Põhiseadus on kõigepealt ühe rahva poliitiline deklaratsioon ja alles seejärel tavaline juriidiline tekst

“Järjekordne torm veeklaasis (kui mitmes juba), mille meedia koostöös opositsooniga  tõstis riigikogus sisuliselt tühistest seikadest, et mitte öelda – eimillestki, näib olevat selleks korraks läbi.

Järjekordselt võisime tõdeda, et mõnel ajakirjanikul näib olevat otse füüsiline tarve ilkuda valitsusliidu poliitikute üle, kes meedia rünnakute all kaotavad hetkeks kontrolli oma sõnade üle. Tänaseks on juba korduvalt selgitatud, mida selle „tormi“ põhjustanud EKRE minister oma intervjuus välisajakirjanikule tegelikult ütles.

See, mida aga peavoolu meedia oma tarbijale intervjuu kohta massiliselt pakkus, oli paremal juhul eksitus, halvemal aga teadlik provokatsioon. See andis põhjust süüdistada ministrit kümnes surmapatus demokraatia vastu, põhiseaduse eiramises, vähemuste õiguste rikkumises, soovis pagenda homoseksuaalne vähemus jne. Ministrilt nõuti vabandust ja peaministrilt tema vabastamist ametist.

Kas ei peaks aga nüüd, mil  intervjuus öeldu on ühemõtteliselt selge, vabandama ajakirjanikud (või koguni väljaanded) ministri ees, kelle intervjuu suvalisele interpretatsioonile püstitatud süüdistustega peavoolumeedia välja tuli?

Seda tõenäoliselt siiski ei juhtu. Kas ei tulnud meedia välja ka „avaliku saladusega“, et EKRE kandidaat ministri kohale on kohalikele inimestele tuntud kui vägivallatseja oma perekonnas? Ning kas president K. Kaljulaid ei reageerinud sellele infole ministrikandidaadi avaliku häbistamisega riigikogus (lubades vabandada, kui info ekslikuks osutub)?

Nüüd on sellest vist varsti kaks aastat, aga politsei pole „avalikku saladust“ siiani suutnud avalikuks süüdistuseks vormistada. Ning vabastada president vajadusest vabandada poliitiku ees, kelle ta avalikult risti lõi.  Asja senise käigu taustal võib arvata, et niisugust vabandust ei tulegi, lõppegu uurimine millega tahes. Ammugi pole põhjust loota ajakirjanduse vabandust, kes niisuguste süüdistuste esitamisega avalikkust eksitavad ning  manipuleerivad poliitikas.

Viimase nn „skandaali“ põhjust silmas pidades võiks aga arutada, kas oleks samasugune „torm“ puhkenud, nõutud avalikku vabandust ja tagasiastumist, kui minister homoseksuaalide asemel oleks öelnud, et tal puuduvad sõbralikud tunded näiteks narkomaanide või pedofiilide vastu. On needki ju meie inimesed (nagu argumenteerib president), kelle õigusi  põhiseadus kaitseb.

Paraku loeb peavoolumeedia ja opositsioon presidendiga eesotsas põhiseadust nagu kurat piiblit. Nad ei huvitu sellest, mida põhiseadus tegelikult nõuab või kuidas selle nõudeid mõista, vaid otsivad sellest sätteid, mis tunduvad neile sobivat oma poliitiliste vastaste põrmustamiseks.

Kuna ka juristid on mihklid põhiseaduse tõlgendamisel, interpreteerimisel ja riivete leidmisel, siis tahaks siinkohal veelkord öelda, et põhiseadus on kõigepealt iseseisvust kuulutava rahva poliitiline deklaratsioon ja alles seejärel tavaline juriidiline tekst. Ta kehtib tervikuna ja sellisena, nagu ta on sõnastatud.

Muuhulgas peab ta garanteerima ka kodanike, sh ministrite südametunnistuse ning sõnavabaduse ja (käeolevas kontekstis) õiguse vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.

Põhiseaduse tõlgendamise, interpreteerimise või riivete otsimise aluseks ja võtmeks on aga põhiseaduse preambul, so osa, millest põhiseadusele viitamisel üldjuhul mööda vaadatakse. Soov täiskasvanud inimestele, poliitikutele dikteerida, mida nad võivad öelda, mida mitte, ei ole heas kooskõlas ei põhiseaduse, ei deklaratsioonidega demokraatiast.

Pigem võtab peavoolumeedia koos opositsiooni ja presidendiga islamimaade eeskujul endale moraalipolitsei rolli, kui täidab ülesannet, millega ta peaks tegelema, so pakkuma valijale sisulist alternatiivi valitsuse poliitikale. Praegu aga tundub, et peamine alternatiiv, mida nad valijale pakuvad, on valitsusvastututse üleandmine neile. Selles ei erine nad palju V. Lenini kuulsusrikkast parteist.

Poliitika sisulises plaanis eelistab opositsioon aga jätta kodaniku ja valija kõrvalvaataja rolli, Igatahes nii paistab see opositsiooni suhtumisest rahvaküsitlusse abielu mõiste määratlemiseks.

Toomas Varrak