04.07.2019
Vähemused võivad oma elu rahulikult elada, kuid ei tohiks seada eesmärgiks enamust šokeerida.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab sellest, et vastumeelsuse endi vastu tekitavad vähemused ise, kui nad hakkavad oma elustiili teistele vägisi peale suruma.
„Võtame näiteks islami radikaalid Euroopas. Kujutlege, et nad elavad oma kogukonnas, käivad koos mošees, fantaseerivad ühiselt allahiusu globaalsest levikust, palvetavad ja hoiavad aus oma traditsioone, kuid tänaval rõivastuvad sarnaselt teistele, tööl ja seltskonnas ei rõhuta oma usku rohkem kui kristlased või budistid, ei lehvita lippe ega loosungeid ning peavad täiel määral kinni oma elukohariigi seadustest ning ühiskondlikest normidest. Keda sellised „radikaalid“ häiriksid? Minu poolest võiks selline pere kasvõi mulle naabriks kolida.
Täpselt sama kehtib mistahes vähemusgruppide kohta. Kuni nad tegelevad oma „asjaga“ omavahel, ei riku korda ja ei sega kuidagi ühiskonna ülejäänud osa elu, seni ei ole (ja ei saagi olla) mitte kellelgi mitte midagi nende vastu.
Enamasti me isegi ei mõtleks neist vähemustest, sageli ilmselt ei teaks nende olemasolustki. Olgu siis tegemist futuristide või maausuliste või veganite või nudistide või homoseksuaalide või talisuplejate või punkarite või ükskõik kellega.
Ühiskondlikud reeglid kehtivad täpselt ühtmoodi nii mulle kui nudistidele kui ka maausulistele. Kuni me kõik käitume seaduskuulekalt ja ei sega üksteist – ei mingeid probleeme!
Kui jätta kõrvale kultuuritraditsioonid ja emotsioonid ning kasutada ainult kainet loogikat, siis mida halba saab olla praegusel palaval ajal ilma riieteta ringi liikumises? Absoluutselt mitte midagi! Kui aga nudistid tuleksid oma „mundrit“ kandes paraadiga Vabaduse väljakule, siis suurima tõenäosusega korjaks politsei nad sealt ära. Miks?!
Või kujutlege taarausuliste seltskonda, kes marsib Toompeal Aleksander Nevski katedraali ja nõuab oma rituaalide lisamist õigeusu jumalateenistusele.
Mistahes vähemuste mistahes õigustest on võimalik lugu pidada (ja peetaksegi!) vaid siis, kui nad oma toimingutega teisi ei sega. Kuivõrd vähemusi on palju ja väga erinevaid, siis on ka selge, et neist enamuste soovid, tegevused ja kombed on vastastikku üksteist absoluutselt välistavad. Mitte kuidagi ei ole võimalik ühist pidu pidada näiteks baptistidel ja swingeritel, kuigi neil mõlemal on täiesti vääramatu õigus oma tõekspidamistele ja oma kommetele.
See on IGASUGUSE vähemusrühmituse põhiomadus – neid on vähe ning nende tahtmised, käitumine, tegevused ja olemus reeglina EI HAAKU enamuse arusaamade ja soovidega. Seetõttu ei ole vähimalgi määral õigustatud mistahes vähemuse toimingute jõuga toomine avalikku ruumi. Täpselt samamoodi, nagu ei ole kuidagi õigustatud mistahes vähemuse tegevuse takistamine, kui see toimub isoleeritult ja kogukonna ülejäänud liikmeid mittesegavalt.
Mina koerakasvatajana ei saa kuidagi nõuda, et mind lastaks koos oma pontudega teatrisse, kinno, laste mänguväljakule või haiglasse. Samas on mul täielik õigus segamatusele oma talu piirides, kus me mitte kedagi mitte kuidagi ei häiri.
Ma ei kujuta ette, kui palju on Eestis erinevaid organiseeritud vähemusrühmitusi. Kindlasti kümneid, võib-olla lausa mõnisada. Igatahes on absoluutne enamus neist tõenäoliselt eespool oleva jutuga nõus, kuivõrd ei ole kuulda olnud ei nudistide paraadist ega taarausuliste invasioonist kirikutesse või muust sarnasest.
Teadaolevalt ainus vähemusgrupp, kes ühiskonna enamust pealetükkivalt ja regulaarselt šokeerida üritab ning endale agressiivselt eriõigusi nõuab, on LGBT-seltskond. Ja siis räägitakse kurjalt homofoobiast!
Miks meil ei ole nudofoobiat? Miks meil ei ole foobiaid seoses nelipühilastega või talisuplejatega? Miks meil ei ole viha maokasvatajate või swingerite vastu?
Sest nad ei käi oma eluviisi pidevalt meile nina alla hõõrumas. Sest nad ei nõua „võrdseid“ õigusi ega teiste inimeste (enamuse) tõekspidamiste muutmist. Nad lasevad meil rahus elada ning meie vastame neile loomulikult samaga. Just nii lihtne see ongi.“