Ajakirjandus püüab elule järele jõuda, aga alati ei tule see hästi välja

Kohati on hakanud tunduma, et EKRE ühesuunaline vaenamine on ajakirjandusele eneselegi piinlikuks muutunud, kuid see tunne võib olla petlik.

Igatahes on üritatud siin-seal parempoolseid konservatiive tümitavatele üllitistele anda ka tasakaalustavaid lugusid. Samas tundub see olevat piisav põhjus, et kohe uus ja suurem pauk vastu äsada.

Selline ajakirjanike sisemine heitlus nii toimetuses kui ka enda sees annab päris koomilisi tagajärgi.

Nädalavahetusel tahtis Postimehe ajakirjanik Holger Roonemaa oma kolumnis kokku võtta Mary Jordan-Krossi juhtumi sihilikust valetamisest temavastasest rünnakust, kuid astus ikka samasse ämbrisse ning hakkas selle valguses EKRE-t peedistama.

Lumehelbellikult kõlas kogu see jama, mis algas ikka ja jälle jutuga EKRE poolt ülesköetud paanikast, jätkus noorhärra kindla teadmisega, mis on selle eesmärk ning lõppes Mary Krossi suunas näpuga viibutamisega.

Seejuures harrastab ajakirjanik ise samasugust seostamist, nagu Mary Kross. Sest vahepeal loetles üles veel üht-teist, mis oleks justkui EKRE süü, kellegi mustanahalise ründamine Tartus, samanahalise sõimamine Tallinna bussis ja pakistanlase sõimamine Õismäel.

Ühesõnaga, prokuratuur on kogunud kindlad tõendid, et Mary Kross valetas EKRE peale teadlikult ning see tegu on karistatav, aga ajupestud ajakirjanik paneb inertsist ikka ühes suunas edasi.

Kommentaarid