13.02.2022
Sünnime vabana, sureme vabana.
Läänemaailmas on valitsuste vastased meeleavaldused juba sedavõrd laialdased, et see paneb kahtlema hetkel Läänes peamiseks peetava nn liberaalse demokraatia toimimises. Asi ei ole mitte sedavõrd demokraatias eneses, kuivõrd selle kaaperdamises totalitarismiihaluses ideoloogiate ja võimueliidi poolt.
Just poliitilis-rahanduslik eliit surub ideoloogiate toel demokraatlikule maailmale peale mitmesuguseid algatusi, mis halvendavad inimeste elujärge ja sunnivad protesteerima. Üks neist on 257 triljonit maksma minev rohepööre, millega laostatakse majandusi – tuletagem meelde, et “kollaste vestide” liikumine Prantsusmaal sai alguse kütusehindade tõusust, mille taga olid omakorda ülevõlli keskkonnameetmed.
Praegused ulatuslikud protestid Kanadas, Uus-Meremaal, Austraalias ja Euroopas on tingitud küll koroonapiirangutest, aga põhjus on ulatuslikes isiku-, ettevõtlus- ja teiste demokraatlike vabaduste piiramises. Totalitaristlikud jõud nägid ära, millise võimaluse avab pealtnäha meditsiiniline probleem, pandeemia, mille varjus saab demokraatiat kustutada nii, et äralollitatud rahvas seda kogunisti ise nõuab.
Demokraatia on Läänes justkui alles, aga totalitaristid on seda just demokraatlikul moel, läbi seaduste, oluliselt kärpinud. Hea näide on nn vaenu- ja vihakõneseadused, mida Reformierakond ka Eestis algatas – demokraatia aluseks olevat sõnavabadust ei saa otseselt kuidagi piirata, seega tehakse seda ümbert nurga eelnimetatud seadustega. Rahvale söödetakse ette, et ega see “häid”, nagu sina ja mina, ei puuduta, vaid “neid”, kes sõnavabadust halvasti ära kasutavat.
“Vihakõne” mõiste ja ulatuse määravad ära muidugi nende seaduste loojad ise, kuid seejuures on vihakõneseadus kahe otsaga mõõk – näiteks kasutas Weimari vabariigi sellist seadust enda heaks ära võimule pürgiv Hitleri režiim, kes isegi Riigipäevas andis irvitades oponentidele teada, et nende repressioonid tuginevad protesteerijate endi loodud seadusele.
Kuna demokraatia on Läänes suutnud demokraatlikke õigusi piisavalt kitsendada (nende asemele on suunatud pseudovabadused, näiteks seksuaalse suunitluse ja soovaliku osas), siis pole inimestel enam võimalik demokraatia reeglite järgi oma õigusi kaitsta, ja nad peavad minema tänavatele, et ühiskondliku elu segamisega valitsusi survestada.
Taas on hea näide siitsamast Eestist võtta – Kaja Kallase truualamlik kaasaminek rohepöördega kergitas elektrit tootvas Eestis selle hinna enneolematusse kõrgusesse, kui valitsus ei üritanud mitte hinda alandada, vaid saatis inimesed kerjajärjekordadesse kompensatsiooni küsima. Kuna EKRE korraldas jaanuari lõpus suure meeleavalduse elektrihinna tõusu vastu, oli valitsus sunnitud suuremaid kompensatsioonimehhanisme rakendama, elektrihinna kerkimise põhjused aga jäid puudutamata.
Demokraatia pidurdumist Eestis näitab ka see, kuidas liberaalsed ja vasakpoolsed jõud takistavad igati otsedemokraatia juurutamist, ennekõike referendumite korraldamise ja presidendi otsevalimise osas. Möödunud aastal tahtis EKRE korraldada referendumi, et saada rahvalt mandaati mehe ja naise eluandva abielu ülimuslikkuse seadustamiseks. Kuna vasakliberaalid kartsid, et rahvas selle mandaadi ka annab, siis kukutati otsedemokraatia süvariigi ehk kaporatuuri võimupöördega lihtsalt läbi.
Samas ütleb värske uudis, et šveitslased hääletavad pühapäeval ettepaneku üle keelata peaaegu täielikult tubakareklaam ning keelustada igasugused loomkatsed. Otsedemokraatia on võimalik, kui seda vaid tahetakse.
Demokraatia allakäigu üheks olulisemaks põhjuseks on see, et Lääne ühiskonda võtab üle antidemokraatlik uusmarksism, mis ei pea enam Talvepaleed ründama, vaid pääseb võimule liberaalide poolt nõrgestatud demokraatia kaudu. Neomarksistid on Läänes juba üle võtnud meedia, kultuuriruumi, ülikoolid ja poliitilise süsteemi, ning nad tungivad igale poole mujale, ka ettevõtlusesse – ka Eestis deklareerivad paljud ettevõtjad, et nende tööjõupoliitika on suunatud vähemuste kaasamisele, need aga on uusmarksistide kaardivägi proletariaadi asemel. Marksism aga lõpeb alati vereojades.
Mis saab edasi? Demokraatia-meelsed inimesed ärkavad, nagu näitavad sündmused Kanadas. Kuna nad ei saa demokraatia reeglite järgi valitsejatele enam mõju avaldada, lähevad nad tänavatele. Totalitarismi-meelsed, nagu Kaja Kallase valitsus Eestis, rõhuvad politseirepressioonidele ja hirmutamisele. Selleks et ära hoida pingete eskaleerumine, on ainult üks tee – tagasi pöörduda otsese, tõsise ja reservatsioonideta demokraatia juurde, kus otsustab rahvas.
UU