26.02.2020
Ülevaade presidendi institutsioonist.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali vaatas Põhiseadusest järele ja leidis, et presidendi institutsioon on ka seal kirja pandut vaadates täiesti küsitav.
„Võtsin (tegelikult juba mitmendat korda) ette Põhiseaduse V peatüki ja püüdsin endale (tegelikult juba mitmendat korda) selgeks teha, milleks on meil olemas president.
Liikusin aeglaselt paragrahvist paragrahvi ja punktist punkti. Püüdsin teadlikult unustada praegust Kadrioru asukat ja lähtuda institutsiooni vajalikkusest, seda täitvast isikust olenemata.
Juba esimene paragrahv (numbriga 77) lööb mõtted sassi!
„Vabariigi President on Eesti riigipea“ – mida see TÄHENDAB? Kõlab uhkelt ja näeb kirjutatult veel uhkem välja, aga mis on selle lause SISU? Perekonnapea on see abikaasadest, kes põhilisi asju otsustab. Ja selline „perekonnapea“ võib oma riigis olla näiteks USA president. Aga meil?
Järgneb ridamisi punkte presidendi toimingutest, mis kas dubleerivad teiste ametimeeste tegevust või mida ilma mingi lisavaevata võiks teostada keegi teine.
Kui president „esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises“, kas siis peaminister või ministrid seda ei teegi? Kui rahva mandaadiga ning reaalset võimu omav valitsusjuht Eestit esindab, siis on sellel igati jumet.
Mida aga tähendab „esindamine“, kui seda teeb ilma mandaadita ja ilma mingi tegeliku võimuta president? Miks adekvaatset ja volitatud esindusfunktsiooni on vaja dubleerida butafoorse, volitusteta sümboltegelasega?
President „nimetab ametisse, kuulutab välja, kutsub kokku, algatab, teeb ettepaneku“ jne jne. Kõik need üdini formaalsed „kohustused“ võiks rahumeeli jagada spiikri ja peaministri vahel, ilma et kummalegi neist märkimisväärset lisakoormust tekiks.
Kui ma eespool olin hämmingus „riigipea“ sisu pärast, siis selle suutis ületada punkt „on Eesti riigikaitse kõrgeim juht“! No mis taeva päralt SEE veel on? Ametimees, kellelt ei nõuta vähimatki militaarset haridust ega ettevalmistust, kellel puudub vähimgi reaalne võim, juhib kõrgeimal tasemel meie RIIGI KAITSET! Parem viskaks juba kohe püssi põõsasse.
Ainus (tõepoolest ainus) toiming, mis justkui „õigustab“ presidendi olemasolu, on armuandmine. Sellesse nähtusesse aga suhtun ma ääretu skepsisega. Tõendatult süüdimõistetud päti vabastamiseks karistusest ei näe ma üleüldse põhjust. Kui aga seda teha, siis peaks selline pooljumalik õigus olema isikul, kelle ülikõrge moraal ja sügav intellekt oleks totaalselt üldtunnustatud.
Ja ei leidnud (tegelikult juba mitmendat korda) ma ühtegi vihjet selle institutsiooni vajalikkusele või õigustust selle olemasolule.
Lisatud on veel mõningaid vürtse – näiteks peab presidendiks kandideerija olema vähemalt nelikümmend aastat vana. No kuulge! Kui sa 35-selt oled loll tümikas, siis 40-ks juubeliks sa vaevalt targaks saad. Ja vastupidi – kui oled juba 30-35-selt küps erudiit, millist „järelküpsemist“ peaksid siis veel 5-10 aastat ootama?
Peaministri – kellest reaalselt oleneb tohutult palju – vanus ei ole oluline. Ja presidendiks, kellest ei sõltu praktiliselt midagi, 39-aastane ei sobi. Ei ole jabur või?
Kuivõrd ei ole kusagilt kostnud mõtteid, et võiksime loobuda parlamentaarsest riigikorrast, siis ootan pikisilmi Põhiseaduse muudatust, millega V peatükk ära kaotataks.
Mitte päris tähtsusetu oleks ka võimalus vabanenud miljoneid palju-palju otstarbekamalt kasutada.
Variant oleks ka Põhiseaduse muutmine selliselt, et presidendi institutsioonist saaks tõeline „rahva isa“, eetiline arvamusliider, maailmavaadetest kõrgemal seisev ühendaja ja ühisosa otsija, moraalne ja erapooletu kohtumõistja. See eeldaks eelkõige muidugi kindlasti otsevalimist rahva poolt ja piisavalt kõrge hääletusest osavõtu nõuet. Samuti piisavalt kõrge häältesaagi nõuet.
Ja miks mitte ka Põhiseadusesse raiuda, et kui valimisest osavõtu protsent on alla (näiteks) 73 ning kandidaadile antud häälte protsent alla (näiteks) 72 – siis lihtsalt presidenti järgmiseks kaheks-kolmeks-neljaks aastaks ei tulegi. Ning mitte midagi hullu ei juhtuks! Parem tühi tool, kui mõttetu ja ülikulukas muidusööja.“