13.02.2020
Siseminister Mart Helme kagupiiril. Pilt on illustratiivne.
Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro annab edasi oma nägemuse EKRE siseministri ära tehtud töö kohta.
“Valitsuskoalitsiooni mesinädalad on läbi, valitsus on läbinud tõelise ajakirjanduse ja ametnikkonna poolse tuleproovi ja jäänud püsima. Samas püsima on jäädud tõsiste kompromisside hinnaga, eriti EKRE valijate seisukohast vaadatuna. Sestap on kuulda juba esimesi rahulolematuse noote, eriti radikaalsed inimesed on juba avalikult pahameelt väljendanud.
Tõsi, on valdkondi, kus on hetkel käimas mitmetimõistetavad ja võib-olla ka mitte kõige õigemad protsessid. Kindlasti on EKRE valijale suur küsimärk ja mõistatus uus IT minister Kaimar Karu ja eelkõige e-valimiste ausa uurimise saatus, teisalt rahvuslikule valijale tekitanud hämmingut mõned metsateemalised liigutused keskkonnaministri poolt.
Kuid mitte nendest kitsaskohtadest ei taha ma selles artiklis kirjutada – loodame, et aeg annab nende küsimuste puhul õiglase ja õige arutuse! Ma tahaksin pigem keskenduda ministeeriumile ja ministrile, kus just nimelt ametnikkonna ja ajakirjanduskartelli kiuste näivad õiged protsessid liikuma hakanud olevat.
Siseminister Mart Helme on oma ministeeriumi eesotsas põrkunud selgele vastupanule. Ta on saanud tuld ajakirjanduselt ja ühiskonna liberaalselt eliidilt ning tema hoogsad ja lennukad ideed Eesti olukorra parandamiseks on põrkunud selgelt oma ministeeriumi ametkonna harjumuste ja ideoloogilise vastupanu müüri otsa. Helmet on sisuliselt saboteerinud lausa peaminister isiklikult – mäletame ju kõik politseijuht Elmar Vaheri vallandamise katset ning selle järgnenud pealesunnitud leppimist.
Kuid ometi, täna paistab, et jää on siseministeeriumi poolt liikuma hakanud. Mitte ehk nii jõuliselt ja radikaalselt nagu Mart Helme ise ja tema valijad tahtnuks, kuid on näha positiivset suunamuutust Eesti migratsioonipoliitika põhimõtete osas.
Peamine mida täna esile tuua, on siseministeeriumi professionaalsete ametnike poolt koostatud seaduseelnõu, mille kohaselt kitsendatakse Eestisse õppima tulevate tudengite võimalusi Eesti tööturul vett segada ning raskendada õppeviisa kattevarju all ettekavandatult Woltidesse ja Boltidesse tööleminekut. On ilmselge, et sellist seaduseelnõu poleks sündinud ühegi eelmise Eesti valitsuse all – selle taga on selgelt Mart Helme käekiri.
Tulemas on eelnõu, mille kohaselt on tulemas mitmed olulised renditööjõu kasutamise piirangud. Need muudavad maksude maksmata jätmise abil hõlptulu jahtivad ärimehed kuivale. Seadusemuudatus tehakse tihedas koostöös EKRE juhitud rahandusministeeriumi ja siseministeeriumi vahel.
Samuti on selge, et ainult Helme tegeleb tõsiselt lühiajaliste ja pikaajaliste elamislubade väljendamise tingimuste kitsendamisega ja ka seisab hea selle eest neid muudatusi praktikas rakendataks. On ju üldteada, et hoolimata kattejutust tuleb enamik lühiajalistest töötajatest siia eesmärgiga jääda siia pikemaks elama ja töötama ning võtta oma peregi Ukrainast või Venemaalt siia kaasa, kus on juba ees olemas venekeelne kultuuri- ja teeninduskeskkond.
Eelmisel aastal tuli Eestisse väidetavalt lühiajaliselt töötama ametlikul alusel ligi 30 000 Euroopa Liidu välist kodanikku. Sel aastal prognoositakse poolesajatuhande piiri ületamist. Varsti on kümnendik Eesti tööjõust väljastpoolt Euroopa Liitu.
