17.02.2021
Eestit saab vaadata kui rahvusriiki ja kahjuks ka kui globaalse maailma provintsi. Pilt on illustratiivne.
„Eestlane olla on uhke ja hää. Kas on? Ja on see ülepea oluline? Eks see on selline filosoofiline teema.
Kui ma saan meeldiva töö eest head palka, ega siis pole ju vahet, kas mu tööandja on eestlane, türklane või taanlane.
Kui ostan söögilauale panekuks hüva rooga, siis mis vahet sel on, kas see on toodetud Võrus või Sevillas? Ja kas müüjaga pidin rääkima eesti või vene keeles.
Lõputult võiks jätkata rida igapäevaselt olulistest asjadest, mille puhul ei ole objektiivselt vajalik eestlus, eesti rahvus, eesti keel ja kogu muu esto-värk.
Ma võiksin ka oma naisega rahumeeli suhelda inglise keeles – mitte mõhkugi ei muutuks.
Kui mingil müstilisel kombel täna kaoks meie planeedilt Eestimaa koos eestlastega, siis mitu miljardit inimest saaksid sellest teada nädalaid või kuid hiljem. Veel mõni miljard ei saaks sellest iialgi teada, kuna neil polnud ka siiani aimu sellest kärbsemusta suurusest plekist maailmakaardil.
Ei ole ühtegi ratsionaalset, pragmaatilist, praktilist või objektiivset põhjust/põhjendust, et mingisuguse eestlase pärast pead valutada, teda hoida ja säilitada. Käigu kus kurat kogu oma keele, kultuuri ja ajalooga!
Miks me siis sellise mõttetu asja pärast nii palju jahume?
Aga põrkame korraks näiteks spordimaailma. Mäletate meie õnnepisaraid Kiku või Erika või Allari medalite üle? Kui nüüd asjalikult arutleda, siis keegi neist ei ületanud finišijoont stiilsemalt ega kaunimalt kui konkurendid. Polnud neis miskit kihvtimat kui vene-norra-soome-itaalia sportlastes. Aga näädsa – meie nutsime rõõmust!
Või vaatame näiteks muusika poole. Pärdi üle on punnisrinnaliselt uhked ka need, kes nootigi tema teostest kuulnud pole. Miks küll?
Viljandimaa popsi poega Kölerit mainitakse vist siiamaani üldhariduskoolide õppekavades. Milleks?
Ja ülepea – milleks meile sport, milleks muusika? Milleks kirjandus või kunst või rõivamood? Kõhtu neist täis ei saa, ahjukütteks on raamatud kehv variant.
Aga siit jõuamegi kaarega tõdemuseni, et ilmas on rida asju ja nähtusi, mida ei ole meile objektiivselt VAJA, kuid mis annavad rõõmu ja teevad elu elamist väärivaks. Kes ikka tahaks endale elu, mis koosneb ainult ainevahetuse toimimiseks hädatarvilikest toimingutest?
Elus peab olema midagi, mis suitsiidimõtteid (ja -tegusid) eemale tõrjuks. Ja siin tulebki mängu muusika. Tuleb kunst, tuleb sport, tuleb kino, tulevad hobid ja muud „labased“ rõõmud. Ning sellesse valdkonda kuulub ka rahvuslik identiteet, uhkus oma kultuuri ja ajaloo üle.
Puhtalt emotsionaalne värk, ei midagi praktilist, kuid ometi nii oluline. Suisa nii krdi oluline, et selle hoidmiseks sai sajandi eest päris oma riik loodud, koos asjakohase preambuliga põhiseaduses.
Oli seda siis vaja? ON seda siis vaja?
Majanduslikust vaatevinklist ei oleks tõepoolest midagi hullu, kui meie põldudel müttaksid ukrainlased, pitsakulleriteks ja taksojuhtideks oleks somaallased, e-riigi eest hoolitseksid hindud ja hiinlased, Toompeal sahistaksid susse belglased või venelased ja nõnda edasi.
Võib-olla oleks (ikka majanduslikus mõttes) kõvasti paremgi. Ja kui me kaalumegi olukorda AINULT majandusliku heaolu küljest, siis ei ole meile mitte millekski vaja Tammsaaret või Pärti, Nublust rääkimata.
Koolis õpetatavast inglise ja vene keelest on suures ja avatud maailmas toime tulemiseks kindlasti kordades rohkem tolku, kui marginaalsest eesti keelest. Hädavajaduse korral saab messendžeris „õ“ asendajana kasutada „6“. Tegelikult seda massiliselt tehaksegi!
Nojah…
Kogu eelneva targutuse põhjal jagunemegi me laias laastus kahte rühma. Ühes on need, kes rõõmupakkuva elu jaoks tajuvad olulisena (NBA ja Eurovisioni kõrval) ka rahvuslikku identiteeti kogu selle rikkalikus mitmekesisuses. Teises on need, kelle jaoks piisab NBA-st ja Eurovisionist ning kellele mis-iganes-nimelise lahe ääres toimuvad laulupeod jäävad kaugeks, võõraks ja tüütuks.
Ehk lihtsustatult – need, kelle jaoks eestlaseks olemine on vajadus ja need, kelle jaoks on see tähenduseta ja tähtsusetu.
Täpselt samamoodi jagunevad ka poliitilised seltskonnad. On need, kes alustavad Põhiseaduse lugemist algusest ning peavad meie riigi olemasolu esimeseks ja peamiseks (ainukeseks?) õigustuseks preambulis kirja pandut.
Ja on need, kelle jaoks on põhiseaduses ainsad olulised punktid sellised, mis sobivad kasutada kustahes mistahes kontekstis ja millel ei ole kuigi sügavat seost Eesti, eesti rahva, eesti keele, eesti kultuuriga.
Kuivõrd ma ei valda absoluutset tõde, siis ei oska ma kuidagi osutada, kummal seltskonnal on objektiivselt õigus.
Kuid ma tean, kummasse seltskonda ma ise kuulun ja mis mulle oluline on. Ning sellest johtuvalt tean ka, keda ma kuidagi meie elu ja tulevikku juhtima ei taha.
Kas sina ka tead?“
Priit Tali, kolumnist