Priit Tali: kes vajab tegelikult kaitset?

Arvamus,
- Updated
Geidel pole juba ammu mingit kägistavat haaret.

„Erinevates artiklites, sõnavõttudes, arutlustes on sadu kordi olnud juttu „kaitset vajavatest vähemustest“. Eriti agressiivselt ja paljusõnaliselt nõutakse seda kaitset seksuaalvähemustele.

Aga kui mõtiskleks sellest ratsionaalselt ja rahulikult.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kaitset vajab keegi, keda rünnatakse, õigus?

Kaitset vajab keegi, kellelt midagi vägisi ära võetakse, õigus?

Kaitset vajab keegi, keda ilmselgelt ähvardab rünnaku või millegi äravõtmise oht, eks ju?

Neile lihtsatele väidetele on ilmselt väga keeruline vastu vaielda.

Kui nüüd vaadelda mainitud seksuaalvähemusi (muidugi mitte kõiki, vaid ise valjuhäälselt esiletükkinuid), siis milline eeltoodud kolmest kaitseväitest nende puhul kehtib? Kas oskab keegi nimetada midagigi, mida neilt aktuaalselt ära võetakse või on ära võetud või mille äravõtmine neid ähvardab?

Minu noorusaegadel oli meestevaheline seks kriminaalkorras karistatav. Jumal tänatud, see jaburus on ajaloo prügikasti lennanud.

Veel mõne aastakümne eest seostati HIV-i otseselt homoseksuaalidega. Ka see ahistav eelarvamus on õnneks möödanik.

Mitte kuigi ammu olid ajad, mil geirahvas kogunes poolsalajastes baarides, enamus samasoolisi paare elasid „kapis“, oma orientatsiooni varjati perekonna, sõprade ja kolleegide eest. Needki ajad on jäädavalt möödas.

Veel suhteliselt hiljuti ei oleks olnud eriti mõeldav geiparaadide, homofestivalide ja muude selge suunitlusega sotsiaalkultuuriliste ürituste toimumine Maarjamaal. Neile ei oleks antud ei luba korraldamiseks ega rahalist toetust. Seegi on nüüdseks minevik.

Järk-järgult, aasta aasta järel on geikogukond vabanenud otsesest ahistamisest, riiklikust vägivallast, ühiskondlikust tõrjutusest, sõna- ja tegevusvabaduse piirangutest ja muust. Keegi enam ei häbene ega varja oma orientatsiooni või suhteid, selleks puudub põhjus ning vajadus. Tänaseks on jõutud kohati lausa nn suunamudijate sekka. Ning mitte miski ei viita kuidagi sellele, et neid protsesse võidaks tagasi pöörata.

Minul isiklikult on südamest hea meel sellise arengu üle, mis on toimunud minu eluajal ja minu silmade all. Loogilise põhjuseta allasurutud inimestest on saanud tavalised, normaalsed, minuga võrdselt privilegeeritud ühiskonnaliikmed. See on ju tore!

Vaadates kogu seda viimaste aastate arengut, tekib paratamatult küsimus – mille eest või kelle vastu nad kaitset vajavad? Ja lisandub teinegi küsimus – kas läbi ajaloo on üldse olnud mõnda muud ahistatud vähemusrühma, kes oleks sellise hooga ja niivõrd kiiresti vabanenud kunagistest piirangutest, tõrjutusest, õigusetusest või alandustest ning saavutanud avalikult aktsepteeritud ja tunnustatud positsiooni ühiskonnas?

Tehes nüüd poolpöörde ja vaadeldes antud olukorra teist külge, siis siin hakkab silma hoopis nukramaid nüansse. Üle maailma on kirjeldatud tohutul hulgal täiesti reaalseid juhtumeid, kus tööturul on kõrvale jäetud igati pädevad spetsialistid ainsal „negatiivsel“ põhjusel – nad on heterod. Hellaks tehtud ettevõtjad eelistavad võrdsete kandidaatide puhul hirmunult palgata gei.

Ajalooliselt ainuõigeks peetud heterosuhted on kaotanud oma „ülimuslikkuse“, mis on iseenesest õige ja positiivne tendents, kuid sellest punktist on peatumata edasi kihutatud – heterosuhtes inimesed on ühtäkki saanud külge pidalitõbise kellukese. Seesama enamus ühiskonnast, kes on sõbraliku vabatahtlikkusega vabastanud geirahva endistest „orjaahelatest“ ja tunnustanud neid endaga võrdsetena, seisab ootamatult täiesti reaalse rünnaku all.

Kui visata kord taas pilk eespool toodud kaitseväidetele, siis just traditsioonilises peresuhtes elavate inimeste kohta kehtib kolmas väide – „Kaitset vajab keegi, keda ilmselgelt ähvardab rünnaku või millegi äravõtmise oht“. Ei saa ometi keegi eitada, et ilmselgelt püütakse praegu kaotada sajandeid püsinud peremudelit. Sõltumata mistahes modernsetest teooriatest praeguse perekonna „aegumise“ kohta, on see institutsioon minu jaoks ÜLITÄHTIS, isegi eluliselt tähtis.

Ja ma TEAN, et täpselt samamoodi arvavad ja tunnevad sajad tuhanded. Maailmas sajad miljonid. Ning selle kriitiliselt olulise asja lammutamine ehk miljonitelt ära võtmine on täiesti reaalselt ja üliaktiivselt päevakorras.

Mis on see pisutki oluline asi, mille ära võtmine geikogukonnalt mingilgi moel päevakorras oleks? Kes siis tegelikkuses kaitset vajab?

Praegust olukorda võiks tinglikult võrrelda kunagise naiste õiguste eest võitlemisega. Kujutlege, et naised kõikjal maailmas, olles saavutanud hääleõiguse ja kõik muud meestega võrväärsed sotsiaalsed, majanduslikud ning poliitilised võimalused, oleks jätkanud võitlust, et omakorda meestelt needsamad õigused ära võtta. Just selline nähtus ju praegu toimub!

Mina ei suuda välja mõelda mitte ainsamatki inimvõimuses olevat vabadust, mis minul on ja mistahes geil puudub. Kuid millegi pärast sellest ei piisa, vaid soovitakse omakorda vähendada või kaotada minu võimalusi, kuigi minusuguste ahistamine enam geikogukonnale mitte midagi juurde anda ei saa.

Mis see siis on? Valimatu kättemaks kunagise ahistuse eest?

Kes vajab kaitset?“

Priit Tali, kolumnist

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused