23.02.2021
Vaenukõnet tahetakse kriminaliseerda, aga selle mõiste ja piiride üle isegi ei arutleta.
„Vaikselt tiksub ja pulseerib arutelu vaenukõne kriminaliseerimisest.
Pooldajad räägivad õiguste realiseerimisest teiste õigusi mitte rikkudes (mis on loomulikult õige) ja muust sarnasest, mis esmapilgul tundub justkui kena ja hää.
Tuuakse hirmutavaid näiteid arengumaadest, mis on ka õiged, kuid meie kontekstis juba täiesti mitteasjakohased. Ja isegi oma mitteasjakohasuses on need reeglina must-valged ja ultraäärmuslikud näited, mille puhul kelleski erilisi küsitavusi ei teki.
Mind huvitab muu. Mind huvitab see udusse mattunud piirimaa. Ehk – kus jookseb see joon, millest ühele poole jääb lihtsalt põlastusväärne tige eneseväljendus ning teisele poole karistamist vääriv vaenukõne?
Kogu selle temaatika juures ongi ju see peamine! See piirijoone mahamärkimine.
Sellisel ühemõtteliselt arusaadaval ja üheselt tõlgendataval piiril on kaks funktsiooni. Esmalt kõrvaldab see võimaluse mistahes kaalutlustest lähtuvalt „ebameeldivaid“ kodanikke kellegi suva järgi represseerida. Ja teiseks võimaldab see meil kõigil teadlikult piiri ületamisest hoiduda.
Mulle ikka meeldib selle teema võrdlus liikluseeskirjaga. Kujutlege, et kiirust piiraval märgil ei ole mitte number 90, vaid tekst „Liiga kiiresti“. Kuidas peaksid käituma autojuhid? Kuidas võiksid käituda politseinikud?
Kuidas ma saan hoiduda vaenukõnest, kui ma ei tea, milliseid minu väljendeid on võimalik kriminaalsena käsitleda? Enamik meist on aeg-ajalt vihased, enamik meist ütleb vahel midagi emotsionaalse tigedusega. Kuidas sellises igati normaalses olukorras olla ja piiri mitte ületada, kui seda piiri ei olegi maha märgitud?
Miks me kulutame üüratuid summasid oma riigi idapoolse kontrolljoone füüsiliseks ja silmatorkavaks väljaehitamiseks? Kas poleks lihtsam (ja oluliselt odavam) tulistada igat seenelist, kes piirivalvurile TUNDUB piiririkkujana?
Kogu arutelu komisjonides, fraktsioonides ja kus iganes mujal vaenukõne kriminaliseerimise üle, karistuste üle, seadusemuudatuste üle jne peab ALGAMA selle piiri väga (kordan – VÄGA!) täpsest määratlemisest. Kui on olemas see kõigile mõistetav, tõlgendamist mittevõimaldav, ühiskonna enamuse poolt aktsepteeritav piir – SIIS, alles siis võib arutlustega edasi minna.
Paraku ei ole mul õnnestunud kohata ühtegi artiklit ega sõnavõttu, kus isegi üritataks sellist konkreetse piiri teemat lahata.
Aga sellisel juhul MIDA on üldse arutada?“
Priit Tali, kolumnist