17.03.2021
Riigikogu saalis arutatakse valitsuse usaldamist lisaeelarve kaudu. Pilt on illustratiivne.
„Viisakus on tore nähtus. Mõnes olukorras lausa elementaarsena vajalik. On aga ka hetki, mil viisakus muutub ebaoluliseks või suisa takistavaks.
Vaatan sageli Riigikogu infotunde. Üks kindel sündroom jookseb läbi aastate – pidevalt jäädakse ajahätta ning üldreeglina jäävad mõned küsimused esitamata ja vastamata, kuna kell kukub ja aeg on täis.
Omaette teema on see, miks ei võiks istung minna üle 14.00, kasvõi mõne minuti jagu, aga sellest hetkel ei räägi.
Küll aga on praktiliselt kõigile küsijatele iseloomulik alustada oma küsimust – „Lugupeetud istungi juhataja, hea vastaja, bla-bla-bla …“, või muu selline, millele kulub umbes 10 sekundit.
Igale vastusele eelneb – „Aitäh huvitava küsimuse eest bla-bla…“, millele kulub umbes 5 sekundit.
Kui jätame arvestamata kogu muu tühise, sisutu ja muul moel mõttetu vahu nii küsimustes kui vastustes, siis puhta vastastikuse viisakuse peale kulub ümmarguselt 15 sekundit per küsimus.
Seega nelja küsimuse kohta tuleb juba terve minut viisakusi. Neljakümne küsimuse korral on läinud vastastikuste viisakuste vahetamisele 10 minutit. Aga viimane mõneminutiline küsimus-vastus „ei mahu“ enam kuidagi ära, sest kell saab kaks!
Kas ei oleks aeg olulise riigielu küsimusena arutada viisakuse keelustamist parlamendis?
Demagoogiat, sõnavahtu, uduajamist ja muud sarnast suurima tõenäosusega poliitikute keelekasutusest eemaldada ei ole võimalik. See on arvatavasti meditsiiniline probleem ning arstiabi kellelegi vastu tahtmist osutada ei tohi.
Kuid väike samm optimaalsema infovahetuse poole oleks ka viisakuste elimineerimine. Muidugi ei maksa kilbile tõsta matslikkust, kuid usun, et mõistlikus mahus tervitused on võimalik juba enne istungit koridoris ära vahetada.
Või siis armeevariant. Istungi alguses käratab juhataja „Tervist, saadikud!“ Seepeale möirgab kogu saal „Tervist, härra spiiker ja ministrid!“ … ja olekski mõne sekundiga asi lahendatud ning võiks ebaotstarbekat viisakust kõrvale jättes tööd alustada.
No ja üks teine asi ka.
Kellelegi, kes vähegi on viitsinud huvi tunda, ei ole saladuseks, et mingist e-riigist Eesti kontekstis ei ole võimalik rääkida.
Seega oleks ilmselt mõistlik, kui meie rahvasaadikud käiksid siiski tööl. Sellise erinevusega (kuna näib, et nad ennast vaktsineerida ei julge), et nad istuksid oma kabinettides ning e-istungid toimuksid maja sisevõrgu kaudu.
Sellised sisevõrgud toimisid täiesti pädevalt juba enne Interneti-ajastut ja küllap on veel elus piisavalt pensionäridest elektrikuid-tehnikuid, kes suudaksid ka Toompeal selle käigus hoida.
See on-ei ole-on-ei ole-jama, mis praegu üle suure võrgu suhtlemisel toimub, ei aja enam isegi naerma. See on lihtsalt kurb ja piinlik.
Aeg parlament tööle panna!“
Priit Tali, kolumnist