Prantsuse ekspresident Sarkozy ja diktaator Gaddafi raha

Uute Uudiste kaasautor Kristjan Mänd kirjutab sellest, kuidas Prantsusmaa poliitikud on juba ammugi ennast võõra rahaga nuumanud, aga kisa läheb lahti konservatiivsetele poliitikutele külge poogitud süüdistuste peale.

“Me kuuleme pidevalt peavoolumeedia ja -poliitikute hüsteeriat, et üks ja teine poliitik olevat Venemaalt raha saanud. Trumpi süüdistati selles patus pikalt, kuid nagu selgus, siis asjatult.

Kas tema vastu laimu ja valet levitanud meedia ja poliitikud on oma süüd tunnistanud ja õppust võtnud? Kindlasti mitte! Neile on lubatud “omade” suured patud vaka all hoida ja “mitte omade” kõige pisemadki eksimused (isegi oletatavad eksimused) pasundatakse aga hüsteeriliselt vaat et maailma suuremateks kuritegudeks. Aga kas rahvas on tõesti nii rumal, et laseb sellisel “kvaliteetmeedial” oma suhtumisi kujundada?

Õnneks vast mitte, sest paljud meediahiiud juba kurdavad, et nende loetavus väheneb, ja rahvas vaatab üha enam alternatiivmeedia poole. Küllap see trend süveneb, vähemalt seniks, kuni ajakirjanikud loobuvad infotšekistideks olemisest ja asuvad taas sõltumatult ja erapooletult sündmusi kajastama – need on tõelised ajakirjanikud. Nemad vahendavad ja rahvas kujundab ise oma arvamuse. Aga mitte nii nagu praegu on, kus enamus ajakirjandusest on sisuliselt ühe ideoloogia (vasakliberaalse globalismi) eest võitlevad mõttepolitseinikud.

Nüüd jõuamegi teemani, mida see sama ajakirjandus eriti (muidugi mitte hüsteeriliselt) ei kajasta. Nimelt seda, et Prantsusmaa endine president Sarkozy olevat valimiskampaaniaks raha saanud ei kelleltki muult kui terrorist Gaddafilt endalt. Täpsemalt olevat tegu olnud kahe kohvriga, mis olid täis 200- ja 500-euroste pakke. Kokku olevat ta nii saanud 5 miljonit eurot. Pole paha! Olete te sellest kuulnud? On see skandaal? Kas Sarkozyd on nüüd terrorismilembuses süüdistatud? Oli ta legitiimne president? Küsimusi on palju, mida meedia võiks esitada.

Aga selle asemel me loeme, kuidas üks või teine poliitik olevat väidetavalt saanud raha Venemaalt. Nagu seda on tehtud Le Peni kohta. No oletame, et ta saigi Venemaalt raha. Kuid esiteks pole ta võimul ja teiseks on Euroopa juhtivate poliitikute hulgas hulgim venemeelseid. Isegi “ishias” Juncker on väitnud, et Putin on tema sõber ja Venemaa huvidega peab arvestama. Rääkimata sellest, et Saksamaa sisuliselt rahastab Putini terrorit oma gaasirahadega. See on siis lubatud?

Tasuks veel meenutada, et just president Obama ajal hakkas Putin märatsema ja teisi riike ründama. Kuid hamba sai ta veriseks juba Tšetšeeniaga, kus Lääs keeras pilgu kõrvale, kui seal sisuliselt genotsiidi teostati. Lääs on silmakirjalik, teeb suuga suuri sõnu, kuid käega ei kärbsepesagi! Tuletame meelde, et ei Obama ega ükski teine “esidemokraat” ei andnud Ukrainale sõjalist abi. Seda abi ehk siis surmavaid relvi andis alles paljukirutud Trump. Vaat nii!

Kuid mis siis juhtus Gaddafi endaga? Muidugi ta koristati Prantsusmaa eestvedamisel ära. Kas selleks, et rahasaamise jälgi likvideerida? See on nüüd muidugi vandenõuteooria. Aga selles valguses võiks nüüd see Le Peni Venemaalt raha saamine isegi tõeks osutuda. Ehk soovib tema samuti enda rahastamise jälgi likvideerida? See on nüüd muidugi nali, Putinil on ikkagi tuumavari pea kohal.

Meil oleks aeg leida üles ka oma väärikus ja mitte iga Putini puuksu pärast koomasse langeda. Me ju oleme NATO-s, miks kogu aeg väriseda ja halada selle Venemaa pärast. Ega me teda muuta ei saa. Pealegi oleme me Venemaale nii ligidal, et kui tõesti sõjaks läheb, siis pearaskus tuleb meil – eesti rahval, mitte ameeriklastel või prantslastel kanda.

Samamoodi võiks ju öelda, et miks me (ja ülejäänud nn demokraatlikud riigid) Hiinaga suhteid ei katkesta? Okupeerib ta ju endiselt Tiibetit. Represseerib uiguure ja teisi vähemusi. Aga Hiina on meie sõber. Mis sa oskad kosta – topeltstandardid, ei muud!

Lõpetuseks tahaksin pöörduda Eesti peavoolumeedia poole. Teades Teie taset, on mul teile suur uudis. Nimelt on Tallinna bussijuhid ei rohkemat ega vähemat kui natsid! Tõesõna! Kui kaks bussi kokku saavad, siis krapsti käsi natsitervituseks püsti. Ise nägin! Ma küll otseselt ei saanud aru, kas ta sealjuures ka “Heil Hitler!” hüüatas, aga mõttes see oli tal seda enam. See on fakt! Head hüsteeritsemist, leheneegrid!”