriklased Ceutas ja Melillas; nad ei kadunud sadamasse jõudes nelja tuule poole nagu Aquariuse reisiseltskond Valencias; nad ei pildunud piirivalvureid kõige ettejuhtuvaga, nagu migrandid Türgi-Kreeka piiril; nad ei roojanud täis neid vastuvõtnud rahva pühakodasid, nagu Lesbose saarel – täna migratsioon on kui hordi edasiliikumine.

Pole hästi teada, millisel tasemel oli sõjajärgne migrantide kuritegevus, kuid sellist massilist käperdamist, nagu araabia mehed saksa naiste kallal 2016. uusaastaööl tegid, ei tunne ükski migratsiooni ajalugu, rääkimata kuritegevusest, terrorismist ja lihtsalt sihtriikide kultuurikeskonnale sülitamisest.

Eestlased meenutavad, et nad hakkasid alles 1960. aastatel pisut jõukust saama ja enamik neist lootis kord kodumaale naasta. Vähemalt Vahemere mustad lastid ei kavatse seda kunagi teha, jõukustki nõuavad nad neilt, kes on seda põlvkondade järjepidevuses loonud.

Neid sõjapõgenikke, kes oleks võrreldavad eestlaste paadirändega, pole tänases rahvaste liikumises eriti palju. Seda enam ei tohi neid kodumaalt lahkumisi omavahel võrrelda. Paraku tundub praegu, et kuigi “Pisarate paat” on loodud õilsal eesmärgil, näevad paljud selles võimalust siluda teed Moria pagulaste toomiseks ka Eestisse.