Me kõik saame instinktiivselt aru, mida see endaga kaasa toob. Riskid on mitmetasandilised, võitjateks saavad vaid ettevõtjad, kes oma kasuminumbreid odava tööjõu pealt suurendavad. Liberid seisavadki ainult ettevõtjate huvide eest ega huvitu eriti eesti rahva saatusest. Neid huvitab teenida palju pappi täna, elada mugavalt ja raiskavalt ning kui kõik selles riigis krahhiga kokku kukub, siis loodavad nad enne vene dessantnikute maabumist lipsata siit minema – Hispaaniasse, Kanadasse või isegi Uus-Meremaale. Kaasavõetud papiga, mille nad Eesti laastamise eest teenivad, loodavad nad sealgi endile mõnusa elu sisse seada.
Kuid EKRE peab seisma eesti rahva kui terviku huvide eest. Muud erakonnad kipuvad mängima päevapoliitilisi mänge, esindavad lausa otse suurettevõtjate huve või siis vaatavad lihtsalt rahvusvaenuliku Brüsseli näpuviibutuste poole. EKRE peab mõtlema talupojatarkusest kantuna maa pikaaegse tuleviku peale.
Ukraina-vene immigrantidega kaasneb tõsine julgeolekuoht. Meil eksisteerib riigis niikuinii ligi kolmandiku elanikkonna suurune “viies kolonn”, kelledest enamiku puhul pole (kui reaalselt ilma poliitkorrektsete pulkadeta peas mõelda) nende lojaalsuses veresidemetele kahtlustki. Poolsada tuhat slaavlast lisaks kallutavad kaalukaussi otsustavalt. Euroopa keskuse nõrgenemise puhul viiakse see maa siin tagasi slaavi poliitilisse ja kultuuriruumi.
On rumal ka arvata, nagu seisaksid tõesti enamik Eestisse tulevaid lihtsaid ukrainlasi oma vene vendade vastu Kiievi oligarhide poliitika tulemusel. Tegelikus kriisiolukorras tunnetab ka ukrainlane, et tema vend on venelane. Eestlane (või veel enam sakslane) jääb tema jaoks ikka elutunnetuselt võõraks – ei tasu luua illusioone. Siia tulnud ukrainlane loobub kiiresti Kiievi Kremli vastasest propagandast ning näeb, et normalnõje ljudi on venelased – saksa kultuurist läbi imbunud soomeugri verejäljega eestlased on tegelikult küllalt võõra maailmanägemusega rahvus.
Mure on reaalne, kui vaadata keskpikkasid trende. Näeme ühelt poolt, kuidas Euroopa nõrgeneb tänu oma immigratsioonipoliitkale ja liberaalide märatsemisele, mis lõhuvad Euroopa võimekust seista vajadusel sõjaliselt enda ja veel enam oma äärealade territoriaalse terviklikkuse eest. Uudised Saksa armee rikkis tankidest on sealse ühiskonna sisemise moraalse mädanemise nähtav sümptom.
Vaatame tänaste trendide alusel 30 aastat tulevikku ja mõtleme korra reaalselt, kui võitlusvõimelise armee me saaksime tänastest Lääne-Euroopa “lumehelbekestest”, kui midagi otsustavalt ei muutu? Tehnika tehnikaks, ka tuleviku sõjavägi vajab kriitilist hulka reamehi, kes heidutust pakkuda suudavad, maa-ala kontrollivad..
Samal ajal näeme Venemaa tugevnemist. Venemaa armee on täna jälle tõeline sõjaline võim, kaose ajad on selleks korraks möödas. Toome häiriva paralleeli Vabadussõja võidu ja 1944 aasta lahingute kaotuse vahel. Sarnane vahe 1990ndate kaoses Venemaa ja tänase Venemaa tugevuse vahel. Venemaa sõjaline võimekus on viimase kahekümne aastaga tõusnud suhtelises võrdluses meie omast mitu korda kiiremini. Kui 1999. aastal oleks olnud mõeldav (Tšetšeenia eeskujul) kolme Balti riigi poolne, ilma liitlaste olulise abita avaldatav sõjaline vastupanu Venemaale, siis täna…
Venemaa on tugevam kui iial varem ka majanduslikult, sanktsioonide ajal on Venemaa suutnud üles ehitada palju poolautarktiliselt toimivaid majandusharusid. Teisalt ei sõltu Venemaa enam nii rängalt Euroopa kapitalist ja tehnoloogiast (mõttekoht edasiseks debatiks, kui palju teenisid Euroopa tegelikke huve Ühendriikide poolt pealesurutud Venemaa sanktsioneerimispoliitika?), kuniks säiluvad soojad suhted maailma alternatiivse majandus- ja tehnoloogilise keskuse Hiinaga.
