Putin – amatöördiktaatorist elukutseliseks

Arvamus,
©AFP/Scanpix
Ühes rivis.

Poliitikavaatleja Jüri Toomepuu vaatleb olukorda Venemaal ja selle mõju maailmapoliitikale.

Putini stiilis reformid ja valimised. Venemaa autokraatne president Vladimir Putin on lasknud ennast pühitseda nädala jooksul läbiviidud hääletamistsirkusega Venemaa eluaegseks diktaatoriks.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Jaanuaris kavatses ta võimulpüsimiseks teha põhiseaduse „reformi“, mis oleks võtnud võimu presidendilt ja peaministrilt ja andnud selle senini tähtsusetule Riiginõukogule. Putin oleks siis saanud eluaegseks diktaatoriks, hakates Riiginõukogu esimeheks. Selle skeemi elluviimiseks hääletasid 23 jaanuaril ilma erandita kõik duuma saadikud, samuti nagu käis „rahvasaadikute“ hääletamine Stalini päevil.

Putin ilmselt mõtles ümber, presidendi amet näis prestiižikam kui Riiginõukogu esimehe amet. Valimissüsteemi alusel, mille ta on oma võimuaastatel kehtestanud, saab ta põhiseadust üsna lihtsalt muuta.

Põhiseaduse muutmise hääletus kestis nädal aega. Ausate valimistega, nagu kõikide  eelmiste Putini-aegsetega, sellel sarnasust ei olnud. 2016. aasta valimiste kohta, kuhu lubati vaatlejaid,  teatas  Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsioon (OSCE), et see oli “valik ilma tõelise võistluseta“.

Seekord ei lubatud isegi ühtegi erapooletut vaatlejat valimisi jälgima, samuti mitte ka ajakirjanikke. Ainult otseselt  Kremli kontrolli all olev nn „Publiku Koda“ määras vaatlejad. Videovaatlusi valimisjaoskondades ei tohtinud samuti teha.

Nädalapikkuse hääletamise käigus anti kõik valimissedelid igal õhtul Kremli poolt määratud valimiskomisjonile. Valijad võisid hääletada mobiiltelefoniga või elektrooniliselt, ilma, et keegi saaks kontrollida nende isikut või kindlustada, et hääletus oleks salajane.

Asjatundjate arvamused. Kremli-kriitik Mihhail Khodorkovski väitis, et hääletus oli täielik pettus. Kunagine Venemaa kõige rikkam mees istus tükk aega Siberi vangikongis pärast seda, kui ta tal tekkis huvi Putini vastu kandideerida. Suur osa ta rikkusest asus välismaal, seetõttu õnnestus tal ennast vangist välja osta.

Aleksei Navalnõi,  USA Yale ülikooli haridusega vene korruptsioonivastane aktivist, väitis: “See on suur fiktsioon, mis varjab peamist asja – Putini ametiaegade arvu “nullimist”.

Kõige parema hinnangu andis Grigory Melkonyants, Golos (Hääl) organisatsiooni üks asutajatest ja juhtidest, kes väitis, et need valimised on nii kummalised, et isegi võimukandjad ei tea nende tõelisi tulemusi. 2011. aasta valimiste kontrollimisteks loodud vene Golos (Hääl) organisatsioon oli juba varem keelustatud, ettekäändel, et nad polnud end registreerinud „välismaa agendina“.

Võimu kindlustamine. Aastal 2008, kui Putini põhiseadusega lubatud teine presidendiamet lõppes, sai ta sellest üle nipiga teha Dmitri Medvedjev nukupresidendiks ja jätkata valitsemist peaministrina. Nüüd on põhiseaduse muutused Putinile vajalikud selleks, et ta võimu ei saaks kõigutada ka pärast seda, kui ta presidendiamet praeguse põhiseaduse sätete alusel lõpeb. Kui see on saavutatud, pole arvatavasti põhiseadusega üldse enam vaja arvestada, nii nagu toimus Stalini päevil.

Putin alustas oma eluaegse diktatuuri kehtestamist juba rohkem kui tosin aastat tagasi, kui ta kangutas duumast demokraatiameelsed ja piiras sõnavabaduse erapooletu ajakirjanduse keelustamisega ja ausate ajakirjanike terroriseerimisega. Juba aastal 2006 lasti oma korteri liftis Moskva kesklinnas maha Anna Politkovskaja, kes oli avaldanud raamatu „Putini Venemaa“. Umbes kahele tosinale ajakirjanikule on saanud Putini Venemaal osaks sama saatus.

