20.03.2021
Piirangud võivad meeldida ja mitte meeldida.
“Täiesti müstiline on praegune piirangute temaatika.
Täpsemalt – piirangute vastu protestimise ja piirangute eiramise teema.
Piirangud ei ole ju mingilgi moel uus nähtus. Kõikvõimalikud „ahistamised“ on olnud mistahes ühiskondade lahutamatu osa sajandeid. Kui mitte minna sügavale ajalukku, siis võib vaadelda meile kõigile väga tuttavaid ja ammu omaseks saanud piiramisi.
Esimesena kargavad kohe pähe piirkiiruse märgid teedel ja tänavatel. Valgusfoorid takkapihta.
Siis on lugematu hulk kellaajalisi piiranguid kõikvõimaliku kaubanduse ja muude asutuste külastamiseks.
On palju vanuselisi piiranguid, küll valimistega, küll suitsu ostmisega seoses.
On (ülla-ülla!) ka soolisi piiranguid (saunad, tualetid jms).
On ruumilisi piiranguid – kes ei oleks näinud ustel-väravatel-teedel silte „Ainult personalile“ või „Eramaa“ või muid edasi liikumist keelavaid märgiseid?
Ning veel palju …
Ülima tõenäosusega on eranditult igal piirangul pooldajaid ja vastaseid. Mõnele meeldib, mõnele mitte. Igasugune tegevusvabaduse limiteerimine on enam või vähem ebamugav. Ometi kogeme seda peaaegu igal sammul ning reeglina võtame seda paratamatusena. Sest teisiti ei ole ühiskonnana eksisteerimine võimalik.
Igati õigustatud ja äärmiselt jätkusuutlik on ühiskondlik arutelu mistahes piirangute õigustatuse, põhjuste, võimaliku muutmise, karmistamise, kaotamise jne üle. Ja sellised arutelud ongi ajast-aega toimunud. Ning selle tulemusel on paljud piirangud kadunud, muutunud, asendunud uutega. Igati arusaadav ja vajalik protsess.
Kuid hetkel KEHTIV piirang on täitmiseks! Isegi kui toimub aktiivne arutelu konkreetse piirangu leevendamise või lõpetamise üle – kuni see kehtib, tuleb seda täita! Mistahes piirang omab mõtet ainult juhul, kui sellest kinni peetakse.
Nii kaua, kuni inimkond on eksisteerinud, on alati olnud ka neid, kes piirangutega ei lepi ja neist kinni ei pea.
On neid, kes ei aktsepteeri omandiga seotud piiranguid – neid nimetatakse varasteks või röövliteks. Kättesaamise korral neid karistatakse.
On neid, kes ei aktsepteeri inimelu pühaduse ja puutumatusega seotud piiranguid – neid nimetatakse mõrtsukateks. Kättesaamise korral neid karistatakse.
On neid, kes ei aktsepteeri näiteks autorooli ja alkoholiga seotud piiranguid – neid nimetatakse roolijoodikuteks. Kättesaamise korral neid karistatakse.
Eks seda nimekirja võiks kaua jätkata.
Kui võtta ette näiteks liikluskiiruse piirangud, siis piisava tarkuse ja fantaasia juures oleks kindlasti võimalik ära põhjendada, et 100 km/h on oluliselt optimaalsem kiirus maanteel sõitmiseks, kui 90 km/h. Ja mine tea – äkki ongi! Selline arutelu oleks igati huvitav ja võib-olla ka seaduse muutmiseni viiv.
Kui ma aga praeguse piirangu kehtimise ajal hakkan politseinikule seletama, et mina USUN 100-se kiiruse paremusse ja mul on õigus käituda oma usu järgi ning kui mind sunnitakse järgima kehtivaid piiranguid, siis on tegemist ahistamise ja inimõiguste rikkumine – mida siis teeb politseinik? Kas vabandab, lööb kulpi ja soovib mulle meeldivat kihutamist? Vaevalt küll. Ja ilmselt nii rumalat juttu keegi ei üritaks ka.
Samas on alati võimalik mistahes eluvaldkonna mistahes piirangute otstarbekuse üle argumenteerida ja küllap väga paljud piirangud ongi ülearused või liiga karmid või hoopis liiga lõdvad. Kuid selline argumenteerimine ei ole (ja ei tohigi olla) arvestatav õigustusena kehtiva reegli rikkumisele.
Viimastel aastatel on ühiskonnas tekkinud kriitiline hulk kodanikke, kes on ühe või teise kehtiva piirangu vastu. Mitte selles mõttes vastu, et nad korraldaksid debatte või kirjutaksid argumenteeritud artikleid mingi piirangu ebaotstarbekuse selgitamiseks ja põhjendamiseks. Vaid on aktiivselt vastu sel moel, et nad lihtsalt neid piiranguid ei järgi ning kutsuvad teisigi üles piiranguid eirama. Täiesti avalikult, täiesti varjamatult, viidates oma uskumustele ja inimõigustele. Ning erinevalt aastatuhandete vääramatust praktikast (rikud reegleid – saad karistada) EI TEHTA NEILE MIDAGI!
Kas keegi suudab seletada – kui mul keelatakse asula vahel sõita üle 50 km/h, siis see ei ole minu õiguste rikkumine ja minu ahistamine; kui mul aga keelatakse nakkusleviku tingimustes minna võõrastele inimestele lähemale kui 2 m, siis SEE ON minu õiguste rikkumine ja minu ahistamine. Milles seisneb selle arusaama loogika?
Kui ma lähen pealinna peatänavale ilma püksata, siis ei protesteeriks mitte keegi, kui MUPO mu kongi topib ja ära viib. Kui ma lähen poodi ilma maskita, siis peaks hulk kaaskodanikke minu kauplusest välja viskamist jäledaks ahistamiseks.
Meil kõigil on ja peabki olema õigus ning võimalus mistahes seaduste, määruste, reeglite, normide, keeldude, piirangute üle arutada ja arutleda, nii omaette kui ka avalikult.
Kuid praktikas on kõik kehtivad reeglid täitmiseks. Ja karistamatu mittetäitmise võimaldamine teeb naeruväärseks nii reegli kui ka selle reegli kehtestaja.
Kui mina kahtleksin või lausa kategooriliselt eitaksin alkoholijoobe negatiivset mõju autojuhi reaktsioonikiirusele ja juhtimisvõimele, siis ei päästaks see mind vindisena roolis tabamise korral kuidagi karistusest. Isegi kui ma lisaks veendunult kinnitaksin, et kogu liiklusõnnetuste statistika on pettus ning reptiilide vandenõu. Oma nätaka saaksin kätte igal juhul.
Kui ma aga eitan miljoneid räsiva ja tapva viiruse olemasolu ning usun, et haiguse nakkumine inimeselt inimesele on vandenõulaste väljamõeldis ning seetõttu on mul ka vääramatu õigus „mõttetuid“ piiranguid eirata, siis … siis nii ongi. Ja minuga ei juhtu midagi. On küll võimalik, et kunagi ärkab minus terve mõistus ja ehk isegi südametunnistus ja minuni jõuab ebamugav arusaamine, et olen kaassüüdlane paljudes kannatustes ja surmades. Aga ühiskond mind hukka ei mõista. Riik mind kannatuste ja surmade põhjustamise eest ei karista.
Mis on sellise nõmeduse mõte?“
Priit Tali, kolumnist