Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Priit Tali: poliitilise mõrva retsept ehk tõenditeta hukkamine

-
30.04.2019
Eesti poliitilisel ja meediamaastikul kõrguvad ristid kellegi järgnevaks hukkamiseks. Pilt on illustratiivne.
© Vallo Kruuser/Ekspress Meedia

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab päevapoliitiliselt kuumimal teemal ehk ühe ministri ümber toimuvast.

“Kas Kuusik on naisepeksja? Mul ei ole aimugi. Ja ma ei kavatsegi mingit seisukohta võtta, kuni laual ei ole konkreetseid tõendeid.

Kindlasti ja kompromissitult olen ma igasuguse vägivalla vastu, kuid praegune asjaajamine on üpris häbiväärne. Eriti jahmatavana kõlas minu jaoks presidendi kinnitus, et ta on esimene vabandaja, kui selgub praeguste kahtluste alusetus. Kas normaalses inimkoosluses ei peaks siiski olema vastupidi?

Ma peaksin sügavalt lugu presidendist, kes oleks ametisse astuval ministril kätt surunud ja öelnud, et „Kui need kahtlused tõeks osutuvad, siis mina olen esimene, kes su risti lööb.“

Mul on tohutult hea meel, et Kuusik ei loobunud ministriametist ja et Ratas ning Helme teda selleks ka ei sundinud. Kujutage ette, milline pretsedent oleks sündinud!

See oleks olnud poliitilise mõrva retsepti ette kandmine sinise äärega taldrikul (tsiteerides Benderit). Ilmub poliitik, kellest vaja lahti saada – viskame õhku kahtluse pedofiilias, korruptsioonis, dopingukasutuses, narkomaanias, sodoomias, milles iganes … Ja astubki tagasi! Kui lihtne ja elegantne. Kui odav ja kerge.

Et ajakirjanikud tulevad avalikkuse ette jäleda looga, mille „kinnituseks“ vaid ilmselt pahatahtlike inimeste kaudsed vihjed – sellise asjaga oleme juba harjunud. Et aga sellest võtab tuld president, on juba ääretult kurb.

Kui selgub ja leiab tõendamist, et Kuusik ongi selline vägivallatseja, siis saab ta oma karistuse ja paras talle. Mina plaksutan koos presidendiga võllapuu all.

Kuni seda aga ei ole juhtunud, seni on Kuusik aus mees ja väärt ministrikohta. Loodan ja usun, et seda mõistavad ka parteijuhid ning võtavad Kuusikul kõri pihku alles siis, kui selleks reaalselt põhjust on. Kui on.

Süütuse presumptsioon ei ole tekkinud ilmaasjata. See rajaneb kahel üsna vääramatul asjaolul. Fakti toimumist ON enamasti võimalik tõendada. Fakti mittetoimumist EI OLE sageli võimalik tõendada.

Lihtne näide. Ma käin mingil päeval mingis kohas. Mõni tund hiljem leitakse sealt kohver lõhkekehaga. Kas mina jätsin selle sinna? Turvakaamera salvestuse või pealtnägija(te) ütlus(t)e või sõrmejälgede või muu alusel saaks kindlaks teha minu süü. Kui aga ei ole kaamerapilti, ei ole nägijaid, ei ole sõrmejälgi, ei ole ka midagi muud – kuidas siis TÕENDADA, et mina seda EI TEINUD? See ei olegi võimalik.

Ka mina ise ei saa seda kuidagi ümberlükkamatult tõendada. Ma olin seal, kuid mul ei olnud kedagi kaasas, ma ei suhelnud kellegagi, võib-olla isegi kõndisin pommi leiukohast mööda. Ma ise tean, et ei pannud seda sinna, kuid TÕENDADA seda võimalik ei ole.

Just seepärast – et millegi mittetoimumist väga tihti tõendada ei saa – kehtibki süütuse presumptsioon.

Ühiskond, riik peab tõendama, et ma TEGIN midagi halba. Mina ei pea tõendama, et ma seda EI TEINUD. Rahvatarkus „kus suitsu, seal tuld“ kõlab küll kenasti, kuid rajada sellele mistahes süüdistusi on pisut liiga stalinistlik.

Ja samal põhjusel on tõendusteta kahtluse paiskamine avalikkusesse ääretult vastutustundetu ja ebaeetiline toiming. Kuusikutel puudub igasugune teoreetilinegi võimalus TÕENDADA, et mingit perevägivalda EI OLE toimunud. Väga paljudele jääb see kahtlus igaveseks ja nii mõnedki jäävad seda ka igavesti kindlalt uskuma. Seda häbimärki ei ole ühegi vahendiga võimalik maha pesta ka juhul, kui mistahes uurimine ei leia ainsatki süütõendit.

Isegi juhul, KUI vägivald peaks kunagi tõendamist leidma, ei muuda see ajakirjanike praeguse teo „väärtust“ – nemad viskasid rahva ette siiski vaid tõendusteta kahtluse, millele ei ole ühtegi moraalset õigustust. Et nad rikkusid iseendi eetikakoodeksit, on üks asi. Kuid selline meedia tegevus peaks olema ka kriminaliseeritud. Kuidagi ei saa (ei tohi) kvalifitseerida sõnavabaduse alla ajakirjaniku õigust kedagi igaveseks häbimärgistada ilma vettpidavate tõenditeta.”