29.12.2020
Kes mäletab kampaaniat “See pole okei”? Ilmselt eriti mitte keegi, kuid see-eest mäletatakse üht skandalisti.
Lõppeva aasta kokkuvõtteks tuleb nentida, et vasakliberaalne sallivusleer suurendas ühiskonnas veelgi vastandumist.
Presidendi ja meedia eriliseks lemmikuks saanud Sveta Grigorjeva kurtis küll silmakirjalikult, et temasugusel segaperest pärit noorel naisel polevat võimalik Eestis pildile saada, ometigi oli ta ise esilekerkimise ajal oma provotseeriva “kunstiga” juba skandaalselt tuntuks saanud.
Jäi arusaamatuks, kellele mitme-neegri-Sveta oma sõnumi üldse adresseeris – vasakliberaalses kogukonnas on ta juba “oma”, teised eestlased aga pärast sellist vihasoolot teda eriti tunda ei taha. Ainus järeldus on see, et ta soovis oma esinemisega pingeid üles kütta ja vastandumist suurendada.
Sest kui Grigorjeva oleks tõesti soovinud kogu eestlaste kogukonnas omaks saada, siis oleks ta rõhunud pigem sellele, mis on temas ühist eestlusega, selle rahvusmeelse osaga – tema aga just ründas neid.
Geikogukonnas paistis silma Keio Soomelt, kelle sõnum ei olnud sugugi selline, nagu nägi ette Sotsiaalministeerium ehk kampaania “Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed”. Ka Soomelti sõnum oli pidevalt ründav ehk otseselt agressiivsest homoagendast, mitte inimlikust murest lähtuv – “Te peate meid omaks võtma, või muidu…”
“Või muidu…” moment on nii Grigorjeval kui Soomeltil üks ja sama ehk hoiatus, et nendele vastu olemine tähendab arvamist pahade sekka ja sellest tulenevat karistamist, millele sillutas teed ka Reformierakonna ja isiklikult Kaja Kallase vihakõneseaduse eelnõu.
Muide, ka teise homo, Imre Sooääre sõnum Riigikogus polnud sugugi armastusele suunatud, nagu ta ise väitis – tegu oli otsese provokatsiooniga a la Tarand, sest sellele välja läinud Sooäär teadis kindlalt, et tema käitumine ärritab, mitte ei tekita sooje tundeid.
Kolmas vastandaja on kahtlemata Risti koguduse õpetaja Annika Laats, keda üritatakse kujutada sallivuse ja armastuse eeskujuna, kuid kelle tegevus on ühiskonda kõvasti lõhestanud. Laats vaidlustab teadlikult Piiblit ja Jumala sõnumit, tõlgendab pühakirja omatahtsi, provotseerib kristlikku kogukonda usuteemadel vaidlema ning on silmnähtavalt teoloogiliselt positsioonilt siirdunud vasakideoloogilisele barrikaadile.
Mööda ei saa minna ka Mikk Pärnitsast, kes sõna otseses mõttes rikkus ära vägivallavastase sõnumi, mattes selle provotseeriva riietuse ja käitumise alla. Kes teab täna vägivallaennetuse kampaaniat “See pole okei”? Pärnitsat aga teavad kõik.
Nii ongi sallivuse asemele tulnud sallivuslus, tolerantsuse asemele tolerasm, südamest tuleva inimlikkuse asemele kohustus seda olla ja armastuse asemele ersats kõigi ja kõige kaissu haaramisest. Lõpptulemuseks aga on ühiskonna lõhenemine ja vastandumine.
UU