Olukord halveneb. 7. juulil arreteeriti Ivan Safronov, ajakirjanik, kes läks tööle Vene  kosmoseametisse, kui tal läks artiklite avaldamine raskeks. Teda süüdistati riigireetmises. Selliste süüdistuste arv on Putini Venemaal tõusnud. Peamine põhjus näib olevat see, et sellist süüdistust võib arutada kinnisel kohtuistungil. Süüdistatu advokaadile võib keelduda dokumentide näitamist, mille alusel süüdistus esitati ja võib isegi keelata advokaadil kohtuda oma kliendiga.

Kremli esindaja Dmitry Peskov väitis, nagu võis arvata, et süüdistustel pole midagi tegemist Safronovi ajakirjandusliku tegevusega.

Hiina diktaatori Xi Jinpingi jälgedes. Aastal 2018 kiitis Hiina Rahva Kongress heaks põhiseaduse muudatuse, mis lõpetas presidendi ametiaja piirangu ja kinnitas seega praeguse presidendi Xi Jinpingi eluaegseks diktaatoriks. Ainult kahel delegaadil 2964 hulgast lubati vastu hääletada – vist selleks, et võiks väita, et kongress diktaatori kummitempel pole. Kuigi Putin pidi valima referendumi meetodi enda eluaegseks diktaatoriks kinnitamiseks, on hääletustulemused Putinil sama kindla kontrolli all.

Kas autokraatne kapitalism või autokraatne oligarhikraatia? Mõlemad nimed on sobivad riigikorrale, mis on kehtestatud Xi Jinpingi Hiinas ja Putini Venemaal. Ka natuke vabadust on ohtlik autokraatse diktatuuri püsimisele. Gorbatchov ja Vene kommunistlik diktatuur said sellest aru liiga hilja, kui glastnost oli juba löönud tuha all immitsenud vabadussädemed leegitsema. Eestlaste laulvat revolutsiooni ei suutnud enam summutada ka kommunismile truuks jäänud interrindelased. Vene kommunistlik impeerium mõranes ja lagunes.

Hiina kommunistliku partei diktaator ja teised võimukandjad said sellest aru. Kui nad kergitasid kommunistliku majandussüsteemi kontrolle, et turumajandus toodaks jõukust eelkõige võimukandjatele ja leevendaks ka vaese lihtrahva täbarat olukorda, siis poliitilise- sõna- ja mõttevabaduse kütkeid nad lõdvemaks ei lasknud. Vabaneva majanduse tingimused andsid võimaluse edukate ettevõtete loomiseks, mis on küll riigi kontrolli all, aga mille omanikud on püsti rikkad.

Maailma kõige rikkamas riigis, USAs, oli eelmise aasta seisuga 614 dollarimiljardäri. Palju väiksema majandusega kommunistlikus Hiinas, kus kõik pidavat olema võrdsed, on neid 389. Vaesel Venemaal, mille sisemajandusprodukt on ainult 7,5 protsenti USA omast, on neid umbes 100.

Niihästi Hiina kui Venemaa püsti-rikkad peavad muidugi jagama oma rikkusi võimuladvikutega ja olema truualamlikud, et nendele Khodorkovskit ei tehtaks.

Oht Eestile. Eestile ja eestlastele osutus Stalini Venemaa katastroofiliseks. Veerand eestlastest hukkus ja alles jäänutel võeti vabadus pooleks sajandiks.  Eluaegse diktaatori Putini Venemaad on kindlasti vaja karta.

Putin on kinnitanud, et ta eesmärk on taastada vene kurjuse impeeriumi „hiilgus“ – kelle muu kui oma naabrite arvel. Tal on ikka veel põhjust loota oma unistuse täitumist ta Eestis asuvate „vene kaasmaalaste“ abil. Hiljuti avaldas ta artikli arvamusega, et Balti riikide liitmine Nõukogude Liiduga toimus lepingulisel alusel koos kohalike demokraatlikult valitud valitsejate heakskiiduga.

Kaitseministeeriumi Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu näib arvavat, et see on tavapärane Vene diktaatorite ajaloo võltsimine, et artikli eesmärk on Venemaa minevikku ilustada selle asemel, et paremat tulevikku pakkuda. Ta arvab, et sõjaohust räägitakse meil liiga palju.  Ta küll möönab, et pärast põhiseaduse muutmist võib Venemaa poliitika muutuda agressiivsemaks naabrite suhtes.

