Priit Tali: Reformierakonna „kaitsev“ efekt hakkab murenema

Uuringutulemused.

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali arvab uuringute tulemuste baasil, et kohatine hirm EKRE ees hakkab taanduma ja see mõjutab ka nende vastaste positsioone langustrendiga.

„Ma küll eriti ei ole nende küsitluste ja uuringute usku, kuid eks midagi näitavad need ehk siiski. EKRE vaikne tõus ja RE aeglane langus Norstati küsitlustes on üsna loogiline ja loomulik protsess, mis oli igati ennustatav.

Oma osa on siin kindlasti Reformierakonna praegusel ilmselgelt läbimõtlematul ja ainult tõsiselt lollile valijale suunatud kampaanial.

On ju raske välja mõelda rumalamat põhjust Euroopa Parlamendi saadikute valimiseks, kui PROTEST oma riigi valitsuse vastu. Terve mõistusega inimene tajub ju koheselt nende kahe asja ühildamatust. Tõrke tekitab muidugi ka absoluutselt sisutu ja arusaamatu loosungiväljend „valega sündinud valitsus“.

Põhiline ning selle protsessi jätkumist kindlustav on aga muu. Kui jätta kõrvale põhimõttelised, veendunud ja mingil konkreetsel huvil tuginevad pooldajad, siis on lõviosa reformimeelsetest need, kes lihtsalt kardavad EKREt ja näevad „kaitsena“ Reformierakonda.

Ma ei süüdistaks neid mingil juhul rumaluses, pigem on tegemist tänasel info üleküllastatusse ajal paratamatu pealiskaudsusega. Liiga palju müüte, valesid ja laimu on liiga pikalt ja liiga massiivselt avalikkusesse paisatud. Ei ole mingi ime, et mingil osal elanikkonnast on välja kujunenud irratsionaalne hirm „kaabude“ ees.

Selle vastu aitab vana ja äraproovitud ravim – aeg. Ja paranemise tunnused ongi juba praegu tasapisi ilmnemas. Suurima tõenäosusega see muutus kiireneb. Sest miski ei mõjuta inimese arvamusi kindlamini, kui isiklik ja reaalne kogemus. Aeg liigub ja inimesed näevad mitte ainult neid asju, mis toimuvad, vaid ka neid, mis EI TOIMU.

Nähakse, et mingi EstExitit ei tulegi, keegi isegi ei vihja selles suunas. Nähakse, et ajakirjandust ei rakendatagi parteivankri ette, seda isegi ei üritata.

Nähakse, et ei korraldatagi reide geibaaridesse, ei hakatagi represseerima legaalseid sisserändajaid, ei pandagi kinni „sobimatuid“ kultuuriasutusi, ei kaogi ära rahvusvahelised sidemed, ei toimugi midagi sellist, mille kohe-kohe juhtumisega on rahvast pikalt hirmutatud.

Mida edasi läheb aeg ja mida ilmselgemaks läbi reaalse elu saab, et kõigil neil kartustel ei ole mingisugust alust, seda vähemaks jääb ka inimestel põhjust oma eelistusi teha hirmust ajendatuna.

Muidugi ei saa kõigist pelgusest vabanenutest tulihingelised EKRE pooldajad. Ja ei peagi. Oluline on, et kaob põhjus olla ebamõistlikult EKRE vastu.

Üheaegselt hirmu kadumisega idaneb ka arusaamine, et selle hirmu tekitamisega on ju rahvale valetatud. See omakorda annab tõuke ja põhjenduse pöörata oma vastumeelsus valetajate suunas.

Keegi on kunagi sõnastanud umbes sellise mõtte – „Ühte inimest saab lollitada lõputult, kogu rahvast saab lollitada mingi aja jooksul. Ei ole võimalik lollitada tervet rahvast lõputult.“ Et tervet rahvast hoida valesid uskumas, selleks lihtsalt PEAVAD nende valedega kaasnema mingid reaalsed, käegakatsutavad, kuuldavad-nähtavad asjaolud.

Ja kui selliseid asjaolusid teatava kriitilise aja jooksul ei ilmne, siis hajub ka usk valedesse. Asendudes loomulikult pettumusega ja vaenuga valetajate endi suhtes.

Just sellise protsessi alguses me praegu oleme ja selle protsessi edenemist ka lähiaegadel näeme. Seda arengut saab väärata ainult EKRE ise, kui ta peaks reaalselt hakkama tegema midagi sellist, mille kavatsemises teda on liberaaläärmuslaste poolt massiivselt süüdistatud. Aga sellist tõenäosust ma küll ei taju.“

Kommentaarid