28.02.2021
Mõistujutt majoneesist ja maasikatest räägib tegelikult eestlusest.
„Paljud armastavad maasikamoosi. Mina samuti.
Loomulikult ja päris kindlasti on ka neid, kellele see eriti või üldse mitte ei meeldi.
Kui laua ümber on seltskond pannkoogisööjaid ning keset lauda on ühiseks kasutamiseks suur moosipurk, siis pole midagi imelikku, kui enamus tõstab purgist magusat oma kookidele, aga mõni jätab tõstmata. Kui ikka ei maitse, siis pole ka vajadust ennast vägistada.
Jamaks kipub lugu minema siis, kui need, kellele moos ei istu, otsustavad segada seda majoneesiga. (Maitseid on väga erinevaid, kõik on võimalik).
Tõsine jama saabub siis, kui maasikamagusa ja majoneesi segamine ei toimu mitte oma taldrikus ja oma pannkoogi peal, vaid majoneesi törtsutatakse ühisesse purki.
Puhta absurdiks kisub aga siis, kui eheda moosi sõprade protesti peale selgitatakse, et „moos jääb ju ikka moosiks“ või et „no mida see pirtsuke majoneesi heale moosile ikka teeb“.
Ja kes arvab, et sellise tegevuse peale kergeks löömaks ei lähe, see arvaku uuesti.
Nii, ja mida sellest mõistujutust siis järeldada?
Maasikamoos ei pea kõigile meeldima.
Kellele see ei meeldi, sellele peab jääma õigus seda mitte tarbida. Või ka soovi korral moosi iseenda tarbeks kasvõi majoneesiga rikastada.
Kes maasikamoosi armastab, sellele peab jääma õigus seda puhtal kujul ja solkimata oma pannkoogile määrida.
Täiesti võimalik on igati valutult kõigil oma kooki süüa just nii, nagu ta tahab.
Tõstame selle mõistukõne nüüd pisut kõrgemale ja reaalsesse maailma.
Eesti kultuur, keel, traditsioonid, eestlus identiteedina ei pea kõigile meeldima. Nagu me hästi teame – ei meeldigi. Elab meie seas täitsa mitmeid, kellele see sümpaatne ei ole.
Kellele see ei meeldi, sellele peab jääma õigus sellest kõigest eemalduda. Või soovi korral ISEENDA TARBEKS seda rikastada mistahes võõrmõjutustega.
Kes aga kogu seda Eesti „värki“ armastab, kellele see mingil kummalisel põhjusel tähtis on, sellele peab jääma õigus seda rikkumatult „tarbida“.
Nagu ka moosijutus, kisub jamaks ning alatuks absurdiks siis, kui eestlust mittearmastavad kodanikud ei piirdu enam ainult iseenda elu multikultiveerimisega, vaid püüavad seda teha terve „ühise moosipurgiga“. Põhjendused on muidugi samad – „Eesti jääb ju ikka Eestiks“ või „no mida see pirtsuke võõrast kultuuri heale rahvusele ikka teeb“.
Et mitte jääda vaid teoreetiliseks, siis on kõigil maasikamoosi sõpradel võimalik praktikas ise katsetada – pigista moosipurki surts majoneesi ja proovi. Ning siis mõtle, kas oleks hää ja armas iga veidi aja tagant veel uus sortsakas lasta. Seejärel aga mõtiskle, kuidas suhtuda majoneesiagentidesse.“
Priit Tali, kolumnist