Palju süngema pildi maalib Valeri Solovei, üks Venemaa tuntuim veel Venemaal asuv politoloog, kelle prognoosid sageli täituvad. Selle aasta veebruaris jahmatas ta paljusid avaldusega, et Kreml valmistub koroonapandeemia varjus hübriidsõjaoperatsiooniks Baltimaade vastu, et viia NATO lagunemiseni.

Solovei loeb Balti riike Lääne Achielleuse kannaks. Ta arvab, et Kremlil on suur kiusatus maailma hirmutada ja jõu kasutamisega kompromiteerida NATOt ja Euroopa Liitu. Ta arvab, et Venemaa võib luua olukorra, kus NATO ei saa appi tulla.

Stsenaarium oleks analoogiline sellega, mis leidis aset Krimmis – kohaliku vene elanikkonna väljaastumine, Vene eriväelaste ilmumine, kes haaraksid enda kätte olulisemad strateegilised objektid, logistika ning elektroonilise infrastruktuuri halvamine. Selle realiseerimiseks ei lähe tarvis palju sõdureid ning kõik võiks toimuda ilma verevalamiseta. Kuigi riigid võivad jääda formaalselt suveräänseteks, väljuksid nad NATOst ja oleksid tõeliselt uuesti Venemaa mõjusfääris.

Ta pakub välja, et vene sõjaväelased arvavad, et Balti riikides asuvad NATO liitlaste lahingupataljone oleks võimalik blokeerida nii, et need poleks võimelised oma baasist väljuma, nagu tehti Krimmis. Vene sõjaväelaste jaoks on Krimmi hõivamine ennast tõestanud ja sisse töötatud mudel ja nad on seisukohal, et seda on võimalik kasutada ka mujal. Kui need pataljonid ei jõua teha ühtegi lasku, ega nende sõdureid ei tapeta, siis NATO „üks kõigi eest, kõik ühe eest“ klauslit ei rakendata.

Pealegi näib Putin arvavat, et Lääne-Euroopa riikidel puudub poliitiline tahe astuda relvastatud konflikti Venemaaga Balti riikide pärast, eriti kui Putin täristab oma tuumamõõka. Võib arvata, et Putin oleks valmis rakendama „väikese võiduka sõja“ poliitikat, mis tagaks talle Krimmi operatsiooniga võrreldava sisepoliitilise grandioosse võidu.

Aprillis avaldas Ühendriikide erukindrali Ben Hodges analüüsi, milles ta  hoiatas, et Vene armee lääneringkonnal kuluks Balti riikide strateegiliste punktide hõivamiseks 30 kuni 60 tundi. Tema hinnangul võtaks Balti riikide vabastamiseks vajaliku 200 000-mehelise grupeeringu positsioonidele koondamine aega vähemalt pool aastat. Selle ajaga võiks Balti riigid olla juba unustatud.

Lootuse sädemed. Praeguse valitsuse koalitsioonilepe kinnitab põhiseaduse preambuli nõuet kindlustada ja tagada riiki, mis tagab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kas valitsus suudab peatada juba paarkümmend aastat kestnud ja järjest kiireneva Eesti venestamine ohu, seda näitab tulevik.

Lootust annab see, et Putini vallutusplaanid võivad kokku variseda koos ta pankroti äärel vaakuva kleptokraatilise impeeriumiga. Vaevalt, et vaesuse, viletsuse ja diktaatoritega harjunud vene rahvas ta võimult kukutab, aga ta senini taltsad oligarhid, kes kontrollivad lõviosa kogu Vene varandusest, on hakanud rahutuks muutuma. Nad paigutavad üha enam oma varandust välismaale ja muretsevad endale ka kinnisvara ja uhkeid elamuid teistes riikides. Kui nad suudaks Putini kukutada ja Venemaa muutuks demokraatlikuks riigiks, mis ei pea vajalikuks oma naabrite töövilja röövida, looks see Eestile helgema tuleviku.

Kõige lootustandvam on see, et rõhuv enamus eestlastest usuvad, et neil on õigus jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal. Nad tahavad, et püsiks Eesti Vabariik, mis tagab Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Kõige parem kaitse meie kodumaale on valmidus kangelaslikuks võitluseks välisvaenlase vastu sõjatandril ja sisevaenlaste vastu rahvuspoliitilisel tandril.

Jüri Toomepuu

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused