01.11.2020
Mõte
On üks tähtis vaatenurk, millele geikogukond vist üldse mõelnud ei ole. Ühiskonnas on alati olnud ja jääb alati olema erinevaid vähemusgruppe. Ning samuti on alati olnud ja jääb alati olema neid inimesi, kes ilma igasuguse mõistusliku aluseta ühte või teist vähemust patoloogiliselt vihkavad.
Õnneks on neid vähe, kuid aeg-ajalt torkavad nad silma. On neid, kes ei salli punkareid. On neid, kes ei salli rockmuusikat. Mõni jälestab punapäid, mõni vihkab teisi rahvusi jne.
Sama lugu on homoseksuaalidega. On täna ja on ka homme inimesi, kes põhimõtteliselt ja üdini põlgavad samasoolisi paare. See jääb nii ja seda seltskonda muuta ei ole võimalik.
Absoluutne enamus (mina sealhulgas) suhtub aga sõbraliku neutraalsusega. Mul ei ole põhjust homoseksuaale armastada, kuid mul ei ole põhjust armastada ka heteroinimesi. Minu armastus katab üsna kitsast lähedaste ringi. Kõigisse ülejäänutesse suhtun ma võrdse heatahtlikkusega, sõltumata nende mistahes erisustest. Minu tutvusringkonnas valitseb üldiselt täpselt samasugune suhtumine. Ning olen täiesti veendunud, et nii on see ka terve ühiskonna enamuse hulgas.
Kulla samasoolised paarid. Teil on reaalselt olemas ühiskonna määrava osa toetus. Kas see ei meeldi teile? Mis võiks seda ühiskonna soosivat suhtumist muuta? Mis võiks muuta MINU positiivset suhtumist teisse? Ainult, AINULT teie ise.
Kui te ei rahuldu sellega, et keegi teid enam ammu ei kiusa, et te saate kasutada ühiskonna mistahes võimalusi ja hüvesid minuga täpselt võrselt, vaid seate omale eesmärgiks võtta minult minu abielu sisu ja tähendus – siis minu rahumeelne sümpaatia teie suhtes langeb kolinal.
Ma ei tea (ja ei kujuta ette), mida kasulikku, praktilist, mõistlikku, vajalikku te arvate võitvat senise abieluinstitutsiooni muutmisest, kuid tean täpselt, mida te selle realiseerumisel kaotate – minu lugupidamise, minu heatahtlikult neutraalse suhtumise. Ning mina ei ole üldse mitte mingisugune unikaalne veidrik, oh ei! Inimesi, kelle jaoks praegune abielu on tähtis institutsioon, on ainuüksi meie riigis kümneid ja kümneid tuhandeid.
Zuzule esitas ajakirjanik küsimuse: „Nii et kui Eestis oleks abieluvõrdsus, oleks homode teema laualt maas?“ Zuzu vastas kategooriliselt ja lakooniliselt „Jah“. Enam naiivsem olla ei saa!
Praktikas, igapäevases inimsuhtluses mingit „homode teemat“ pole olemaski. Kuid te peate paratamatult arvestama, et kui surutakse läbi abielu muutmine, SIIS see teema alles tõuseb.
Tohutu hulk inimesi, kes suhtus teisse siiani hästi, kes ei seganud teid kuna teie ei seganud neid – need inimesed saavad okka hinge, sest te olete hävitanud midagi nende jaoks pühalikult tähtsat. Nad ei andesta seda teile mitte kunagi. Küllap need inimesed käituvad erinevalt ja väljendavad oma kaotusevalu erinevalt.
Mõni senine hea tuttav ei kutsu teid enam külla, mõni enam ei naerata, naabrimees ei laena enam muruniidukit, mõnda seltskonda te enam „ei mahu“. Mõni temperamentsem kodanik elab oma kaotust võib-olla otsesemalt välja.
Jah, teie mõttekaaslased jäävad samaks. Ning samasuguseks jäävad ka teie patoloogilised vihkajad. Kuid ühiskonna väga-väga suure osa (enamuse?) senisest sõbralikust soosingust jääte ilma. See on ühemõtteliselt kindel. Ning sellises ühiskonnas tuleb teil edasi elada. Ja kurta ei ole kusagile, sest see oleks teie endi loodud olukord.
Kas olete sellega arvestanud? Kas ühiskonna määrava osa sõbralikkuse kaotamine praktilises igapäevaelus on mõistlik hind abiellumise kaudu saadavate õiguste eest? Eriti arvestades, et täpipealt samad õigused ja võimalused on kättesaadavad ka ilma abielu olemust moonutamata, rikkumata, lõhkumata.
Zuzu mõttekäik „…kui geikogukond saab õiguse abielluda, siis see ei võta mitte kelleltki midagi vähemaks.
Näen, et praegu on kartus või mulje inimestel, et nad kaotavad midagi. Tegelikult ei kaota ju.“ näitab kas küünilist silmakirjalikkust või empaatiapuudulikku mõistmatust. Abieluinstitutsiooni põhimõtteline muutmine tähendab ühemõtteliselt kaotust nende inimeste jaoks, kellele senine institutsioon väga oluline on. Kui Zuzu seda mõista ei suuda, siis ei kõlba ta mingil moel kõnelema „inimeste nimel“.
Praegu ei ole ühiskonnas mitte mingisugust arvestatavat vastuolu. See „vastuolu“ eksisteerib ainult huvigruppide loosungitel, poliitikute sõnavõttudes ja meediaväljaannete pealkirjades.
Kui aga hävitate ajaloolise abieluinstitutsiooni (või aitate selle hävitamisele kaasa), SIIS tekib REAALNE vastandumine inimeste ja inimsuhete tasandil. Ning seda ei ole isegi teoreetiliselt võimalik ühegi õigusaktiga leevendada.
Mina eelistan kõhklematult häid inimsuhteid mistahes formaalsetele ja näivatele „õigustele“. Mida teie eelistate?
PS. Muide, kogu see olukord oleks täpselt sama, kui abielu põhimõttelist olemust tahetaks muuta täiesti
heteroseksuaalsete polügaamide huvides, ehk lubades abielluda naisel (mehel) ka kolme, nelja või enama mehega (naisega). See EI OLE samasooliste paaride teema, see ON senise abieluinstitutsiooni säilimise teema.
Priit Tali, kolumnist