09.05.2022
Vabadust pole enam ka Suure Prantsuse Revolutsiooni ja liberalismi sünnimaal. Pilt on illustratiivne.
Üks käesoleva perioodi moesõnu on kindlasti liberalism ja selle kõikvõimalikud derivaadid. Seda sõna tarvitatakse igal pool ja igas kontekstis, see jätab edumeelse ja lojaalse riigikodaniku mulje ning tagatipuks veidi rumalama indiviidi puhul ka igasugused hingepiinad, mis võivad mingitegi küsimustega kaasneda.
Prantsuse kodanliku revolutsiooni ajal sai sõna oma esialgse ja toona võrdlemisi konkreetse tähenduse – sellega tähistati vajadust kaotada vahettegemine seisuste vahel ja kaotada sellest tingitud ebavõrdne kohtlemine ning ühiskondlike hüvede jaotamine. Aeg läks ja liberalismi ning liberaalsuse tähendused hägustusid, kuid üks asi tuli juurde – see termin hakkas tähistama midagi obskuurset, mis hetkel tundus mitte niivõrd just õige, kuivõrd vajalik ja kasulik.
Tänaseks oleme jõudnud seisu, kus Orwell oma „1984“-ga on osutunud sõna kõige otsesemas mõttes prohvetiks. Nimelt väitis ta seal, et vaba on see ühiskond, kus sa võid julgelt välja öelda tõe, et kaks pluss kaks on neli. Kunagi räägiti anekdooti juudiüliõpilasest, kes samale küsimusele vastas samuti küsimusega – aga palju vaja oleks?!
Täna ongi ju paraku nii, et tõe väljaütlemine võib kaasa tuua paremal juhul sekeldused ja ebamugavused, halvemal sanktsioonid. Liberaali jaoks on vabadus see, kui kaks pluss kaks on niipalju kui vaja ja kui palju hetkel tundub ning seejuures on ta võtnud endale tugevama õigusega seda uut tõde nõuda ka kõikidelt teistelt.
Liberaal elab korra tingimustes, mille loob ja kehtestab ta ise, konservatiivinäru kiikab millegipärast seaduste ja seaduslikkuse poole. Vabadus tähendab liberi jaoks vabadust olla vaba ka inimeseks olemisest, sest viimane on ju seotud piirangutega, kasvõi piirangu ja keeluga olla inimlikus mõttes mölakas. Paraku eeldab inimese seisus ka inimeseks olemist, liber ei pea seda kuigi oluliseks.
Liber elab instinktide najal, traditsioon ja kultuurikontekst teda ei huvita, sest vajadusel kuulutab ta välja mõne uue tõe ja kõik on suhteline. Huvitav oleks teada, millal võtavad liberid ette päikesesüsteemi, mis heliotsentrilisena on paratamatult koondunud ümber päikese – miks ei võiks kogu süsteem tiirelda näiteks maa ümber, eriti just maa selle osa ümber, kuhu on koondunud liberalismi jüngrite kondikava?!
Ootame liberaalse maailma pailapse, Eesti valitsuse, sellekohaseid samme ja seda uudishimuga.
Andres Raid, ajakirjanik
