Priit Tali koolikiusamisest: kuni meie ei raiu laste teadvusesse „ei tohi“, ei hakka midagi muutuma

Praegune karistamatuse süsteem koolikiusamist välja ei juuri.

Pedagoogina töötanud Priit Tali selgitab värvikalt ja näidete varal ära, et koolikiusamise taga on suuresti lastesse süstitud karistamatusetunne.

„Mina sain poisikesena isa käest tappa. Mitte iga päev, mitte regulaarselt, mitte isa suva järgi. Vaid siis, kui ma olin teadlikult sooritanud mingi sigaduse, mille sigaduslik olemus mulle selge oli. Koos vennaga kasvades tuli ikka ette olukordi, kus kiusatus mingit käkki keerata oli ületamatu. Ja siis tuli mängu vits või rihm.

Reeglina ei hakanud isa uurimagi, kumb poistest „kuritöö“ algataja oli. Osalesime mõlemad ja keretäie saime ka mõlemad võrdselt. Tõesti enam täpselt ei mäleta, aga nii umbes korra paari kuu jooksul ikka selline olukord sündis. Võib-olla sagedaminigi mingil eluperioodil.

Ja teate mis? Ma isegi mõttes ei halise raske lapsepõlve või julma ahistamise pärast. Olen kadunud isale siiralt ja sügavalt tänulik. Õppisin varakult ära kuriteo ja karistuse kontseptsiooni. Õppisin ära paratamatuse, et ühiskonnas kehtivad normid ja nende normide teadlik ning tahtlik rikkumine toob rikkujale varem või hiljem kaasa valusa nätaka. Õppisin ära sellised mõisted, nagu vastutus, autoriteet, kohustus.

Ei oska kuidagi oletada, kas ma seetõttu olen nüüd parem või halvem inimene. Kuid kindel on, et ma ei ole kunagi elus uskunud, et mul on vabadus ja õigus teha avalikult midagi, mis on kellelegi teisele kahjulik, häiriv või solvav. Ma ei ole kunagi isegi omaette arvanud, et võiksin nõuda mistahes õigusi ILMA kaasnevate kohustusteta.

Jah, ma sündisin „pimedal“ nõukaajal, mil meile ei olnud veel jõudnud liberaalsetest näppudest väljaimetud „lastekaitse“ ja muud jätkusuutmatud mõttelaadid. Tänane olukord on kardinaalselt teine.

Olen ise koolipapana töötanud ja nö laivis kogenud praeguse aja erinevust minu lapsepõlvega võrreldes. Peamine ja põhimõtteline on tohutu nihe õiguste-kohustuste skaalal. Lapsed on üliteadlikud oma õigustest, sealjuures oma õigusest oma õigusi valjuhäälselt nõuda. Sama teadlikud on nad ülejäänud ühiskonna (sh pedagoogid ja lapsevanemad) kohustustest ning sellest, mida teised teha ei tohi.

Selle kõrval on lastel praktiliselt kadunud igasugune arusaam ja tunnetus iseenda kohustustest ja vastutusest ning sellest, mida nad ise teha ei tohi. Igapäevane praktiline elu veenab neid üha sügavamalt, et neil ONGI kõikvõimalikud õigused ja et neil EI OLEGI mingeid kohustusi ega vastutust.

Kasvava põlvkonna maailmavaate võtmesõnaks on KARISTAMATUS. Hüva, mitte terve põlvkonna. Tõepoolest on olemas ka adekvaatse maailmanägemisega lapsi, kuid nende osakaal on pidevas kahanemises. Ning sellises keskkonnas võetakse regulaarselt jutuks teema koolikiusamisest.

On loodud asjakohaseid ühinguid, koostatud temaatilisi programme, lüüakse kokku statistikat, veeretatakse protsente jne. Ja jäädaksegi veeretama. Sest meie koolihariduse, lasteaiahariduse, koduses kasvatuse programmis on liberalismi hoogtöö käigus kaduma läinud üks tilluke asi – läbitunnetatud termin „ei tohi“.

Mitte lihtsalt selle termini mõistmine, vaid just tunnetus, mida see tähendab, mis sellega kaasneb, millised vastutused ja kohustused sellega haakuvad ning eelkõige tagajärgede (karistuse) vältimatus. Oo jaa, see on ju nii padukonservatiivne, keskaegselt tagurlik, ahistav ja põhiõigusi riivav. Ja mis siis? Kui see ei meeldi, siis „nautigem“ koolivägivalda ja ei ole mõtet vinguda.

Kujutlege nüüd väikest Peetrit, kelle meelest kõige lahedam asi maailmas on, kui saab väikese Toomase pillima panna. Ükskõik mis vahenditega. Väike Peeter teab, et tal on inimõigused ja mitte keegi ei tohi teda kuidagi karistada. Seda on talle pähe taotud tissiajast saadik.

Ja siis tuleb üks MTÜ-tädi oma eurorahade eest päheõpitud europrogrammiga talle selgitama, et Toomase kiusamisest on palju lahedam kuldnokapuuride ehitamine ja korvpall. Parimal (rõhutan – parimal!) juhul Peeter lihtsalt naerab. Aga tõenäoliselt näitab keskmist näppu. Sest ta teab, et ka see MTÜ-tädi ei tohi talle midagi teha.

Elavalt on silme ees üks pildike minu omaaegsest põhikoolis töötamisest. Oli vahetund, alumisel korrusel jalutas korrapidajaõpetaja, noor naisterahvas. Välisuksest tormasid lõbusalt sisse kaks tütarlast, otse õpetajale nö sülle. Toimus lühike vestlus.

„Neiud, kust te nüüd tulete?“

„Poest.“

„Tundide ajal ei ole ju lubatud kooli territooriumilt lahkuda.“

„Mis see sinu asi on , mine p_tsi!“

„Kuidas sa räägid!?“

„No ja siis? Ja mis sa teha saad?“

Ning neiud lippasid lõkerdades edasi.

Sattusin juhuslikult seda stseeni eemalt nägema. Noorest naiskolleegist oli sügavalt kahju. Eriti masendav oli tema pilgust ühemõtteliselt paistev tõdemus – „Ma EI SAAGI midagi teha …“

See on lihtne üksiknäide, mida tekitanud mentaliteeti kohtasin koolis pidevalt. Sama kuulsin paljude tuttavate suust omas ja teistes koolides. Olen juba aastaid koolist eemal, kuid mitmed head tuttavad on seal endiselt ametis. Olukord ei ole paranenud, olukord on süvenenud.

Põlatud konservatiivse nägemuse järgi oli koolil üks põhieesmärk – valmistada lapsi ette pikaks täiskasvanu eluks. Elu aga koosneb lõputust ei-tohi-olukordadest KOOS TAGAJÄRGEDEGA.

Sa ei tohi varastada – pannakse vangi.

Sa ei tohi autoroolis kiirust ületada – tehakse trahvi.

Sa ei tohi tööülesandeid täitmata jätta või ülemust p..sse saata – antakse kinga.

Sa ei tohi …

Kuidas on selliseks eluks valmistunud laps, kes ei taju „ei tohi“ tähendust? Milline on edumeelse liberaalse nägemuse kohaselt kooli eesmärk?

Võime luua lõputult ühinguid, võime koostada lõputult projekte, võime kulutada „spetsialistide“ koolitamiseks lõputult raha – kuni me ei hakka lastele sügavale teadvusse raiuma, mida tähendab „ei tohi“, seni ei muutu midagi.“

Kommentaarid