26.11.2019
Ametnik peab kahtede valimiste vahel aitama ellu viia valitsuse poliitikat – tema lojaalsus on kui tühi leht ja ta ei lähtu antipaatiatest.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab lojaalsusest, mis ametnike puhul tähendab, et nad peavad aitama ellu viia valimiste järel moodustatud valitsuse poliitikat.
„Toomas Sildam esitas Rahvusringhäälingus küsimuse, „kas see on ametnikkonna tasalülitamine ja samm nende poliitilisele lojaalsusele kallutamise suunas?“
Konteksti arvestades peaks jah-vastus justkui hirmust kõhu lahti lööma. Aga mina ei oska sellise perspektiivi ees kuidagi hirmu tunda.
Mida nähakse poliitilises lojaalsuses halba ja hirmsat?
Kuidas toimib riik? Valimiste tulemusel saavad võimule teatud poliitilised jõud, kes moodustavad valitsuse. Ei ole üldse oluline, kas tegu vasak- või parempoolsetega, liberaalide, konservatiivide või tsentristidega või mistahes loogilise/ebaloogilise koalitsiooniga. Kui valitsus on moodustunud, siis hakkab see ellu viima oma sise- ja välispoliitikat.
Otse loomulikult see paljudele kodanikele ei meeldi, aga tasakaalustamiseks paljudele jälle meeldib. Olgu see poliitika nii- või naasugune, et see reaalsuses toimida saaks ja tulemusi annaks, peab kogu masinavärk astuma ühte jalga.
Milline saab olema poliitika, millised selle konkreetsed tegevussuunad – seda arutati koalitsiooniläbirääkimistel. Kui lepped sõlmitud, valitsus vanded andnud, siis lõppevad ka teoreetilised ning praktilised heietused teemal, kas see on ikka hää või mitte.
Poliitika on paigas, kuni järgmiste valimisteni tuleb tegeleda selle elluviimisega. Ja sellega peavad tegelema kõik asjassepuutuvad „mutrid“ läbi kogu hierarhia – alates peaministrist, jätkates ministrite, kantslerite, asekantslerite, riigiametite juhtide, osakonnajuhatajate ja väiksemate tegelastega kuni assistentide ja sekretärideni välja.
Ei ole mitte kellegi, ei peaministri ega mõne ametniku asi enam isegi mitte mõtiskleda, et „krt, see poliitika vist ikka ei ole hää, teeme hoopis vastupidi“. Veel vähem selliselt aktiivselt tegutseda.
Poliitikat tehakse ja muudetakse valimisvõitluses. Valimiste vahel viiakse poliitikat ellu. Kui seda ei tehta, siis on tagajärjeks anarhia.
Seega läbi kogu riikliku hierarhia peabki kehtima poliitiline lojaalsus! Kuidas teisiti oleks võimalik?
See ei ole lojaalsus persoonidele, isegi mitte lojaalsus maailmavaadetele. See on lojaalsus sellele antud perioodil AINSALE poliitikale, mille järgi riik toimib ja areneb. Kas hetkel kehtiv poliitika on parim või ka lihtsalt hea, selle üle võiks lõputult vaielda. Kuid ka kehvapoolne poliitika on mõõtmatult parem, kui mistahes poliitika, mida KÕIK asjaosalised ei järgi.
Loomulik ja paratamatu on, et osa inimesi selles suures masinavärgis loovad ja lepivad kokku poliitika ning ühtlasi viivad seda ellu. Ning (suurem) osa asjaosalistest on seotud ainult poliitika elluviimisega, ilma võimaluseta seda poliitikat ise kujundada. Selles ei ole midagi veidrat ega ebaõiglast. Samuti on igaühel õigus ja vabadus hakata ka ise tegelema poliitika loomisega.
Täiesti jätkusuutmatu ja lubamatu on aga, kui inimene, kes saab maksumaksja taskust palka just selle eest, et ta viib ellu hetkel kehtivat riigi poliitikat oma pädevuse piires, hakkab otsustama, kas see poliitika talle meeldib või mitte ning sellele poliitikale vastu töötama.
Piltlikult öeldes – kui restorani abitööline leiab, et peakoka retsept talle hästi ei meeldi ja otsustab firmasupi sisse midagi oma maitse järgi lisada.
Poliitiline ebalojaalsus – kehtiva poliitika aktiivne mittejärgimine või sellele vastutöötamine – mistahes ametniku poolt minimaalsel kujul takistab selle poliitika praktilist elluviimist, ehk riigi toimimist. Millega saaks õigustada riigi toimimise takistamist?
Poliitilisele lojaalsusele ei peaks ametnikkonda KALLUTAMA, poliitiline lojaalsus peaks olema esimene ja kõige elementaarsem, ühtlasi ka absoluutselt kompromissitu nõue ametnikuna töötamiseks. Sõltumata sellest, millisesse parteisse kuulub selle ametniku töövaldkonna minister.“