13.11.2020
Kui tualettpaber veel defitsiit oli, siis nimetati selliseid väljaandeid peldikupaberiks. Pilt on illustratiivne.
Kunagine humorist Andrus Kivirähk on oma taandarengufaasis jõudnud järgmisse etappi. Tema muhedad naljad on jäänud kaugesse minevikku ning maad on võtnud pime viha valitsuserakondade, eeskätt EKRE vastu.
Korduva teemana võtab ta kasutusele Oskar Lutsu kangelasi ja asetab need tänasesse konteksti, kuid tulemus tuleb paraku vaimuvaene ja seejuures ka labane. Põhiliselt püüab sulerüütel aga võtta kasutusele kõik relvad, et valitud vastast võimalikult räigelt solvata.
Seda kõike siis Eesti Päevaleht/Delfi suurima mõnuga ka avaldab.
Niisiis, oma viimases vihakolumnis võrdleb vasakkirjanik Mart Helme tagasiastumist Brežnevi surmaga.
„Uudis Mart Helme tagasiastumise kohta võeti linna peal vastu umbes samasuguse rõõmsa elevusega nagu omal ajal teade Leonid Brežnevi surmast. Mäletan lapsepõlvest seda lustakat jahmatust, kui eelmainitud uudis tuli. Koolis pistsid poisid pead kokku ja sosistasid teineteisele: „Kas sa tead juba – Brežnev on surnud!” Järgnes vaimustunud itsitamine ja mõni hüüdis vaikselt: „Jee!”.
Õnneks valitseb meil sõnavabadus. Ja valitseb ka vabadus seda saasta mitte lugeda.