26.03.2021
Kes on kes sooneutraalses maailmas?
„Ausside parlament tegi hiljuti mõistliku otsuse. See andis mullegi tõuke taas mõtisklustesse langeda.
Viimastel aastatel olen pidanud pidevalt avastama, et olen ilmselt juba liiga vana ja saa paljudele asjadele pihta. Sama lugu on ka selle sooneutraalsuse värgiga. No ei mõista …
Kui Juhan tunneb, et ta on tegelikult Malle, siis las tegutseb selle tunde järgi. Kandku kleiti, lõigaku pallid maha, võtku hormoone, söögu kriiti, värvigu huuli. Eeldusel, et ta on teovõimeline täiskasvanu – tehku, mis tahab! Kui Pille ei taha tüdruk olla, kuid poisina ennast ka ei tunne – no olgu see, mis mõnus tundub!
Aga mis see minu asi on? Miks see peab minu elu ja toimetamisi puudutama? Miks peaksin mina hakkama (juba suhteliselt kõrges vanuses) muutma ja vägistama oma sisseharjunud käitumisviise ja kõnekasutust.
Julgen arvata, et olen kogu elu olnud vahel liigagi viisakas igasuguses suhtluses, käitumises ja keelepruugis. Olen alati daamidele istet pakkunud ja neile uksi lahti hoidnud. Kuidas ma nüüd peaksin „korrektselt“ käituma?
Kui pakun istet daamile, kes peab ennast ise meheks või suisa sootuks, siis ta solvub. Kui ma daamile solvamise hirmus istet ei paku, kuid ta osutub ka oma sisemuses daamiks, siis ta solvub.
Kuidas pean mina olema suuteline teadma, tajuma või arvama, kellena defineerib ennast mistahes inimene?
Kas mulle igatpidi mehena tunduv kolleeg seda tõesti ongi või on ta juba alustanud hormoonravi ning võtab semulikku turjale patsutamist oma õiguste riivena või lausa seksuaalse ahistamisena?
Eesti keeles (Jumal tänatud!) puuduvad erisoolised ase-, omadus-, tegu- ja muud sõnad. Pidevalt inglise keelt kasutava inimesena – kuidas peaksin olema? He ja she – millal tohin, millal julgen kasutada? Ja kui ei julge, siis millega asendan?
Vene keel on silmini täis mees- ja naissoo eristamist, seal on isegi elutud esemed „isased“ ja „emased“. Tunnen sügavalt kaasa toredale Vene rahvale!
Tegelikult olen ma päris kindel, et ühe naise kohta, kes ei taha enda kohtlemist naisena, eksisteerib sada naist, kes tahavad väga olla koheldud naisena või vähemalt on sellise kohtlemisega nõus ja rahul.
Kas mingi kaheldava „korrektsuse“ huvides oleks tõepoolest otstarbekas ja õigustatud, et absoluutne enamus toredaid naisi kaotaksid võimaluse olla igapäevases praktikas koheldud naistena? Lihtsalt selle pärast, et mina (ja teised mehed) varsti enam ei julge neile ust avada või istet pakkuda või kasvõi lilleõit kinkida, kuna pidevalt ripub peakohal risk, et mõni neist „sisemiselt“ ei olegi naine ja olukord võib lõppeda ahistamissüüdistuse ja kohtuga?
Muidugi oleks kõik see jaburuseni ebaõiglane ja suisa ebademokraatlik.
Aga samas ei ole mul ka mingit vimma nende väheste vastu, kes ei ole rahul Looduse poolt pakutuga ja sügavalt soovivad ennast defineerida kellegi-millegi muuna. Või siis ennast ka reaalselt millekski muuks „renoveerivad“. Nagu eespool mainitud – mis see minu asi on.
Kuid sellisel juhul tuleks välja mõelda ja ühiskondlikult kokku leppida mingi nö „värvikood“, kergesti ja koheselt nähtav ning üheselt mõistetav märkide süsteem, mis annaks mulle enne saatuslikku eksitust märku asjaolust, et mehena näiv ja mehena kõlav isik soovib, et teda koheldaks naisena. Või vastupidi. Või kuidas iganes ta tahab, et temasse suhtutaks.
Olgu selleks mingid spetsiifilised rõivaesemed või mingi kindel meikap või mingi täiesti enneolematu aksessuaar või … Võimalusi on palju, piiriks on fantaasia. Esimesest pilgust peab olema tajutav, et vat see neiu on tegelikult noormees, et lapsega pargis jalutav vanaema on tegelikult vanaisa, et vat see onu ei ole küll tädi, kuid ei taha ka onu olla jne. Peaasi, et mina ei peaks mõistatama, ei peaks eksima ega tahtmatult kedagi solvama.
Eriti idiootlik oleks ju igat suhtlust uue tuttavaga alustada nö intervjuuga, et selgeks teha tema füüsiline, vaimne, emotsionaalne ja mistahes muu orientatsioon.
Mulle on oluline, et ma ka edaspidi saaksin pelgamata, tagamõteteta, siiralt ja loomuomaselt daamidele istet pakkuda ning uksi lahti hoida.
Ning et mõni väike jõnglane tänaval ei küsiks näpuga minule osutades: „Lapsevanem Kaks, miks sellel tädil habe on?“
Olgu mis on, aga selgus olgu majas!“
Priit Tali, kolumnist