Miks me sellises maailmapoliitilises olukorras omalt poolt veel paati kõigutame ja lubame uutel kümnetel tuhandetel slaavlastel meie riiki kanda kinnitada? Päevapoliitikute kõrval on vaid Mart Helmel visiooni sarnaseid arenguid läbi näha ja ka oma tänase potentsiaalse populaarsuspunktide kaotamise hinnaga pikaajalisi migratsioonireforme läbi suruda. Võitlus ministeeriumi ametnike ja ajakirjandusega reformide süvendamisel ei saa järgneva kolme aasta jooksul kahtlemata kerge olema. EKRE toetajad peavad selles võitluses kahtlemata oma siseministri selja taga seisma.
Idaslaavi massimigratsiooni lubamisega oma riiki kaasneb kahtlemata tohutu sotsiaalne segadus riigis. Esiteks, slaavlased löövad palgad Eestis alla. Milline ettevõtja võtaks tööle eestlase, kes nõuab tuhande euro suurust palka, kui tal on seaduslikult tehtud ülilihtsaks tööle palgata ukrainlane, kes teeb rohkemgi tööd 500-600 euro eest? Eestlaste palgad (vähemalt lihttöödel) ei saa tänases olukorras enam iial tõusma, pigem on lähiaastatel ees näha tõsist palgakorrektsiooni ning palgavaesuse süvenemist riigis.
Teiseks, viiakse alla tööohutus ja tööeetika. Eriti just tööandjate poolne eetika, 1990ndad võivad naasta. Võib saada uueks normaalsuseks töötajatele palga mitte maksmine, vusserdamine mustalt, rahaliste trahvide sisseviimine bossi poolt suvaliselt määratud normide mittetäitmise eest ja isegi töötajate füüsiline väärkohtlemine. Rääkimata siis tööohutusnõuete täitmisest objektidel ja tehastes. Olukord, kus suurpoodides jupijumalad keelavad töötajatel WC-sse mineku ja kui lubataksegi, seisavad ise stopperiga ukse kõrval.
Kõik see on Eesti tööjõuturul juba olnud ja võib naasta isegi vastikumal kujul. See kõik saab toimuda seetõttu, et tööandjad saavad süüdistada eestlastest töötajaid “ärahellitatuses” ning saavad osutada orjaliku töömentaliteediga slaavlastele, kelle elus on paraku füüsiline ja emotsionaalne jõhkrus igapäevaelu kaasosaks olnud.
Kolmandaks, tänane eestlaste perekondasid lõhkuv pendelränne jääb endiselt reaalsuseks ja isegi kasvab. Olukorras, kus igal enesest lugupidaval inimesel on võimatu Eestis lihttööle minna, leiavad isegi tänasest enam inimesi tee Soome, Rootsi või Inglismaale, kus palgad märgatavalt kõrgemad ning töötingimused inimest austavad. Kuid tagajärjeks on lõhkised peresuhted, sündivuse edasine vähenemine ning sisuliselt isata kasvanud laste osakaalu suurenemine. Ehk rahvusliku jätkusuutlikkuse tõeline ohtu panek.
Eestis on niigi ohtralt sotsiaalseid probleeme, palgavaesus ei taha kaduda, endiselt kehtib proportsionaalne tulumaks, töösuhted on võrreldes Lääne-Euroopa riikidega endiselt halvasti korraldatud. Sellises olukorras peab iga Eesti lihtinimestest hooliv inimene toetama siseminister Mart Helme pingutusi immigratsioonikraanide sulgemisel.
Jah, meil on palju lahendada siin ja seal, nurisemine Eesti elu üle on põhjendatud ja pikas perspektiivis edasiviiv. Kuid samal ajal tuleb tunnistada kahe jalaga maa peal seistes fakte. Üheks selliseks kurvaks faktiks on, et igasugune sotsiaalne reform muutuks Eestis sisuliselt mõttetuks või farsiks, kui samal ajal lubatakse tööjõuturule suhteliselt kontrollimatult idaslaavi “ajutist” tööjõudu. Selles küsimuses ei saa me seista kuidagi kahe tooli vahel. Me oleme kas vaid pisikese ettevõtjate kliki poolel või terve Eesti töötajaskonna pool.”
Kaspar Arro (pildil)
