17.01.2022
Kalle Laanet läheb ajalukku kaitseministrina, kel oli võimalik midagi ära teha, aga kes ei teinud midagi.
Möödunud nädalal ründas kaitseminister Kalle Laanet EKRE kaitsepoliitikat ja see oli selgelt poliitiline rünnak – minister ei puudutanud üldse Isamaad, kes vastutas riigikaitse eest Jüri Ratase teises valitsuses, ja kui Reformierakond oleks kaitseküsimustes nii võimas, nagu Laanet üritab näidata, siis ei segaks 19 häälega rahvuskonservatiivid, keda ta väidab kaitsepoliitikale vastu töötavat, nende avangardistlikku kaitsevõimekuse tõstmist kuidagi.
Tegelikult on kõik vastupidi – just EKRE on see erakond, kes nõuab kaitsepoliitikas kohest või siis esimesel võimalusel tegutsemist. Nii algatasid rahvuskonservatiivid valitsuses olles kohe kolme kaitsevõimekuse lünga (rannakaitse, keskmaa õhutõrje ja soomusvõimekus) täitmist, sõjaväestatud piirivalve taastamist koos sisekaitsereservi loomisega, piiri kindlustamist ja mitmeid muid kaitsealaseid ettevõtmisi, olles valmis ka riigikaitselaenu võtma. EKRE soovis ja soovib võimalikult kiiret kaitsevõimekuse tõstmist ning erakonnas on mitu head kõrget reservsõjaväelast, kes aitavad erakonna kaitsepoliitikat kujundada.
Reformierakonnal ja tema puudlil Keskerakonnal on aega küll. Kaja Kallase valitsus alustas oma tasakaalus riigieelarve fetiši raames kohe kärbetega, sealhulgas ka kaitse-eelarves, võttis hoo maha kaitsevõimekuse lünkade likvideerimisel, lõpetas sõjaväestatud eraldiseisva piirivalve loomise, kärpis pikemas perspektiivis kaitsekulutuste kasvu ja nii edasi. Hoolimata sellest, et Venemaa täristab üha kõvemini relvi, lähtub Reformierakond sellest, et kaitsevõimekust suurendab riik siis, kui raha on – aga rohepöörde ja pandeemia tingimustes seda aega ei tulegi. Lisaks pani PortoRollo valitsus riigikaitse ühte patta kõigi teiste elualadega ja seda olukorras, kus julgeolekualane olukord maailmas aina halveneb.
Reformierakonna riigivaenulikkuse näiteks on seegi, et eelmise aasta 11 kuuga lahkus Kaitseväest või sunniti lahkuma 412 inimest, mis on11,6% kogu koosseisust. Valitsus on koroonavastase võitluse sildi all sisuliselt kümnendiku armeest kõrvaldanud. Lisaks kingitakse ukrainlastele ära ka osa meile hädavajalikust relvastusest, sealhulgas suurtükid.
Reformierakonna vastutegutsemine Eesti kaitsevõimekusele on üldtuntud – likvideeris ju Jürgen Ligi kaitseministrina sõjaväeluure, poliitoravate valitsedes liideti piirivalve korrakaitsega, mis halvendas olukorda just piirikaitses, Kaja Kallase valitsuse ilmudes see tendents vaid süveneb. Liberaalne valitsus usub, et kui sõda pihta hakkab, siis sõdivad siin prantslased, belglased ja paljud teised NATO liikmesmaad, meie ise aga ei pea seetõttu väga valmis olema – unustades seejuures, et ka Eesti on NATO ja peab ise vastupanus esimene olema. EKRE kaitsepoliitika ongi sellele suunatud – hakkame ise mehejõul vastu ja siis tulevad ka teised meie selja taha.
Reformi- ja Keskerakonna juures polegi selline leigus riigikaitse osas midagi kummalist – nad annavad Brüsselile nagunii kogu võimu ja suveräänsuse üle ning eks siis peabki ka isand oma vasalli kaitsma. Eraldi tasub ära märkida kaitseväe juhataja Martin Heremit, kelle tegevuses on märgata just seda reformierakondlikku minnalaskmist – ilmselt maandub Herem pärast erruminekut samamoodi Reformierakonnas, nagu maandus sinna Ants Laaneots ja nagu läks Isamaasse Riho Terras.
Mait Metsanurga raamatus “Ümera jõel” on kirjeldatud seda, kuidas Mägiste rahvas lükkas kogu aeg edasi linnuse ehitamist ja kuna teised vanemad ei soostunud Lätist tulevaid teid oma meestega valvamast, võeti sealt kogu kaitse maha – ja tulemuseks oli see, et ristitud lätlaste ja liivlaste sõjakäik tabas Sakalat ootamatult. Just nimelt niimoodi õõnestavad Reformierakond ja kogu PortoRollo valitsus praegu Eesti kaitsevõimet.
UU