11.04.2021
Meeleavaldus Riigikogu ees.
„Demokraatlikus ühiskonnas on lubatud ja võimaldatud igasugune protestimine ükskõik mille vastu. Mõtlev ja jätkusuutlik ühiskond mitte üksnes lubab protestida, vaid ka tõeliselt kuulab protestijaid, püüab neid mõista ning ehk isegi mingeid konstruktiivseid järeldusi teha.
Kuid igas ühiskonnas kehtivad kirjutamata normid, kirjapandud reeglid, määrused, eeskirjad ja seadused. Ning on igati normaalne ja täiesti õigustatud, et neid kehtivaid norme täidavad ka protestijad.
Illustreeriva näitena – mul on absoluutne õigus minuga inetult käitunud klienditeenindaja kohta tema ülemustele, tarbijakaitsesse, kasvõi politseisse kaebus esitada, kuid mul ei ole (ei juriidilist ega moraalset) õigust talle vastu hambaid virutada.
Nii paljukest, kui mina tean, on meie riigis igati rahuldavalt reglementeeritud reaalsed võimalused väljendada oma rahulolematust. Olgu selleks protest vallavanema, maanteeameti, valitsuse või presidendi vastu. Ei ole kuulda olnud, et mõni mistahes teemaline miiting või rongkäik oleks ära keelatud või sellele luba mitte antud.
Praktikas vist ei ole üldjuhul otsest luba tarviski, tuleb üritus lihtsalt kooskõlastada. Kui tegu ei ole ühiskonna tavaelu otseselt häiriva ettevõtmisega, siis see reeglina kohaliku võimu poolt ka kooskõlastatakse.
Selliste ürituste korraldusele kehtivad mõistlikud, lihtsad ja kergesti järgitavad reeglid.
Ehk siis – kui tahad ükskõik mille vastu meelt avaldada, kooskõlasta oma kogunemine, täida lihtsaid reegleid ning ei mingeid probleeme. Seda tehaksegi kogu aeg.
Teine lugu on oma protesti avaldamise „õiguse“ realiseerimine ühiskondlikke norme eirates.
Juriidiliselt muidugi ei ole kellelgi ega kunagi õigust kehtivaid seadusi ja muid reguleerivaid akte eirata. Siiski võiks öelda, et teatud olukorras on kehtiva õiguskorra vastu minek MORAALSELT õigustatud. See juhtub siis, kui ühiskonna kriitiline enamus on otsustavalt ja leppimatult vastu riigivõimu tegevusele ning legitiimseid võimalusi valitsejate korrale kutsumiseks ei ole.
Sellisel puhul on MORAALSELT õigustatud eirata seadusi (kasvõi põhiseadust) ning kõige hullema variandi korral kasvõi kasutada vägivalda. Aga siin on märksõnaks „enamus“! Kuivõrd kogu demokraatliku riigikorralduse põhialuseks on otsuste tegemine ja otsustusõiguse delegeerimine ENAMUSE poolt, siis on ka enamuse korraldatud ekstreemsused demokraatia vaimuga kooskõlas.
Olukord on hoopis teine, kui mistahes VÄHEMUS väljendab oma rahulolematust olukorraga, mis enamuse jaoks vastuvõetav. Sellises olukorras puudub igasugune moraalne õigustus kehtivate seaduste ja normide rikkumiseks. Juriidiliselt ei ole seda õigust niikuinii.
Rõhutan taas, et ka (kuitahes tillukesel) vähemusel peab olema täielik vabadus oma frustratsiooni välja näidata ning mille iganes vastu meelt avaldada. Kuid see PEAB toimuma hetkel kehtivaid norme ja reegleid järgides.
Kui ma olen sügavalt veendunud, et brittide vasakpoolne liiklus on oluliselt otstarbekam ja isegi ohutum, siis ei tohi keegi minult võtta võimalust oma seisukohta avalikult väljendada mistahes meediakanalite kaudu või kasvõi plakatitega Toompeal. Kui ma aga lähen kehtivate normide eiramise teed ning hakkan reaalselt oma tõekspidamise järgi liiklema – siis on igati õigustatud minu kiire rajalt maha võtmine.
Ma tõesti austan tänaste maskivastaste seisukohti. Pean tõesti lugu neist, kes on veendunud, et tänu puhtale südametunnistusele neid kurjad haigused ei taba. Ma ei taha (muidugi ei saagi) kellelegi keelata usku vandenõudesse, usku viiruse mitteolemasolusse ja statistika valelikkusesse. Ning leian veendunult, et neil peab olema absoluutne õigus oma seisukohti avaldada ning vastupidiste seisukohtade vastu protesteerida. Aga – seda tuleb teha hetkel ühiskonnas kehtivaid norme järgides.
Kuitahes hea, õige ja kasuliku idee nimel võitleja kaotab oma tõsiseltvõetavuse, kui tema võitluse vormiks on kehtivate reeglite rikkumine. Seadustele, normidele, korrale vilistamine on anarhia. Anarhia aga on kõrvalt vaatajale harva sümpaatne.
Kui näen tänaval viisakat, loosungitega seltskonda, siis on täiesti võimalik, et astun ligi ja uurin nende sõnumit lähemalt.
Kui aga näen loosungitega seltskonda, kes jageleb politseinikega, kuna nad ei taha avalikust korrast kinni pidada, siis ei teki minus mingit huvi nende sõnumi vastu, veel vähem tahtmist sellega lähemalt tutvuda.
Kui keegi juba võtab kätte ja läheb plakateid kandes ebameeldiva ilmaga tundideks avalikku ruumi – siis ilmselgelt ta ju tahab, et tema sõnum kuhugi jõuaks, kellegi mõtlema paneks. Muidu ta seda ometi ei teeks!
Ei tohiks olla keeruline mõista, et ühiskonnas aktsepteeritud norme austavas viisakas vormis, argumenteeritud sõnum jõuab vaatajate-kuulajate kõrvade vahele. Korrarikkumine ja politseiga vaidlemine jõuab küll meediasse, kuid matab sõnumi ebaolulise ja ebameeldiva kesta alla.
Ning muidugi (ikka sõnumi tõsiseltvõetavuse huvides) tuleks kuidagi kontrollida, kes seltskonda kuuluvad ja mida nad räägivad. Kui ikka võimaliku politseiriigi vastase meeleavalduse osaleja seletab innustunult reporterile, et ta ei kanna maski, kuna ei karda haigust, sest tal on nii hea süda, et viirus ei hakka külge, siis … on väga raske kogu seda üritust tõsiselt võtta.“
Priit Tali, kolumnist