Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Priit Tali: mure, mis vajab tähelepanu – see Sveta mure

-
28.08.2020
Inimestel on palju tõsiseid muresid, Sveta Grigorjeva omad on pigem fantaasia. Pilt on illustratiivne.
© Internet

„Sveta kurikuulsast kõnest on vist juba tüdimuseni leierdatud, aga ma siiski täiendan seda kirjut infovoolu. Natuke teisest vaatenurgast. NB – võtan põhieelduseks, et tema jutt oli tõepoolest aus ja siiras.

„… praegune koalitsioon tegeleb päevast päeva muu hulgas naiste, noorte, vähemuste, välistudengite, võõrtööliste ja kohalike tööandjate alandamisega“.

Olgu selle mõtte teravuse ja intrigeerivusega kuidas on, kuid mulle jääb sügavalt arusaamatuks, mis on Svetale sellise veendumuse tekitanud. Isegi jättes kõrvale ilmselge kirjandusliku liialduse „päevast päeva“, ei suuda ma meenutada mitte ühtegi reaalset valitsuse otsust või kasvõi eelnõud, mida saaks isegi tinglikult pidada nimetatud inimgruppide alandamiseks.

Kui võtta sellest loendist esimene, siis kellele teist meenub mõni valitsuse määrus, mis on mingilgi moel suunatud naiste ahistamisele või naiste halvustamisele või naiste õiguste piiramisele? Täiesti erapooletult mälu pingutades see minul tõepoolest ei õnnestu. Kuid põhieeldusest tulenevalt Sveta nii arvab. Täpselt sama kehtib noorte, vähemuste ja kõigi teiste loetletud alandatute kohta.

„Leidsin end riigist, mille praegune koalitsioon juurutab jõuliselt arvamust, et vaba riik ja vabaks inimeseks olemine on võimalik ainult teatud mõtlemise, rahvuse, rassi, usutunnistuse ja seksuaalse sättumuse arvel.“

Arvan, et selle lause kontekstis paneb Sveta ühe nimetaja alla väga erinevad ja kokkusobimatud mõisted.

Esiteks – praegune koalitsioon (ja ka eelnevad koalitsioonid) ei oma mingit pädevust lihtsalt „vaba riigi“ kontekstis. Meie endiste, praeguste ja tulevaste ministrite ning riigikogulaste pädevus piirdub Eesti Vabariigiga.

Kõigi maailma vabade riikide seas on Eesti ainukene, mis on algselt loodud ning hiljem taastatud JUST NIMELT ühe rahvuse, eestlaste jaoks. See on raiutud ka meie põhiseadusesse. See ei tähenda vähimalgi määral üldistavalt negatiivset suhtumist mistahes muudesse rahvustesse, rassidesse ja mõttemallidesse.

See on ääretult pragmaatiline suhtumine – kui meie valitsus ei tee siin, selle konkreetse tillukese maalapi peal oma otsuseid lähtudes selle konkreetse rahvuse eelistamisest – siis ei tee seda mitte keegi, mis omakorda tähendab vältimatult selle rahvuse kadumist. Ning see – eesti rahva kadumise vältimine – on meie riigi olemasolu ainukene õigustus. Absoluutselt kõike muud (tervishoid, majandus, haridus jms) on võimalik hoida ja arendada ka mistahes muu riigi või ühenduse koosseisus. Kui me kõrvaldame oma prioriteetide tipust eesti rahvuse ja kultuuri hoidmise ning arendamise (koos vastava muudatusega põhiseaduses) – siis MIKS ja KELLELE sellist riiki enam vaja peaks olema?

Kui eelnevale lisada „teatud“ mõtlemine, usutunnistus ja seksuaalne sättumus, siis läheb olukord arusaamatuseni segaseks. Kas meie riigi tipus, kasvõi valitsuskabinetiski, on inimesed kuidagi erinevalt „vabad“? Kas mõni kristlasest minister omab vähem võimu kui ateist? Kas äärmuseni erinevate mõttemaailmadega ministrid ei tee koostööd? Kas mõnelt ministrilt on sõnaõigus võetud tema seksuaalse orientatsiooni tõttu?

