Priit Tali: võib-olla on teaduse rahastus häbiväärselt väike. Aga järsku jaburalt suur?

Keegi meist ei tea, kas teadusrahastus tähendab keemilisi katseid või võrdõiguslikkuse ideoloogia uuringuid.

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab, et tegelikult ei tea maksumaksja  midagi sellest, mida teadusele antava raha eest ära tehakse.

„Teadlastele lubati 1% SKT-st. Aga ei antud. Teadlased tulid tänavale, nurinat oli palju. Suur osa rahvast kurvastas ja nurises nördinult kaasa.

Valitsus teatas, et absoluutväärtuses panus teadusesse siiski kasvas, kuna kasvas ka majandus. Suur osa rahvast rõõmustas. Sisuliselt on see kõik ju puhas mäng emotsioonidel ja matemaatiline tühikargamine.

Kui paljud meist tajuvad, mida see 1% (või 0,71%) tegelikkuses tähendab?

Kui paljud meist tunnetavad, millise väärtusega on 152 miljonit kodumaise teadustöö kontekstis?

Kui paljud meist teavad, MIDA selle rahaga tehakse ja mida TAHETAKSE, aga EI SAA teha?

Me tundleme, avaldame protesti millegi vastu ja poolehoidu millelegi, millest me essugi ei tea! Mina küll ei tea. Kas sina tead?

Kui palju on meil teadlasi, millega nad tegelevad? Mida uuritakse, mida avastatakse, mida leitakse? Mis jääb raha puudusel uurimata, avastamata, leidmata?

Ehk kokkuvõttes – milline on meie teadusest tulev KASU mulle, meile, meie riigile ja rahvale? Ja milline KASU jääb olemata, kui rahastus ei tõuse?

Oh ei, ma ei kipu teadlaskonda halvustama või alavääristama! Kuidas ma saaksingi, ma ju ei tea neist midagi.

Aga ehk oleks aeg see valdkond tavainimestele lahti rääkida? Tuleks avalikkuse ette tuua lihtne ja arusaadav, kuid põhjalik teaduse rahastamise ülevaade. Nii et ma näeksin must-valgel, milliste konkreetsete uuringute jaoks kui palju vahendeid kulutatakse (on kulutatud) ja millist tulu (materiaalset, vaimset, emotsionaalset jne) on sellest rahvale tõusnud või tulevikus tõusmas.

Võib-olla on teaduse riiklik toetus häbiväärselt väike. Aga võib-olla on see juba praegu jaburalt suur?

Kui mitu miljonit läheb jätkusuutlikule ja ühiskondlikku lisaväärtust vähemalt lubavale teadustegevusele? Kui mitu miljonit kulub igiliikuri leiutamisele või 50 halli varjundi süvapsühholoogilisele analüüsile?

Näed, vägisi tekib mul siia ainult küsimusi. Sest ma ei tea sellest valdkonnast praktiliselt midagi. Tahaks minna tänavale, kuid ei oska loosungit valida. Kas võtta „Tõstame teaduse rahastust!“ või „Lõpetame mõttetute projektide toetamise!“? Kas vinguda valitsuse kallal liiga väikese või liiga suure rahastamise pärast?

Olen täiesti kindel, et väga paljud rakendusteaduste usinad edendajad vajaksid lisatuge ühiskonnalt, et anda oma tubli panus meie majanduse ja muidu heaolu kasvamisse. Sama kindel olen, et nagu igas muuski eluvaldkonnas, on ka teadlaste kogukonnas kavalaid mullipuhujaid, kes meie ühise rahakoti peal liugu lasevad ning laboris värvilist õhku uurivad.

Matemaatika on küll tore asi, kuid selle juures ei tohiks silmist kaotada sisulist eesmärki. Mis on meie tegelik eesmärk? Kas puhtmatemaatiline 1%? Või nende teadlaste tegevuse adekvaatne toetamine, kelle töö reaalselt meie rahvale vajalik on?

Ma ei välista võimalust, et kodumaise teaduse rahastamiseks on täiesti piisav 0,5% SKT-st, kui lõpetada mõttetute või isegi kahjulike pusserdamiste toetamine. Kas ma eksin? Lööge tegelikud numbrid ja faktid lauale ning vaatame seda asja!“

Kommentaarid