Nagu kogu maailm, nii jahub ka Eesti nüüd Afganistanist põgenevatele inimestele varjupaiga andmisest – ehk alustaks sellest, kui palju keegi ise afgaane majutada tahab ja suudab.
Sellised vastuvõtjad on valmis päevapealt tuhandeid tervitama, aga seda mitte isiklikult – nende arvates peaks seda tegema riik ehk meie kõik koos. Aga kõik meist ei taha jagada kodumaad moslemitega, kellest paljudki on ise päästikule vajutanud – Lääne-Euroopa terrorismirinnetel on Afganistani migrandid hästi tuntud.
Saksamaal on populaarne loosung “Meil on ruumi küll!”, millega tervitati Morias oma laagri maha põletanud migrante. Sealgi on Saksamaal ruumi küll, aga seda mitte tervitusi karjuvatel sakslastel.
Eesti võiks ehk vastu võtta meie kaitseväelaste tõlke, kuid mitte seda massi, kes tooks siiagi Afganistani sõja hinguse – ega sealsed vastuolud kusagile kao. Araabia naftaemiraadid on öelnud oma süüria-araabia rahvuskaaslaste kohta, et nemad küll sellist ennast segaseks sõdinud rahvast ei taha – miks peaks selliseid tahtma kristlik kultuuriruum?
BNS kirjutab: Erakond Eestimaa Rohelised kutsub valitsust kiirkorras astuma samme, mis võimaldaks pakkuda varjupaika Afganistanis eestlasi abistanud kohalikele ja nende pereliikmetele ning teistele inimestele, kelle elu senise ühiskondliku tegevuse tõttu ohus on. Aga öelgu roheliste esinaine Züleyxa Izmailova kõigepealt, mitu afgaani leiab kodu tema katuse all ja palju eraldab erakond nende majutamiseks raha.
Niisiis, kõik afgaanide tervitajad, alustage oma isikliku panustamise kindlaksmääramisest, siis räägime edasi. Teiste nimel pole teil õigust võõraid tervitada.
Kõigil on mure nende afgaanide pärast, kes jäävad pühasõdalastele jalgu, kuid see pole põhjuseks, et neid meie kodumaale sisse seada – nii on varsti nende sõda ka siin.