President Kaljulaidist nii neutraalselt kui võimalik

President Kaljulaid tunneb ennast hästi tuntud globalistide seltskonnas. Jean_Claude Junckeriga ja eurotähtede säras.

President Kersti Kaljulaid on Eesti poliitikas kummaline kuju, kellest tõeliselt aru saavad vähesed.

Ühest küljest on ta rahva seas liikudes, sporti tehes, Narvasse tööle minnes ja kõnesid pidades justkui rahvainimene. Seda mainet luuakse talle pidevalt juurde ja ilmselt on riigipeal terve meeskond, kes vastavaid soovitusi jagab. Välja kujunenud on mingi “kogu rahva ema” kuvand, milles Marina Kaljurand suuresti põrus – tema on rohkem “babulja”!

Teisalt on ta Kaljulaid rahvusmeelsete silmis tavaline globalist, kes jätkab Toomas Hendrik Ilvese vihatud ülemaailmastumise joont. Kui Ilves on pesuehtne “jänki”, kelles pole midagi eestlaslikku (kui, siis ülbe, linakasvatusest rikastunud Abja taluniku võrdkujuna), Kaljulaid aga on euroametniku nägu, kes on linnapreilina maale tulnud.

Igal juhul ajab proua president poliitikat, mis vastab täiesti Euroopa suurte otsustele, rahvusriigi eest seismine aga piirdub tema jaoks laulupeo, maanaiste käsitööringi, arvamusfestivali või mingi rahvaliku ürituse külastamisega, mis peaks talle jätma tõelise eestlanna maine. Kõik, mis tegelikult eestlust elus hoiab – kihav maaelu, maakoolid, külapood, toimivad teenused maal, aga ka eesti keele allesjäämine, meie inimeste lahkumise ärahoidmine, vähemusse jäämise vastu võitlemine – kõik see jääb talle kaugeks ja võõraks.

Kaljulaid on muuseumide, säravate “rahvuslike” ürituste, internetist leitava eestluse, propagandistliku “rahvuskultuuri õitsengu” ja teiste selliste pseudoteemade eestlanna ja president – tõeline võitlus kõige eestlasliku eest pole tema rida. Riigipea on seal, kus kõlavad sõnad eestlusest; kus tehakse eestluse nimel tegusid, seal on teised.

Ja muidugi vihastab tavalist eesti keelt emakeeleks pidavat inimest kõige rohkem see, kui Kaljulaid jagab eestlase staatust igaühele – tulge, võtke, piisab sellest, kui pursite paar sõna, ja teist saab venekeelne või mustanahaline eestlane! See on midagi eriti nõmedat, aga küllap on temal eeskujuks Prantsusmaa – seal ei tähenda mõiste “prantslane” ja prantslaslik ammugi enam Gallia poega, šansooni või armumisi Pariisis. Prantslane on ka Marokos sündinud, Saksamaale emigreerunud, edasi Prantsusmaale jõudnud ja seal kodakondsuse saanud araablane. Seda soovib Kaljulaid ka “eestlastega” teha.

Praegusel presidendil jääb kõvasti puudu legitiimsusest. Rahvale jääb ta ikkagi meelde “hädaolukorra”-presidendina, kes valiti valimiskarussellist tüdinenud poliitseltskonna kokkuleppena: no teeme ära, las saab presidendiks üks naine, kellest keegi midagi ei tea! Ja nii läkski – Kaljulaidist ei tea siiani keegi suurt midagi. Teavad ainult seda, mida mainekujundajad temast teada annavad, aga seegi kandub juba Putini rööbastesse – New Yorgi maratonist amfora järele sukeldumiseni polegi teab kui palju maad.

Kõige hullem kogu Kaljulaidi saaga juures on see, et temast pole saanud mitte ühiskonna ühendajat, kelleks president peaks olema, vaid lõhestaja. See algas juba tema presidendiks pühitsemisega, kui Kaljulaid otsustas protsessi vaimulikust osast loobuda – see solvas usklikke inimesi väga. Hiljem on president siiski vähehaaval kirikusse tagasi hiilinud, kuid mainekahju on tehtud.

Eesti ühiskonna lõhede puhul aga jätkab Kaljulaid rahva barrikaadidele lükkamist, mida tegi juba tema eelkäija Ilves. President on kindlalt sallivusleeri eesotsas, märkamata, kui sallimatud tegelikult paljud neist on – aga see leer on ju euromeelne, globalistlik ja multikultuurne! Seega on Kaljulaid läinud ühte poliitilisse leeri, üht ideoloogiat toetama, üht poliitilist kurssi eest vedama – see ei sobi kuidagi riigipea kui ühiskonna ühendaja staatusega.

Rahvuskonservatiivid esindavad praegu laias laastus viiendiku ühiskonna huve ja see on arvestatav, parlamendis esindatud ja ametlikult lubatud ideoloogiaga ehk rahvuslusega poliitiline jõud – president aga kutsub ühiskonda üles seda jõudu igati blokeerima, endi seast välja suruma, olematusesse taandama ja lõpuks ka represseerima. Ta isegi ei ürita  erinevaid poliitilisi jõude lepitada või rahvuskonservatiive mõista.

See väljendus ka Toompeal toimunud meeleavaldusel toime pandud provokatsiooni vastukajades – Eesti Vabariigi president ei püüdnudki mõista, miks need inimesed on sinna tulnud; ta ei ole ilmselt süvenenudki Tarandi skandalisti tausta ega vaadanud tema ulakat koolipoisinägu, mis justkui ütles: tulge, lööge mind, siis saan teid süüdistada; riigipea jaoks on osa oma riigi pärast mures olevast ühiskonnast ekstremistid ja vägivallatsejad. Ta ei teinud juttugi sellest, et mõlemal poolel võiks süüd olla – ei, süüdlane on ainult see, kes isepäisuse tõttu talle endale ei meeldi…

Seega on Kaljulaid pannud paika, et ta on vaid ühiskonna ühe osa president, kes ei saa kanda Eesti Vabariigi Presidendi tiitlit – ta on ühe kliki “ristiema”, kes jätkab poliitturismi mööda maailma e-riigi tutvustamise sildi all. Jah, me oleme uhked oma digiriigi peale, aga Vaikse ookeani saareriigikestes või Aafrika genotsiidiriigis e-valitsemist õpetamas käia on ikkagi väga läbinähtav narrus.

President Kersti Kaljulaid on devalveerinud presidendi institutsiooni mõiste ja teeninud ära põlgava nimetuse “presidendisarnane toode”. Tänu temale ja kartellierakondadele on Eesti jõudnud olukorda, kus kangest soovist suurtele meeldida, on riigivõim teinud tühiseks ka oma põhiseaduse sätted – ei mäleta nad neid ise, peale diskrimineerimiskeelu, ja keegi enam ka ei küsigi, miks see riik 24. veebruaril 1918 loodi.

Ega president Kaljulaidist neutraalselt rääkida ei saagi…

Kommentaarid