Priit Tali: miljardid ei vaheta praegust mugavust tuleviku puhta õhu vastu

Inimene on prügi tootes alati teadnud, et see pole hea asi.

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali nendib, et inimesi lihtsalt ei huvita täna see, mis hakkab kliimaga saja aasta pärast juhtuma – see on võõras mure.

„Meie president esines äsja sõnavõtuga. Lõik sellest – „Planeet Maa tekkis hinnanguliselt 4,6 miljardit aastat tagasi. Kui see ajavahemik jaotada 24-tunnisele ööpäevale, siis umbes kell 4 varahommikul tekkisid esimesed eluvormid, kell 21:52 maismaataimed ja alles viimasesse minutisse mahuvad nüüdisaja inimese elatud sekundid.“

Artikli ülejäänud jutt on hoiatav, mõistlik, murelik, faktoloogiline jne. Ma muidugi ei tea, kui siiras oli president seda rääkides. Tahaks loota, et oli siiras.

Üks lõik veel presidendi jutust – „Me veel ei tea, /…/ kust hakkab tekkima uus tasakaal. Ja kas selles uues tasakaalus on inimesele kohta.“

Nagu eeltoodud ööpäeva-võrdlusest nähtub, oleme me siin planeedil laamendanud mõned sekundid. Ülejäänud aeg (üüratu enamus) toimus loomulik areng. Eks olid ka siis omad kataklüsmid – jääajad ja komeedipõrked, millede hävitusjõud ja tulemus oli suurusjärkude võrra kopsakam, kui meie oma sekunditega oleme suutnud või veel suudame.

Selge on, et järgmisest „ööpäevast“ meile enam kuigi palju sekundeid ei jagu ja varahommikuks oleme ammu ununenud. Kuid Maal läheb endiselt hästi.

Seega globaalsemalt mõtlevad isendid meie seas planeedi pärast ei muretse, põletavad rahumeeli sütt edasi ja pilluvad plastikut merre. Sest muretsemiseks tõepoolest põhjust ei olegi.

Aaa… et järeltulevad inimpõlved? Vat siin tulebki mängu meie inimlik loomus. See, mis eristab meid kõigist ülejäänud elusorganismidest.

Meis on pöördumatult kängunud ja kadunud LIIGI alalhoiuinstinkt. Kõik meie mõtted, tunded, refleksid ja vähesed säilinud instinktid on seotud indiviidi(de)ga, mitte liigi kui tervikuga. Me hoolime Juhanist, Margaritast või väikesest Peetrikesest, mitte aga umbisikulistest inimestest. Me hoolime iseendast, oma perest, sõpradest ja sugulastest, aga mitte inimkonnast.

Olen täiesti kindel, et kõik lapsevanemad – või vähemalt absoluutne enamus neist – jätaksid päeva pealt oma Renault’ või BMW seisma ning liikleksid jalgrattaga, kui sellest ühemõtteliselt ja kohe oleneks nende lapse elu. Selle sama lapse, keda nad igapäevaselt toidavad, katavad ja kooli saadavad.

Kuid selle lapse lastelaste nimel nad seda kohe mitte ei tee. Sest need lapselapselapsed tulevad ju kunagi määramatus tulevikus, nendega puudub praegu isiklik kontakt ja kogemus. Puudub indiviidi tunnetus.

See on nii inimlik – meid lihtsalt EI HUVITA, mis saab neist liigikaaslastest, kellega meil mitte mingisugust kokkupuutumust ei ole ja ei tule. Ja kes nüüd vihaselt ohkima ja vaidlema kipub, sellele lihtne küsimus – kas sa oled juba loobunud mootorsõidukite kasutamisest, plastikust, elektrist, nutiseadmetest ja kõigest muust, mille valmistamise ja tarvitamise kohta sa TEAD, et see saastab meie keskkonda? Kui veel ei ole loobunud, siis ära ka ohi!

Täpselt sama inimlik suhtumine on omane ka neile, kes inimühiskonnas reaalseid otsuseid vastu võtavad. Valik on ju lihtne – kas ma mõtlen käegakatsutavale kasumile siin ja praegu või mõtlen mingitele tulevastele põlvkondadele, keda ma kunagi ei kohta ja kes mind kriipsuvõrragi ei huvita? No enam lihtsam üks valik olla ei saa!

Muidugi mõtleme me kõik homsele. Sellele homsele, mis puudutab meid ennast või neid meile tuttavaid inimesi, kellest me hoolime. Ülehomne, mida asustavad meile täiesti võõrad, jätab meid absoluutselt külmaks.

Ennekõike on inimene mugav ja laisk. Esimene suur leiutis – ratas – sai tehtud puhtalt seetõttu, et nii oli mugavam koormaid vedada, sai töö kiiremini valmis ja rohkem aega jäi mõnusalt molutamiseks.

Täpselt sama rada on käinud kogu tehniline areng. Ehk mõni üksik veidrikust leiutaja on nokitsenud mõne vidina kallal puhtalt inimarmastusest ja soovist teistele head teha. Kuid selle vidina levik on igal juhul olnud ajendatud patendiomanike ja turustajate  personaalsest kasumist.

Naiivne on loota, et mistahes tasandi otsustaja kalduks sellise valiku poole, mis on hea inimkonna tuleviku perspektiivis, kui ei tooks talle personaalselt mingit kasu või – hoidku jumal! – tooks hoopis kahju! See ei oleks inimlik! Inimlik on mugavus, laiskus ja soov kasu saada. Inimlik on täielik hoolimatus kõige suhtes, mis meisse ei puutu.

Kui palju olete te näinud inimeste kodusid, mis on nagu prügimäed? Ilmselt mitte palju. Aga vaadake tänavaid, parke, randu. Kogu see tohutu sodi ja rämps on langenud neist samadest kätest, mis OMA tuppa, OMA aeda tuletikkugi maha ei poetaks.

Ma olen kuulnud jutte ja targutusi keskkonna säästmisest mitmeid aastakümneid, see ei ole mingi uues avastus. Ja kõigi nende iseenesest tarkade juttudega paralleelselt on keskkond üha enam saastunud. Nii linnatänavate kui atmosfäärikihtide tasandil.

Sest reaalselt me ei tee midagi. Erandlikud hoolivad naivistid võivad loosungitega tänavatel kõndida – see ei muuda essugi! Need, kellest asi praktikas sõltub, ei hakka vastu töötame iseenda praegustele huvidele. Ja kõik ülejäänud miljardid ei vaheta enda praegust mugavust puhta õhu vastu sajandi pärast.

Tulles tagasi presidendi jutu küsimuse juurde – „Ja kas selles uues tasakaalus on inimesele kohta?“ Vastus on elementaarselt lihtne – muidugi ei ole!“

Kommentaarid