Või peaksin uskuma, et ülalmainitud arvamust „jõuliselt juurutav“ koalitsioon koosneb täpselt ühesuguse mõtlemise, usutunnistuse ja seksuaalsusega isikutest? Kas Vene õigeusu, katoliku või luterliku koguduse tavaliikmed tunnevad end mingil moel erinevalt vabadena? No ei usu mina seda kõike! Kuid (taas tänasest põhieeldusest tulenevalt) Sveta usub.

Aastate eest olid mul põhikoolis kaks õpilast, õde ja vend. Nende kodune keel oli vene keel, isa-emaga suhtlesin ma vene keeles, kuna nende eesti keel ei võimaldanud eriti rohkemat kui paari tervituslauset. Ometi oli neil tarkust panna lapsed eestikeelsesse lasteaeda ja sealt edasi ka eestikeelsesse kooli. Tänaseks on mõlemad väga edukalt lõpetanud gümnaasiumid ja saanud ka ülikoolidiplomid ning on oma kunagistest klassikaaslastest kordades „kõrgemale“ jõudnud.

Meil on (ja on olnud) kuhjaga mitte-eestlastest omavalitsusjuhte, ministreid, eurosaadikuid, tuntud ettevõtjaid, muusikuid ja muid edukaid inimesi. Etniline päritolu ei ole takistanud kedagi, kellel on olemas vajalikud inimlikud eeldused, tahe ja töövõime.

Kui lätlasest bussijuhi ja venelanna tütar Marina sai tohutu häältesaagiga Europarlamenti, kuidas on võimalik sel juhul uskuda töölisperest pärit Maša või Vera eluraamatusse ette kirjutatud lootusetust?

On sügavasisuline vanasõna – „Sa võid hobuse vägisi oja äärde viia, kuid sa ei saa teda jooma sundida.“

Eesti „päris mure“ ei ole puudulik integratsioon. Mitte keegi ei saa siinseid muukeelseid inimesi „jooma sundida“. Tee oja äärde on vaba, niidetud ja sillutatud. Paljud, väga paljud on seda kasutanud, ka Sveta ise.

Võimalusi oma ühiskonnas, oma riigis aktiivselt ja edukalt tegutseda on küllaga. Kui neid võimalusi reaalselt ei oleks, kui tegelikkuses ja tõepoolest oleks rahvusest sõltuvad ületamatud takistused inimeste teedel, siis ei teaks keegi meist selliseid nimesid, nagu Ossinovski või Kõlvart (täiesti juhuvalikuna). Kuid me teame neid ja paljusid teisi. Ja on ka neid, keda mitmed suisa ekslikult eestlaseks peavad. Väga paljudel pole aimugi, et meie Eurovisiooni võidulaulu autor, armastatud helilooja Ivar Must, on tegelikult Igor Tsõganov.

Kui Viktoria Ladõnskaja, Yana Toom või Sveta Grigorjeva oleksid üksikud, haruldased kurioosumid, siis ehk tasuks seda temaatikat murelikult lahata. Kuid nad ei ole! Nad on vaid killukesed sadadest ja tuhandetest siinsetest mitte-eestlastest, kes on oma annete, oskuste ja eelkõige tahtmisega saavutanud palju rohkem kui enamik „siniverelistest“ eestlastest.

Erinevalt paljudest, kes nägid Sveta sõnavõtus julget ja teravat osutamist ühiskonnas eksisteerivatele valupunktidele, näen mina hoopis teistlaadi, kuid sama valusat (kui mitte valusamat) probleemi.

Kuivõrd puudub põhjus arvata, et Sveta on oma mõtetega ihuüksi, siis tuleb tõdeda, et meie riigis on inimesi (seejuures haritud ja edukaid), kes näevad reaalsuse peegeldust veidras kõverpeeglis ning tajuvad tegelikkuses mitteeksisteerivate koleduste olemasolu, usuvad seda ja muretsevad selle pärast.

Kui palju selliseid inimesi on, seda ma muidugi ei tea. Kuid nad on siin ja praegu, nad on meie inimesed. Nende murele ei tohi vilistada, nende muret ei tohi halvustada. Kuigi nende murede põhjused on fantaasia vili, siis mure ise on tõeline. Ja sellega oleks vaja tegeleda.

See kõik siis juhul, kui kehtib alguses toodud põhieeldus.“

Priit Tali, kolumnist